Neljapäev, 29. märts 2012

Veel kord Roomas

27. märts, teisipäev. Toimub suur uimerdamine, peale raamatukogus käimise ja uute kirjutiste postitamise pole ma mitte midagi teinud. Leidsin riiulist Hesse „Nartsissi ja Goldmundi”, loen seda.

28. märts, kolmapäev. Käisin Roomas lahkumisvisiidil, kuigi polnud mingit lahkumise tunnet. Alustasin Piazza del Popololt, käisin veel kord Santa Maria del Popolos naiivse lootusega, et ehk on Rafaeli Chigi kabeli eest kile ära võetud. Aga polnud. Ent sain veidi rahulikumalt silmitseda Caravaggio Peetruse ristilöömist ja Pauluse pöördumist. Mõlemad on maaalitud üsna kitsa kabeli külgseintele, nii et eriti mugav neid vaadata ei ole. Väljakul rüüpasin esimese sõõmu veini kaasavõetud pudelist. Käisin sees ka Santa Maria dei Miracolis teisel pool väljakut, aga see ei tekitanud erilist tunnet. Veidi aega vantsisin Via Corsot mööda, siis pöörasin paremale. Siki-sakitades jõudsin Palazzo Attemps´ juurde, piilusin õue. Ja siis tagasi mööda parlamendist, mille ees kestab igavene meeleavaldus, tänase kõneleja kõige sagedamini kasutatud sõna oli basta. Taas mööda Pantheonist ja Piazza Navona alumisest otsast. Kusagil oli tilluke platsike, õigemini kahe tänava ristumispaik. Ja seal kõrgus täiesti kontekstist väljakistult üksik vana sammas. Kuulsin selja tagant jälle vene keelt, sealgi imestati sellise üksildase samba üle. Vene keelt kuuleb Roomas pea igal sammul. Kui kusagil on laua taga suurem valjuhäälne seltskond, siis on need kindlasti venelased. Vist on itaallastes ja venelastes midagi ühistki – ühed peavad ennast Lääne-Rooma riigi, teised Ida-Rooma riigi pärijateks. Corso Vittorio Emmanuele II-l tuli pähe mõte minna sööma samasse kohta, kus kahe nädala eest Marega imehead pitsat saime. Seadsingi sammud sinnapoole. Tratteria Pizzeria Polese, aadress Piazza Sforza Cesarini 40, soovitan soojalt kõigile. See väike väljak on Corso Vittorio Emmanuele II ääres, Vatikani poolt tulles paremat kätt. Seekord sattusin rahvarohkel ajal, õnneks enne kahte klassitäit lapsi. Itaalias tundub olevat koolivaheaeg, kõik kohad on lastegruppe täis. Tellisin seekord lahtisel tulel küpsetatud talleliha praekartulitega, mis olevat väga roomapärane toit. Ja loomulikult võtsin selle kõrvale suurepärast punast majaveini. Talleliha ja kartul olid maitsestatud ainult tüümiani ja soolaga, muud midagi. Liha oli terve tallekints, parajalt pehmeks küpsetatud ja väga mahlane. Sõin ja jälgisin kelnerite sagimist. Neil oli päris kõvasti tegemist, sest lisaks lastele tuli üha juurde muidki külastajaid. Aga kõik said hakkama, lauad kattusid otsekui võluvitsa väel. Sellises kohas ei ole tõesti jootrahast kahju.









Pärast sööki kõndisin Tiberi äärde. Imelik, meie ütleme ikka Tiber, kuigi itaallastele on see jõgi ju Tevere. Sammusin üle Ponte Sisto (süsteemis püsimiseks tuleks vist öelda Sixtuse sild) teisele kaldale ja jalutasin puude all kuni Isola Tiberinani. Seal on jões astangud. Mõtlesin, et siin vahutab suuremas voolus ka minu akna all kohisenud vesi. Treja ju suubub Tiberisse seal kusagil Civita Castellana lähedal. Kui elad ühe jõe ääres terve kuu, siis muutub see jõgi omaseks. Treja kaldaid olen tallanud mõlemal pool Mazzanot, olen kirunud tihnikutes rassides ja imetlenud vaateid kõrgetelt nõlvadelt. Ja kogu mu rassimise ja higistamise kaja on Treja kandnud Tiberisse, kust see läbi Rooma voolab. Nii et Tibergi on selle tõttu natukene omane. Seal Tiberiuse saarel on Püha Franciscuse kirik, aga see oli kinni. Taas ületasin jõe, ent kõndisin paremate piltide saamiseks veel järgmise sillani – Ponte Palatino. Selle kõrval oligi rooma aegne säilinud sillakaar – Ponte Rotto umbes aastast 142 e. Kr. Selle silla veel kaks säilinud kaart hävitati 1886. aastal uue silla ehitustööde käigus.










Astusin veel veidi edasi ja olingi Santa Maria in Cosmedini juures väljas. Sealt keerasin veel Kapitooliumi taha ja leidsin seetõttu San Teodoro kiriku, mis on oikumeenilise patriarhaadi Itaalia ja Malta arhidiotseesi peakirik. Värav oli kahjuks kinni, aga otse Palatinumi varemete all asuva kiriku kõrval õitses lillade õitega puu. Samalt tänavalt leidsin Rooma kõige rohelisemad seinad – metsviinapuu väädid katsid praktiliselt terve fassaadi.









Tagasiteel astusin sisse Sant´ Agostino kirikusse, kus vasakut kätt oli võimas Caravaggio altarimaal. Kirik oli üldse üks nende hulgast, mis mulle siin Roomas meeldisid. Ja suurepärane valgest marmorist surmaingel epitaafi all, mille kirja ma isegi ei lugenud. Üldse pildistasin täna enamasti detaile – sambaid, aknaid, roelusse kasvanud seinu, nähtavaid ja juba hävinenud pühapilte. Ja päeva läbivaks jooneks jäi Tiber. Väike osake mind voolas koos sellega läbi igavese linna. Igavikku.










29. märts, neljapäev. Eile õhtul käis Carla ja teatas, et mu järeltulija, kelleks mu teada on Vahur Afanasjev, saabub juba laupäeval, aga kuna Carla ei saa sel päeval koristama tulla (sest ta restoran Calcatas on nädalavahetustel avatud), siis tuleb ta juba reede ennelõunal. Pole just meeldiv uudis. Kavatsesin reedel rahulikus meeleolus kokkuvõtteid teha, nüüd aga pean arvestama koristamise ning sellega, et pärast ei tohi siin enam eriti vabalt liigutada. Muidugi ei saa ma Carlale lubada, et ei söö ega joo pärast suurpuhastust üldse. Tanneri fond võiks ju välja kuulutada, et stipendiaadid ei tohi saabuda nädalavahetusel, kui tõesti teisiti ei saa. Vähemalt oleks asi selge. Imelik on see, et minult Jyrki Jauhiainen küsis, millal kohale jõuan ja avaldas soovi, et ma ei tuleks enne 2. märtsi. Õnneks polnud ma siis veel pileteid ära ostnud. Aga ükskõik, homne päev tundub igatahes rikutud olevat.

Panin siis juba täna pesu pesema ja lõhkusin ära pesumasina luugi käepideme. Üheteistkümneks lähen raamatukokku. Loodan mingit tõuget või ühendavat lüli, mis seoks kokku kõik – siinsed elamused, päevikuread, luuletused, kirja panemata jäänud mõtted, aimdused. Ehk saan selle impulsi kirja teel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar