Iseloomast

Sadatuhat aastat on inimene kasvatanud vaimu ja vähemalt viistuhat aastat tundnud õpetajaid, kes, igaüks omal moel, on rääkinud vaimu- ja tundekasvatuse vajadusest. Sest põhilise osa meist moodustab endiselt loom. Vana ja sügav loomne juur on inimest ikka rasketel aegadel aidanud, seda ei tohi unustada. Ent ta pakub ennast appi ka olukordades, kus oleks palju parem toetuda oma inimlikule tasandile. Loom on küll meie loomus, see mina või väljamaa keeles peenemalt kõlav ego, mis pole samuti midagi muud, kui loomalik alge. Meil on selle kohta vana sõna, mis praegu küll veidi teist asja tähendab - iseloom. Aga iseloomu näitamise all mõistame sageli just seda, kui meis elutsev loom hambad irevile ajab. Ise muidugi tuleneb keeleliselt hoopis soomeugri sõnast is - vari, varjukuju. Is khor on manside varihing. Iseloom on see inimese komponent, mis eristab elavaid surnutest ja vaimolenditest, kellel pole varju. Iseloom teeb elavaks, ent samas on siiski ainult inimeses pesitsev loom. Kuid iseloom on inimese kehaga palju tugevamini seotud, kui teised vaimsed komponendid, mille kohta arvati, et need elavad juustes. Sellepärast aeti orjadel juuksed maha ja skalpeeriti vaenlasi. Sellesama asja pärast ei tohtinud inimest kõvasti ehmatada - hinged pudenevad küljest. Seep see ongi, kui hinged pudenevad küljest, jäävad ohjad iselooma kätte.

Meie hea inimliku kihiga on samuti - see on väga habras ja õhuke, võib ehmatuse tõttu rebeneda ja haiguse läbi kahjustuda. Siis pääseb valitsema ego või iseloom. Tuletage meelde Bulgakovi "Koera südant". Seal oli tegemist teise looga, seal polnud inimlikkust iselooma talitsemas. Aga sama juhtub siis, kui inimlikkus kaob. Budistid õpetavad, et kuri on inimeses alati käepärast, valmis oma abi pakkuma. Kuri on iselooma loomulik osa. Hea pole loomulik, seda tuleb õppida ja pidevalt harjutada. Seda sajad tuhanded inimesed iga päev teevadki. Olen järjest rohkem veendunud, et neil on õigus. Tuleb vaeva näha selleks, et hea kõrvetaks püsivad jäljed me olemusse ja käitumisse, tungiks õhukese inimlikkuse kesta alla ja jääks sinna pidama. Mitte ainult meie teadvuse ülevatesse kihtidesse, vaid ka nende alla sügavatesse koobastesse tuleb headust suunata. Ja tahtejõuga seal hoida. Seda näitab elu mu ümber. Kui haigus kulutab inimliku kesta järjest õhemaks, pääsevad pinnale kõik need asjad, mis pulbitsevad selle all. Kui me juba aegsasti ei varu sinna natuke headust, pääseb valitsema iseloom oma madalate tungide ja huvidega. Ja siis on hilja midagi muuta.