esmaspäev, 30. aprill 2012

Pilte Moisekatsi Elohelült

Sai käidud ja lauldud. Suured tänud korraldajatele ja ilmataadile, kes igati sobiliku ilmaga varustas. Võtsin ühes väikese aparaadi, sest oli teada, et laulmise kõrvalt ei saa eriti pildistada. Mõned klõpsud siiski tegin, eriti reede õhtul järve veeres, kus vägevat vähki püüti ja käest kätte käia lasti.




















neljapäev, 26. aprill 2012

Minni

Minni oli kass. Kui me 1997. aasta septembri lõpus Kamsule kolisime, oli tema seal juba üle kahe aasta elanud. Põliselanik. Hallitriibuline, pruuni nina, valge maniski ja valgete sokkidega esikäppadel. Algul tahtsin kirjutada, et Minni oli mu esimene kass, kuid siis hakkasin mõtlema, et ma ei tea ju üldse, kes kelle oma oli. Võib-olla olin mina hoopis tema oma. Sest juba paari päeva pärast oli ta mind teiste uusasukate hulgast välja valinud, istus süles, lakkus käsi ja puges voodis külje alla. Ma usun küll, et Minni arvates olin mina tema inimene. Sest õige varsti hakkas ta päeviti magama voodis vaid minu koha peal, õppis üksi kodus olles pugema teki alla ja seal kas suurest kurbusest või igatsusest küüntega lina rebima. Hakkas püütud hiiri tooma, mõnikord elusaidki, kelle ta kohe, kui juurde astusin, lahkelt mulle loovutas, mispeale hiir muidugi kapi alla põgenes. Mäletan, kuidas olin ükskord hiljem, kui meil oli juba mitu kassi, sunnitud püüdma teise korruse trepist alla jalutanud rotti, sest niipea, kui kassid märkasid, et olen rotile tähelepanu pööranud, tõmbusid nad kohe kõrvale, andes mõista – mees, nüüd on sinu kord lõbutseda. Tegelikult saingi ma selle roti kätte, mis mul muud üle jäi. Aga Minni muudkui arendas oma väljendusvõimet. Varsti õppis ta solvunult mossitama. Seejärel hakkas mind korrale kutsuma, kui õhtuti kauemaks teleri ette istuma jäin. Tuli juurde, häälitses kutsuvalt, siis pööras selja, vaatas üle õla. Kui ma välja ei teinud, siis kordas seda. Mõnikord hüppas süllegi, kuid siis kohe uuesti maha. Muidu magas ta sageli mu süles, aga õhtuti oli teine lugu, siis oli tal mulle kindel sõnum. Ükskõik, kas ta hüppas sülle või nühkis ennast vastu mu jalga, eemaldus ta seejärel umbes meetri kaugusele ja vaatas siis tagasi – kas ma reageerin. Kui tõusin ja tema poole astusin, hakkas ta ees minema. Siis, kui magamistuba oli veel esimesel korrusel, suundus ta sinna, aga kui olime selle juba teisele korrusele kolinud, pöördus Minnigi trepi suunas. Minnes hoidis ta ikka väikest distantsi ja tegi peatusi, et vaadata, kas ma järgnen. Mõnikord õnnestuski tal sel kombel mind voodisse saada, sagedamini aga tuli kassil pettuda, sest läksin tagasi poolelijäänud saadet või filmi vaatama. Siis mängis Minni solvunut, tegi näo, et minu olemasolu teda üldse ei huvita. Aga vaevalt olin teki alla pugenud, kui kass juba oma koha sisse võttis.

Jutust Minni tõelise kassi kombel suurt ei hoolinud. Võisin talle rääkida ükskõik mida, aga kui tegin seda sõbralikul toonil, jäi kassi ilme muutumatuks. Seda rohkem oskas ta järeldusi teha häälest, millega räägiti, liigutustest ja kõige rohkem muidugi otsesest kehalisest kontaktist. Kuigi kassidel on meie jaoks varuks ka mõned häälitsused, suhtlevad nad peamiselt puudutuste abil. Lakkumine on ka oluline, sellega näitavad nad, et hoolivad meist. Üks Kamsu kassidest, nimega Roosa, kellel umbes poolteise aasta vanuselt kasvaja tõttu raske lõikus üle elada tuli, armastas üsna sageli ette võtta mu pea põhjalikumat pesemist. Selleks ronis ta telerivaatamise ajal diivani seljatoele, kust ulatas hästi juukseid lakkuma. Põhjalik protseduur kestis mõnikord kümme minutit. Aga Roosa läks ühel varasügisesel päeval umbes kuue aastasena lihtsalt kaduma ja sestpeale pole ükski kass mu pead pesnud.

Kui Minnil aasta pärast esimesed pojad olid, avastasime üllatusega, et kass ei oska neid tassida. Praegu mõtlen, et küllap ta oskas, kuid loovutas õiguse poegi kantseldada meelsasti meile. Pojad said nimeks Senni ja Märt, mõlema saatus polnud just ülearu roosiline. Märt, kes väikesena sageli tavatses mu turjale ronida ja sinna magama jääda, oli kõutsi kohta natuke väikest kasvu ja kui ta küla peal käima hakkas, sai ta sageli tappa. Aga ta õppis koju tulles helistama köögiukse taga rippuvat kella. Jah, seda Märt tõesti tegi, tuli öösel küla pealt oma kassiasju ajamast – laulukoorist, nagu meie ütlesime – ronis posti mööda üles tuulekoja katuse alla, sealt kella juurde ja tiris nööri, mis jaksas. Sellise lärmi peale ärkas keegi üles ja lasi ta tuppa. Aga ükskord tuli Märt tagasi, üks silm puruks kistud. Ja aasta hiljem talvel kadus ta päriselt. Senni eriline oskus oli köögikraanist joomine. Toas olles ta kausist vett lakkuda ai tahtnudki, hüppas kapi peale ja nühkis ennast nii kaua vastu kraani, kui keegi märkas ja vee jooksma lasi. Pärast esimest pesakonda tal rohkem poegi polnud, kuid meelsasti tegeles ta võõraste poegadega. Aastate kuludes hakkas Senni suviti üha rohkem õues elama, tuli koju vaid sööma. Vist oli ajas tema jaoks liiga palju kasse. Viimaks, ühel sügisel, ei tulnud ta enam üldse. Aga ta oli selleks ajaks oma kaksteist aastat vana.

Muidugi oli meil vahepeal veel kasse, sest Minni ja mõned ta järglasedki poegisid üsna regulaarselt, kassipoegade tahtjaid polnud aga kerge leida. Teisedki kassid pidasid mind endi hulka kuuluvaks, kuid Minni jälgis hoolega, et ma neile liiga palju tähelepanu ei pööraks. Vanaks jäädes oli tal järjest raskem oma positsiooni kaitsta, kuid minuga osavalt manipuleerides õnnestus see tal ikka. Suurema haiguse, mis Kamsu kasside arvukust märgatavalt vähendas, elas ta hästi üle ja oli kuni viimaste elukuudeni üsna hea tervise juures. Vaid need paar-kolm kuud olid rasked. Ilmselt tulid nõrkus ja hingeldamine kõrgest vanusest, sest selleks ajaks oli Minni ilmas elanud juba üle kuueteistkümne aasta. Aga ta püüdis ikka tubli kass olla, niikaua kui jaksas.

Mõnikord olen mõelnud, et äkki saatsin minagi oma eelmise elu mööda kassi nahas. Seepärast mõistan neid nii hästi, hoolimata sellest, et mul selles elus enne neljakümne üheseks saamist kordagi polnud võimalust kassidega koos elada. Ja kuigi ma ei oska arvata, kellena Minni uuesti sünnib või sündis, on mul tunne, et kohtume temaga veel. Võib-olla on osad siis vahetunud.

teisipäev, 24. aprill 2012

Õhtuvalgus

Üürikeseks ajaks valgustas päike pilvealust maailma, värvid hakkasid särama otsekui ilusate unenägude ettekuulutus. Head ööd.






esmaspäev, 23. aprill 2012

Videopäevik 2012. 02. 11.

Siin üks talvine video mis sai alles täna üles pandud. Eks kevadisel ajal ole päris mõnus talvepilte vaadata.

Kamsu videopäevik 2012.04.22.

pühapäev, 22. aprill 2012

Kevadkrookuste aeg

Oli kaunis kevadpäev, sooja kuni 18 kraadi. Tasandasime kanalisatsioonitööde käigus pahupidi pööratud kohti ja külvasime muru. Pärastlõunane tuul lisas veidi jahedust, kuid sellest hoolimata sai õues päikese käes mõnuleda.

teisipäev, 17. aprill 2012

Kultuurioksa saagivast riigist

Keelasin ära anonüümsed kommentaarid selle blogi kirjutiste kohta. Tegin seda seepärast, et tahan teada, kes mida arvab. Ehk tahavad teisedki blogi lugejad. Huvitav ju, eriti kui arvatakse, et eesti kultuuri võiks rahastada kogu Euroopa. Huvitav just tavaarvamuste taustal, sest kui kõneldakse Kreeka abipaketist, näib valitsevat arvamus, et neile laiskadele lõunamaalastele pole küll midagi tarvis, hakaku tööle. Aga kreeklased ei küsi abi oma keele ja kultuuri säilitamiseks. Vaevalt keegi neile selle tarvis raha annaks. Aga meil usuvad mõned, et eesti kultuur on nii püha asi, et selle alalhoidmisega peab tegelema terve maailm. Mina arvan - kui Eesti riik ei taha hoolitseda eesti keele ja kultuuri säilimise ja arenemise eest, siis pole seda riiki vaja. Äri võib ajada igal pool ja ükskõik mis keeles. Kapitalil pole kodumaad. Olles olemuselt rahvusvahelised, ei vajagi need seda. Eesti keel ja kultuur, kumbki neist ei ole äriprojekt. Kummastki ei ole oodata materiaalset kasu, vaid vaimset kapitali, mida vajame eelkõige meie, siin maal elavad inimesed, mitte taanlased või šveitslased või prantslased. Seepärast peame meie ise oma käsutuses olevate vahendite abil, see tähendab Eesti riigi kaudu, oma keelt ja kultuuri arendama, mitte lootma brüsseli või luksenburgi ametnike heatahtlikkusele. Kui me selle ülesandega kuidagi toime ei tule, siis võib-olla puistatakse meile mõned raasukesed, mis väljasuremist mõne aasta kaugemasse tulevikku nihutavad. Üks on kindel - eesti kultuur võib püsida ilma oma riigita, seda näitab meie ajalugu. Eesti riik ilma eesti kultuuri ja keeleta aga ei püsi kuigi kaua. Mõelge selle peale, kes te saete oksa, millel istute.

Rahvusmuuseum ja mässavad tutid

Mul on tunne, et eesti meedias räägitakse viimasel ajal rohkem Pussy Rioti skandaalsest ülesastumisest kui Eesti Rahva Muuseumi uue maja ehitamisega seotud probleemidest. Eriti paistab esimesel teemal arutlemine meeldivat poliitikutele. Tõesti, mis viga esineda sõnavabaduse kaitsjana naaberriigis toimuvate sündmuste foonil – sellega ei kaasne mingeid erilisi riske. Aga rahvusmuuseumi kohta oma seisukoha esitamisega võib tuua kahju nii endale kui oma erakonnale.

Ma pole märganud tähelepanu juhtimist sellele, kuidas praegune ERMi uue maja projekt üldse tollase kultuuriministri Raivo Palmaru survel tuule tiibadesse sai. 17. jaanuaril 2006, üks päev pärast arhitektuurikonkursi tulemuste väljakuulutamist kuulutab Palmaru „Postimehes“: “Minu eelistus oli võidutöö, hääled jagunesid 5:3 ja selle viie sees oli ka minu hääl. Kui võistlustööde väljapanekul ringi vaadata, siis on selge, et sisuliselt oli valida kahe lahenduse vahel. Üks on tüüpiline moodne arhitektuur, mida mina nimetan Brüsseli lennujaamaks, sedasorti arhitektuuri näeb Euroopas igal pool. Kuid miks inimesed peaksid tulema siia seda vaatama?! Teises pooles olid fantastilised ideed. Ajaloo kulg, mis lõpeb Eesti Rahva Muuseumiga – mul on hea meel, et nende tööde seas leidus ka selline idee.” Teiseks kaalukeeleks näib olevat Winy Maas, hollandi arhitekt: “Ma arvan, et võistluse üldine tase oli väga hea. Seda ei juhtu tihti, et avatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel nii läheb. Sest tänapäeval töötavad paljud kuulsad bürood ainult neil võistlustel, mis on kinni makstud. Avatuile nad ei tule. Mis minu eelistusse puutub, siis kaks kolmandikku žüriist oli «Memory Fieldi» poolt ja ka mina kaitsesin seda. Ma arvan, et see töö lisab Eesti ajaloole rahvusvahelist värvingut. Sest see pole mitte ainult rahvusmuuseum, vaid see on ka muuseum, mis tahab Eestit maailmale näidata.”

Kuigi enamus muuseumitöötajaid ning osa arhitekte ja üldsuse esindajaid leidsid võidutöö liiga pompöösse, Eesti kliimasse ja muuseumiks sobimatu olevat, hakati projekti siiski just Palmaru survel arendama. Mida pidid siis tegema kõik need, kes kahtlesid projekti kõlblikkuses, sealhulgas ERMi töötajad? Kas oleks pidanud jätkama üsna lootusetut vaidlust, millega äärmisel juhul oleks saavutatud vaid seda, et uue maja valmimise lootuse oleks võinud kohe maha matta? Valiti konstruktiivne tee, et hiigelkasvuhoonest saaks tõesti muuseumile sobiv maja. Koos projekti autoritega jõutigi lõpuks mitmeid novaatorlikke lahendusi sisaldava tulemuseni, millel esialgse projektiga üsna vähe ühist. Tundus, et nüüd on täidetud kõik tingimused muuseumi ehitamiseks. KUMU oli valmis saanud, poliitikute lubaduste kohaselt pidanuks nüüd järg olema Eesti Rahva Muuseumi käes. Projekt oli samuti ümber tehtud, muuseumirahvas sellega rahul, töö tulevase ekspositsiooni osas käis. Aga võta näpust, selgus, et ERMi ehituse suhtes valitses üksmeel, kasvõi näiline, ainult niikaua, kui oli lootust rahvusmuuseum võõra rahaga püsti panna.

Kahjuks ei mõistnud Euroopa Komisjoni asjamehed muuseumihoone lennukaid tulevikku suunatud ideid autorite ja muuseumirahvaga samas võtmes, Brüsselist vaadates paistis Tartu väikese kolkalinnana, kuhu mingi seltskond hiigelhoonet püstitada tahab. Euroametnikke võib mõista, miks peakski kogu euroopa maksumaksja raha kasutama ühe riigi rahvuskultuurile olulise objekti ehitamiseks. Kui aeg oli nii kaugel, et Eesti riigil oli vajadus eesti kultuuri ja rahvusmuuseumi käekäigu eest hea seista, polnud riiki äkki kusagil. Ainult kultuuriminister Rein Langi järjest nõrgenev hääl kinnitamas, et ERM ehitatakse valmis ka eesti rahadega. Ja üha suurenev koor laulmas: „Aga milleks meile vaja...“ Nüüd oleks eesti poliitikutel aeg näidata oma tõelist sisu. Kus on Keskerakond, kelle minister Palmaru ERMi maja projekti kord käiku lasi, kus on IRL? Ainult endine ERMi direktor ja siseopositsioonis olev Tõnis Lukas julgeb kindlaks jääda sellele, et Eesti Rahva Muuseum peab teoks saama. Kus on mu kaaserakondlased sotsid, miks nad ei nõua lubaduste pidamist ja rahvusmuuseumi valmisehitamist? Krista Aru eksib, Eesti Rahva Muuseumi uuel majal ei lasu mingit needust, needus lasub riigil, kes ei taha või ei suuda leida raha oma kultuuri tarvis. Mugavam on rääkida tuttide mässust Moskvas, see ei lähe ühelegi erakonnale midagi maksma. Parem kõnelda Eesti Rahva Muuseumi sünnipäeval hoopis saja aasta eest uppunud „Titanicust“.

esmaspäev, 16. aprill 2012

Munapühi Obinitsah

Jälle Obinitsas käidud. Liinats'uraq lõid laulu lihavõtte munaloomka juures, kus esitleti ka Kirjandusmuuseumi plaati "Siberi setode laulud". Ilm oli suviselt soe ja päikeseline. Munaveeretamise võistlusel osales nelikümmend last ja umbes poole vähem täiskasvanuid. Oli ilus pidu. Aitüma kõigile korraldajatele ja vaeva nägijatele.















laupäev, 14. aprill 2012

Aastane!