Teisipäev, 27. märts 2012

Neljapäevast esmaspäevani

22. märts, neljapäev. Täna on raamatukogu küll avatud, kuid internetiühendus puudub. Muidugi ei oska keegi midagi ette võtta asja parandamiseks. Raamatukoguhoidja on siia-sinna helistanud, aga tulu pole sest tõusnud. Arvestades kõike seda, mida olen kogenud, võib juhtuda, et ma ei pääsegi viimase nädala jooksul kordagi võrku ja kogu töö piltide netikõlblikuks tegemisel on olnud asjatu. Kurb perspektiiv, kui arvestada ka sellega, et Hans oma ruuterit tööle ei saanud. Telefoni andmesidet ma enam ei kasuta, see on ikka liiga kallis. Ikka sama teade – serveri DNS aadressi ei õnnestu lahendada. Kusagil on nimeserver uppi läinud, aga kas on see juhtunud siinsamas Mazzanos või kusagil mujal? Kas on see kuidagi seotud ka tänase turupäevaga? Või on keegi lihtsalt võrgu parameetreid muutnud. Laua peale on igatahes ilmunud kiri, mis keelab skaibi kasutamise ja allalaadimise. Nüüd keegi helistas, soovitas vist ruuteri uuesti käivitada, sest korraks kadus võrk. See nipp aitaski, sain viimaks kõik postitused tehtud ja kirjad loetud. Mari Ainso oli saatnud teate, et kevade saabudes tuli trükist ka „Uksed ja inimesed”. Arvan, et täna saab pidu.

Kell seitse õhtul pole pidu veel näha. Käisin korra all krüptis, seal oli juba viie ajal päris rõske. Kui teha kaminasse suur tuli, siis ehk asi paraneks. Aga ma ei viitsi, pealegi tundub, et krüpt pole nii privaatne paik kui tuba. Poest ka midagi ei saanud, sest täna on neljapäev ja selle tähtsa päeva puhul on pärast lõunapausi avatud vaid meie Minimarket. Võtsin jälle viis leiba. Veini, tõsi küll, on veel päris palju järel. Kuid raamatu esitluse puhul tuleks rahvale mingeid suupisteid ka pakkuda. Vaatame, milliseks kujuneb homne päev, vasta teeb siis selle asja ilma pingutusteta ära.

23. märts, reede. Urmas saatis mulle loo mehest, kes tahtis kogu aeg kevades elada ja seepärast rändas koos kevadega ringi. Praegu olen ma natuke selle mehe moodi.

Käisin raamatukogus, jõudsin kirja vaevalt Urmasele saata, kui kostis sõna problemo ja tuldi ütlema, et kohe pannakse raamatukogu kinni, sest elektriga on miskit lahti. Kaspar, kes oli juba enne mind seal, tegi üsna pettunud näo. Kui rääkisin, et võiks täna raamatu ilmumist tähistada, ütles ta, et nemad lähevad Rooma ja tulevad tagasi viimase bussiga. Ega midagi, siis homme, arvasin mina. Ostsin Issimost kotitäie süüa ja pudeli Sambucat, et saaks ehtsat caffè corretot teha. Molinari Sambuca extra, 0,7 l 42%, see pidi vist kõige parem olema. Ilm on imeilus, taevas üksikud kiudpilvesuled, sooja 23 kraadi.

Kogu ennelõunase aja istusin rõdul, jõin veini ja kirjutasin. Nüüd on kell viis. Kolm nädalat ja üks tund tagasi astusin esimest korda sisse selle maja uksest. Nädal on veel ees. Ei tea, kas jõuangi näha, kuidas org haljendama lööb. Meil tuleb kevad tormijooksuga nagu ei usuks ta oma jõusse, vaid püüaks loodust vallutada ootamatu rünnakuga. Siin astub ta vääramatul, kuid aeglasel sammul, teadlikuna oma jõus. Kolme nädala jooksul on domineerinud ilusad soojad ilmad, Eestis oleks selliste ilmadega kõik ammu roheline. Aga siin pole erilist kevade edenemist märgata, rõdult vaadates näeb pilk ikka samu raagus puid. Ainult hoolikal uurimisel märkad mõnesse kohta lisandunud helerohelist tooni. Linnudki ei näi kiirustavat, vaid käituvad umbas samamoodi, kui nende liigikaaslased praegu Eestis. Lõokesi pole ma siin kuulnud, võib-olla nad ei pesitsegi Itaalias või tuleks nende kuulmiseks minna põldude vahele. Kiivitajatest ma ei räägigi. Ja sookurgedest, kelle kevadine hüüd on kui ülestõusmise pasun.

Selgus, et Hille polnudki Roomas, oli bussist maha jäänud. Ta tuli õhtul homse Calcatas käimise kohta kokku leppima. Varsti pärast teda andis kella ka Hans. Taas pidasime veidi ühise etteaste plaane. Lugesin mõned oma uuemad luuletused.



24. märts, laupäev. Hommikul hiilis oru idaserva kohal põhja poole tumedama pilve serv, taevas põhjakaares hakkas pikkamisi tumenema. Tundus, et pärastlõunal võiks äikest tulla, seepärast panin enne kodust lahkumist aknaluugid kinni. Pool üksteist alustasin koos Hillega matka Calcata poole. Kaspar ja Külli olid juba läinud. Orus hakkas kohe palav, sest õhk seisis. Juhatasin Hille samale künkale, kus ise nädal tagasi käisin, et ta saaks vaadata Latiumi maastikku ka mujalt, kui bussiaknast. Ilm oli kergelt vines, aga vaade ikkagi nauditav. Teeäärses oliivisalus oli oksi lõigatud, umbes samamoodi kui õunapuid kärbitakse. Ühe puu najal seisis igerik redel. Kõikjalt paistis kirsside, alõtšade või mille iganes valget õievahtu. Mesilased sumisesid. Narce rajast veid edasi kivimüüri juures tuli mul tahtmine sisalikke vaadata. „Jääme korraks seisma ja vaatame, mida näidatakse,” ütlesin. Seisime veidi. Äkki Hille sosistas: „Vaata.” Otse tema vastas oli puukese tüve taga keras oliivroheline madu. See liigutas ennast ettevaatlikult, kerides veel rohkem kokku. Vist kartis meid. Pead polnud näha, aga kujutasin ette, et madu võis olla oma 75 sentimeetrit pikk. Me ei hakanud teda häirima, kõndisime edasi. Väikese peatuse tegime muidugi koobaste juures. Mulle oli siin kõik juba tuttav, isegi pilti polnud mõtet teha. Calcata borgos avanes järgmine pilt – Kaspar pikutas pingil, Külli istus kivitoolil. Nad imestasid, kuidas meil õnnestus nii kaua jalutada. Tiirutasime ringi, viimaks maandusime tuttavas Taverna di Baccos, kus ettekandja mind kohe ära tundis. Tellisime veini ja vett, mina võtsin ettekandja soovitusel kohalikku nuudlirooga, Külli samuti. Hakkasime lauapaberile Eesti teemalist pildikest sodima. Hille joonistas Pika Hermanni, Kaspar Viru hotelli. Hille lisas Väinö Tanneri nimelise purjelaeva, Kaspar joonistas hotellile aknad. Siis lisandusid muhu mänd, rahvarõivais naine, kes ütles: „Alleaa” ja tee, mille lõpus viit kirjaga Tartu. Kaspar joonistas kriipsujukusid. Tellisime teisegi kannu veini. Siis oli aeg nii kaugel, et tuli tahtmine õue päikese kätte minna. Aga päikest eriti polnudki, taevas kiskus pilve. Väljaku ääres musitseerisid mehed, keda saatis meloodiliselt haukuv noor koer. Muusika oli selline lõunamaine, meenutas natuke Bombillast. Kivitoolis suudles üks paar, pikalt ja põhjalikult. Vana valge koer lamas vaheldumisi keset platsi ja kiriku trepil, ta liikus üsna vaevaliselt longates, kuid nautis silitamist ja sügamist. Koer paistis olevat kõigi hea tuttav. Küllile helistati – ta itaalia tuttav oli kohale jõudnud, viib Külli endale külla. Otsisime Carla restorani, kohalik tumedajuukseline naine juhatas meid ühe juurde. Kui sisse astusime, tervitas laua taga istunud seltskond rõõmsalt: „Kinni!” No muidugi, lõunapausi aeg oli kätte jõudnud, nüüd ei tohi lind lennata ega rohi kasvada. Tiirutasime ringi, viimaks maandusime baaris, mis oli imekombel lahti. Võtsin korrigeeritud kohvi, Kaspar tahtis veini. Aga baaris oli hämar ja lärmakas, läksin varsti välja ning asusin platsi ääres vaatluspositsioonile. Inimesi tuli ja sisenes kirikusse. Siis kostis seest laulu – missa oli alanud. Minu vastas istus seina ääres rida naisi. Kaks neist müüsid mingeid suuri läikivasse paberisse keeratud asju. Vist mingi heategev aktsioon. Kirikus lauldi jälle, aga ukse ees trepil jõid mehed rahulikult veini. Vana koer tuterdas ringi, siis lasi ennast ühel tüdrukul sügada. Tolle poiss pildistas. Tuli Hans, pilliroost kepp käes. Istus veidi ja läks baari vaatama, mida Hille ja Kaspar teevad. Varsti tulid kõik tagasi. Nüüd oli aeg näituse avamisele minna. L´Uovo d´Artista, kunstniku muna, üheteistkümnes väljalase, nii oli näituse nimi. Läbivaks teemaks oligi muna. Teada puha, lihavõtted tulevad. Esialgu paistsid kohal olevat vaid autorid ise, kes väljapaneku vahel ringi patseerisid ja üksteist tervitasid. Naine muna seljas, muna – Colosseum, auguga kivimuna, punaste jalgadega muna, klassikaline muna range musta samba otsas, kohvipakkidest kokku kleebitud muna, kiigel istuv rohelise mütsiga nukk, süles muna, millest lendavad välja linnud. Ja nii edasi. Kõnesid ei peetud. Vaikne jutusumin, pikkamisi lisandus publikut. Lauakeselt hakati võtma suupisteid – kartulikrõpse, küpsiseid, pähkleid. Kannus oli vein. Jõime veini ja istusime seina ääres lavatsil. Ukse tagant jälgis kõike vana valge koer. Kunstiaida lähedal kohtasime eestlasi – ema, kaks noort naist, ilmselt ta tütred, noorem mees, vist tütre mees, ja väikelaps. Nad olid Roomast tulnud, üks tütardest elab „poole kohaga seal,” nagu ütles ema. Vahetasime häid soove ja läksime tagasi väljakule. Kirikutrepi kõrval raudkorvis põles lõke. Mees, kes päeval oli laulnud Marianast, tuli meie juurde ja hakkas midagi rääkima. Viimaks kutsus ta sõbra tõlgiks. Jutu sisu oli järgmine – ta laulis ja mängis seepärast, et on kunstnik. Ta loodab, et filmisin teda vaid isiklikust huvist. Ent kui selgub, et see materjal satub laia ilma nii, et temale sellest nidagi tagasi ei tule, muutub ta väga kurvaks. Nii diplomaatiline jutt. Viimaks tegi ta teatraalse kummarduse ja läks eemale. Meil oli aeg kodutee peale mõtlema hakata. Väljas oli juba päris pime. Kaspar juhatas rajale, mis keerutas ümber Calcata borgo maanteeni. Rada oli üllatavalt hea, vaid mõned murtud puud. Üleval kõrgus üksikute tuledega nagu juveelidega ehitud borgo. Alustasin seto laulu, Hans laulis kaasa, proovis isegi killõt öelda. Hille ümises, Kaspar aga liikus kaugemal ees, olles hämaras vaevu nähtav. Maanteele jõudnud, pidasime hetkeks aru, kas minnagi edasi seda mööda või riskida pimedas üle mäe ja läbi metsa rajaga. Piisas paari auto tulede valgusest, et raja kasuks otsustada. Mussolini aegne tee ei valmistanud raskusi, tuli vaid meeles pidada, et selle keskel siksakitas vee poolt uhutud kraav. Jätkasin laulmist. Kui Hille ja Kaspar pehmelt kraavis maandusid, alustasin:” Oh neida minu jalgusida...” Tee edenes. Mäe otsas sai lauldud täiest kõrist: „Tule sõsar sa mäe pääle.” Kõige keerulisemaks osutus pimedat jalgrada mööda orupõhja laskumine. Hansul oli pillirookepp, mul monopood, kobasin sellega teed. Puude vahelt paistsid koduse Mazzano tuled. Ronisime treppidest üles ja tulime minu poole, et veel veidi veini juua. Pärast kiskus vaidluseks moodsa kunsti üle. Tülli me siiski ei pööranud.
















25. märts, pühapev. Öösel hakkas kehtima suveaeg. Kodus ootan seda päeva alati rõõmuga, sest õhtune valge aeg saab tunni võrra pikemaks. Olles suurema osa elust elanud Moskva ajas, oli vööndiaja kehtestamine mulle üsna ebameeldiv, tundus, nagu oleks õhtute küljest tükk ära lõigatud. Seepärast meeldib suveaeg mulle väga. See on tõelise kevade saabumise märk, pimeda aja lõpp ja aasta helgema poole algus. Siin ei tunne ma midagi erilist, ilm on nagunii soe nagu kodus juunikuus. Täna on taevas jälle pilvitu. Väikelennuk lendas valju põrinaga madalalt üle borgo, vari vilksatas hetkeks köögiaknas. Paistab tulevat mõtiskluste päev, pärast eilset matka ei viitsi ennast palju liigutada. Muljedki peavad natuke settima.

Istusin täna tunde rõdul piksepilve lähenemist jälgides. Vaatepilt oli võimas. Kulus vast kolm tundi sellest hetkest, kui rõdulõvide pea kohal esimesi pilvekuhilaid märkasin kuni ajani, mil pilved päikese kätte said. Vihma palju ei tulnudki, aga müristamist oli küll. Aga see aeglaselt lähenev äike polnud märgiline. Lihtsalt üks suur pilv vajus pikkamisi põhja poolt oru kohale, muud ei miskit. Märkide otsimine on muidugi mäng, üks kahekümne esimese sajandi lõbustusi, millega tuleb piiri pidada. Igaühel on muidugi vabadus asjadele tähendusi anda ja neid märkidena vaadata. Mul polnud täna tahtmist, eileõhtune lauluga tulek oli veel selgesti meeles. Otsekui oleksid eile lauldud laulud ikka veel oru kohal hõljunud. Mul on tõsiselt kahju sellest, et eile polnud laulmas kogu Liinats´urade hulka. Kümnekesi oleksime Treja oru vägevalt kajama pannud.

Mida homme teha? Vaatan hommikul, kuidas on tuju, kas lähen Rooma või kõmbin Castello di Fogliano suunas. Varemed ootavad mõlemal pool. Kes nägi siin kord viimset vana roomlast? Eestlaste esivanemad elasid samas paigas Läänemere ääres juba siis, kui Rooma seitsmel künkal olid veel külad ja siin Treja orus õitses faliski kultuur. Faliskid on kadunud, etruskid on kadunud, roomlased on samuti kadunud. Eestlased aga elavad ikka oma karmil kõledal maal, hoolimata kõigist vallutajatest ja võõrastest isandatest. Meil pole kunagi enne kahekümnendat sajandit olnud oma riiki, linnu, oma kõrgkultuuri. Ehk oleme just seetõttu alles. Muidugi oleme muutunud, meie keel ja meel on paindunud võõra surve all. Aga me oleme olemas ja saame praegu kõndida muistse Rooma varemetel. Ja meie kauge esivanem, Rooma kaasaegne, saaks meie jutust paremini aru kui itaallased vanade roomlaste omast. Kui me võõrsõnadega ei liialdaks. Kindlasti saaksime koos laulda. Aga kes oskaks praegu laulda koos roomlastega?

26. märst, esmaspäev. Pilvitu taevas. Leib oli otsas, sõin hommikul eilseid nuudleid, siis läksin poodi, ostsin leiba ja veini. Liitri Merlot´ villisin plastpudelitesse ja hakkasin Calcata poole kõmpima. Algul ikka alla orgu, siis teist nõlva pidi üles, karjamaade vahelt läbi. Tee ja karjamaa serv on valges õievahus. Need pole alõtšad, oksad on teravate ogadeta. Kirsid või viltkirsid siis. Seekord põikasin vasakut kätt künkale, lootes näha Mazzano borgo vaateid. Poolavatud värav meelitas juba ammu. Selle suure piinia ümber, mis mulle hästi aknasse paistab, oli üsna räämas viinamägi, puu enda all väike majake, aknad kinni. Mõned pildid ma siiski tegin, kuid päris head vaatepunkti ei leidnud. Majakese juurest oleks ehk borgo paremini paistnud, aga siis oleksid ette jäänud viinapuude toeks tõmmatud traadid. Tühja kah. Vantsisin tuttavat teed mööda edasi kuni maanteeni. Aga siis pöörasin hoopis sellele rajale, kustkaudu üleeile õhtul pimedas tagasi sai tuldud. Ja hästi tegin. Rada oli valges väga hea käia. Pealegi oli keegi eile kõik suuremad takistused katki saaginud, nii et enam ei pidanud millestki üle ronima. Mitmes kohas olid raja ääres pingid ja lauad, mis näitasid, et looduspargi käsi on varasematel aastatel paremini käinud. Kaks lauda ühes pinkidega olid murdunud puude alla jäänud, risu polnud veel ära koristatud. Istusin, nautisin linnulaulu ja veini. Täna paistis looduses juba palju värsket rohelist, samas oli mets veel piisavalt läbipaistev ja Calcata vaated altpoolt läbi õrna rohelise vine suurepärased. Otsustasin, et ei lähegi kaugele tundmatu kindluse varemete juurde, vaid ronin siiasamasse Calcata kõrvale künkale, kus on Santa Maria kiriku varemed ja kindlustorn. Rada oli tõesti ilus, küngas mitte eriti kõrge (169 m). Üles jõudnud, hulkusin varemetes, pildistasin ja nuumasin silma. Calcata oli otse ees kui tort kõrgel alusel, võta nuga ja lõika lahti. Tegin seda pilguga. Veetsin mäe otsas tunni või rohkemgi, kirjutasin mõned luuletuste alged ja tundsin ennast hästi. Võib-olla ei satu ma enam Calcata kanti, nii et see käik jääb jumalagajätuks. Selline tunne oli küll, et rohkem ei tahakski tänavu sinnapoole kõndida. Mida tulevik toob, on teadmata. Võib-olla õnnestub viie-kuue aasta pärast veel kord Mazzanosse tulla.
Pool viis olin kodus tagasi, valmistasin taas kord ühe maitsva pastaroa.














Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar