Esmaspäev, 2. aprill 2012

Viimased Mazzano luuletused

Viimaseid päevakesi
kütab mu pead
soe itaalia päike
kuuldavasti hakkab Eestis
pakane tagasi tulema
võib-olla seepärast ei kipu
kuldnokad edasi lendama
või on nad kohalikud

hoopis mina võõras lind
lendan peagi edasi
ilmaruumi kohal
kummuva põrgupõhja poole
selleks et koju jõudes
kevadest laulda
sest nüüd ma tean
et see pole müüt

29. märtsil Mazzanos


Org hingab täna tasa
nagu tahaks
mind leebelt ära saata
tema ajas olen
vist kirju liblikas
kes mõne kevadise hetke
sai teda avastada
ärkavate puude vahel

ma varsti olen läinud
nagu teisedki
kes enne mind on käinud
nendel kaljuseinte all ja kohal

faliski preestrid süütu tütarlapsega
ja roomlased kes naisi röövisid
ja paavsti sulased ja sugulasedki
ja uute kuningate asjamehed
ja mustasärgi kandjad
mõni kommunist
kõik pesupesijad ja kuivatajad
ka matkajad ja koerajalutajad
piknikupidajad ja autos seksijad
ja seegi kelle trussikud
tee ääres vedelesid
kui Calcatast tulin
ja Carla ühes oma restoraniga
kõik oleme kui ühepäevaliblikad
kes korraks tiibu sirutavad
oru omaette kohisevas ajas

29. märtsil Mazzanos


Luuletusse minek
on nagu teekond
teadvuse piiride taha
luuda tooma või luhta minek
imelise vasika kannul –
kuigi on mõte ja keel
ja on traditsioon
miski lööb lainena näkku
sundides sülitama

siis kui kopsudesse
uuesti pääseb elustav õhk
tead et sellel kevadel
sa veel ei upu ära

29. märtsil Mazzanos


Taevas täna
on tõesti igavalt lage
otsekui oleks peatunud aja kulg
kakstuhat aastat
põrnitsed seda lage
anakronismina
käes on kirjutussulg

praegu oh kaaslased noored
üle planeedi
ajad on teised
sest jumal on internet
arvuti abita Ilmarinegi
taevast kokku ei needi
Kerberosel on traadita
jooksukett

aga meie tippkutid
üle ruumi ja aja
endiselt vahime
sinise taevaga tõtt
punane vein ja laul
on just see mida vaja
olemuse ja olemasolu
südamlik omaksvõtt

29. märtsil Mazzanos


Ööst kasvab uduvaip
ja sellel jalutades hommik
teeb märjaks oma kevadised
õrnad varbad
ta jalge ümber tiirleb hakiparv
neid häirib kell
mis varajasi kutsub missale

all kitsukestel tänavatel
kassidel on kevad
kus hingeõnnistusest
pole õrna aimu
kas loodu loojale
on üldse võlgu
miskit muud kui sigimise

siis päike vajub läbi udu
tihenevad varjud
ja meenutavad mulle
et Mazzano viimnepäev
kaob sama kiiresti kui kassipulm

just palmipuudepühal
jõuan koju
ja lõikan oma aias õunapuid
kui ilmad lubavad

30. märtsil Mazzanos


Aeg liginemas lõunale
ma akna all kui istun
ei soojendagi enam
päike selga

ent lahkumine
algas juba hommikul
kui mõte oma juuri
rebis orukaldast lahti

taas rändajaks ma sain
kel koduks
enam polegi Mazzano
vaid öömaja
veel ühe lahja
une jaoks

30. märtsil Mazzanos


Siit kõrgelt Pealae mäelt
nüüd jätan jumalaga
kas satun kunagi
veel Treja oru rüppe
ükskõik kas nutan ma
või naeran aga
pean ikka sooritama
selle hüppe

vast homme kare põhjamaa
mul pillub lumepihu
ja imestab –
mees milleks sulle kevad
kui ussitanud on
su hing ja ihu
las noored
õitsemise aega igatsevad

mis vastan talle
mida tarka anti
mul teada ühe vana
linna seinte vahel
nii mitu pühapilti
nii mitusada santi
ja mitte aimu sellest
mis toimub maailma
ja minu vahel

30. märtsil Mazzanos

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar