Teisipäev, 6. märts 2012

Bracciano järve äärde

5. märts, esmaspäev. Jälle oli akna taga udu, aga vihma enam ei sadanud. Olin üleval juba enne seitset, varsti tegin endale ühe itaalia kohvi ja kirjutasin arvutisse mõned eilsed tekstid. Mulle meeldib mõnikord käsitsi kirjutada, nii mõnus on võtta suvalisel hetkel kaustik lahti ja mitte oodata, kuni arvuti operatsioonisüsteem ennast üles laeb. Plussiks on seegi, et teksti arvutisse toksides saab sellega veel töötada, mõned asjad paremini läbi mõelda ja sõnastada.

Pärast hommikusööki läksin vaatama, mida Hille teeb. Ta oli kodus, kurtis kerget haigust, mistõttu polnud eile kusagil käinud. Ütles, et teda oli äsja külastanud kohalik soomlane, kaheksakümmend aastat vana mees, lubanud siis, kui päike välja tuleb – nii hea ajamääratlus – viia meid kõiki, see tähendab Eesti inimesi, kuhugi kohvi jooma. Et ilm oli veel pilves, läksime interneti jaoks raamatukogu otsima. Leidsimegi selle ilma erilise vaevata, kuid esmaspäeviti pole mazzanolastel lugemist ette nähtud. Tuleb homme üheteistkümnest tulla. Läksin tagasi koju ega uskunud eriti, et soome taat oma lubadusse täie tõsidusega suhtus. Inimesed ju ikka lubavad igasuguseid asju, kuid unustavad lubatu kergesti. Või leiavad mõjuva põhjuse, mis takistab seda täita. Mõtlesin just uuesti kõndima minna, kui helises uksekell. All oli Hille koos soomlasega. Imelik on see, et ma tutvustasin ennast, aga tema oma nime ei öelnud. Vähemalt ma ei arvanud, et seda kuulsin. Pole ka ime, sest Hans väitis õhtul, et soomerootsi päritolu mehe nimi oli Kai. Võib-olla ta ütleski mulle seal ukse peal Kai, aga mina tõlgendasin seda kui reaktsiooni oma nimele – on või. Siis polnud aega pikalt mõelda, läksime Hansu ateljeesse. Seal oli Carla. Ju ta siis ei jõudnud eelmisel õhtul Hansu instrueerima. Kai tundis naist väga hästi, pärast selgus, et Carla käib korra nädalas ka tema pool koristamas. Suur ateeljee aga, kus Hans praegu peatub, kuulus kunagi Kai esimesele naisele, kes mingil eluperioodil oli sunnitud mehe liikuva eluviisi tõttu muusikaõpetaja ametist loobuma ja kunstnikuks hakkama. Vanas Mazzanos jagas Kai lahkesti seletusi, rääkis ka sellest, kuidas vana romaani stiilis kirik pärast sõda õhku lasti, sest selle torn oli varisemisohtlik. Siin oli vist üldse kombeks kirikuid õhkida, ka keskväljakul olnud vana kirik lasti õhku ja ehitati selle asemele uus, kahtlemata mitte pooltki nii ilus. Taat paistis kõiki tundvat, mis pole ju ime, kui ta pikemat aega siin on elanud. Ta jagas tervitusi paremale ja vasemale ja heitis nalja. Vanalinna väravas peatus vana Fiat, sest ees oli üks teine auto seisma jäänus. Kai tutvustas meile kohe siinset inglise daami, kes võis olla umbes sama vana kui ta ise. Lisas juurde, et kahtlemata kirub naine mõttes teise auto juhti, kes tee kinni pani. Tal endal oli uuemat sorti punane Fiat Punto, kuhu me ennast mahutasime. „Viin teid Anguillarasse, see asub Bracciano järve ääre, teate, see järv on tegelikult vana vulkaani kraater, mille põhi kümnete aastatuhandete eest kokku varises,” jagas ta asjalikult informatsiooni. Kodus kaarte vaadates olin mõelnud, et oleks tore küll, kui saaks selle järve ääres ära käia. Ja nüüd viidi sinna lausa küsimata! Vanusele vaatamata oli Kai osav juht, kes oma väikest autot kindlakäeliselt mööda kitsast maanteed roolis. Mainis kohalike teede halba kvaliteeti, rääkis Lazio Alto piirkonnast, kus tasast maad on vähevõitu, torkas sekka repliike caffè correttost, mis pidi tähendama alkoholiga, siinses piirkonnas enamasti aniisilikööriga, tembitud kohvi. Seda me igatahes Anquillaras saime. Pärast kohvitamist tegime tiiru vanalinnas. Kai rääkis, et Bracciano järve vesi on tänapäeval väga puhas, siit saavad Rooma põhjapoolsed piirkonnad oma joogivee. Järvel ei tohi keegi peale carabinierede mootorpaadiga sõita, kalapüügiks on luba vaid mõnel kohalikul kaluril. Kalapood oli kahjuks kinni, järv ise uduvines, aga ilm jälle ilus ja soe. Ronisime vanalinna kõrgeimasse punkti ja vaatasime vees peegelduvaid pilvekuhilaid. Jutt läks tänavusele talvele. Kai kinnitas, et lund sajab siin igal aastal, aga enamasti sulab see paari tunniga. Kord kümne aasta jooksul tuleb selline talv, kui lumi püsib maas paar päeva. Siis on asi hull, kohalikud poed ostetakse kaubast tühjaks, sest uut juurde tuua ei saa, inimesed ei pääse tööle, bussid ei sõida. Tänavu oli lumi maas kaks nädalat ja te võite ette kujutada, mis siis juhtus. Sellest õudusest räägitakse veel kaua.

Enne tagasisõitu viidi meid suuremasse toidupoodi, kus varusin hulgaliselt moona. Esiteks olid sealsed hinnad kohaliku poe omadest odavamad, teiseks sai maksta kaardiga. Hans Gunther näitas üles veelgi suuremat majanduslikku mõtlemist, ostis lisaks muule koti kartuleid. Mina muidugi ei jätnud kasutamata võimalust tutvuda itaalia õllega. Praegu on mu laual pudel Birra Morettit, mis on pruulitud Milaanos. Hansu oodates pärisin Kailt, mis tööd ta enne pensionile jäämist tegi, sest jutu seas oli ta maininud Birmas ja Bhutanis elamist. Selgus, et ta töötas ÜRO Toidu ja Põllumajanduse Organisatsioonis metsandusspetsialistina, lisaks on koos perega elanud Laoses, Pakistanis ja kusagil Aafrikas.

Mazzanos kandsime söögid koju ning kohtusime siis lähima baari ees Umberto väljsakul. Võtsime veel ühed sätitud kohvid ja istusime välja laua taha. Kai iseloomustas mõne sõnaga Mazzano baare ja poode. Kui küsisime, millist baari ta ise eelistab, vastas Kai, et käib neis kõigis. Üks ja teine külaelanik astus ligi, meid tutvustati neile. Tuli suusamütsiga noorem mees, kelle naine pidi olema soomlane, ütles tere tulemast ja uuris, kui kauaks keegi meist siia jääb. Tekkis tunne, et kui istuda veel mõned tunnid, võib kõigi olulisemate kohalike tüüpidega tuttavaks saada. Aga kohvid said otsa ja me läksime laiali.

Kell seitse tulid Hans ja Hille veini jooma. Hans oli tegelikult juba pool tundi varem platsis. Ja Hille tõi pannkooke. Lobisesime mõnusalt.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar