Teisipäev, 13. märts 2012

Monte Gelato ja Rooma

8. märts, neljapäev. Taas kord üks kena kevadpäev. Taevas oli juba varahommikul pilvitu. Ühest küljest on see hea, sest tõotab ilusat ilma, teisest küljest aga võib pilvi pidada maastiku soolaks, ilma nendeta tundub iga pilt hingetu. Mare tegi hommikuks omletti, seejärel läksime turule. Kai ütles, et turg on päris üleval linnaservas ühel platsil, seepärast valmistusime pikemaks kõndimiseks. Ent igaks juhuks kiikasime ka keskväljakule. See oli täis lette ja müügiautosid. Kui see pole turg, siis ma ei ole kunagi elus turgu näinud. Müüdi nii juur- kui puuvilja, juustu, vorsti-sinki, liha, kala, kalmaare ja muid mereande, majapidamistarbeid ja rõivakraami. Ostsime tomateid kartuleid, salatit, ühe kummalise lillkapsa, paari sorti juustu, kalafileed. Poest võtsime lisaks suhkrut, leiba ja tüki pitsat. Pitsa polnud üldse kavas, aga müüja kiitis ja andis maitsta, et rosmariiniga tehtud puha. Tassisime söögid koju ja läksime siis vaatama, kas õnnestub Monte Gelato kose juurde välja jõuda. Jalgrada oli mäletatavasti läbimatu, seepärast proovisime minna platoo kaudu. Laskusime orgu ja leidsime teisel pool otse üles mineva raja. Tuttav taat oli oma seljakorviga taas kohal ja saagis puid. Tervitas ja ütles midagi raja kohta. Igatahes ei kõlanud see nii, et edasi ei tasu minna. Pugesime paari langenud puu alt läbi ja jätkasime teed. Samblast rohelised kivid, paremal kaljud, millel vonkleb puujuuri ja ripub luuderohtu. Metsa all õitsevad lumikellukesed. Jõudsime üles. Seal muutus rada külavaheteeks. Pidasime veidi aru, kas pöörata vasakule või paremale. Üldiselt tuli muidugi paremale minna, aga looduspargi kaardil lõppesid mõned teed lihtsalt kuhugi jõudmata. Uurisime asja, siis valisime ikka hüva käe. Tee veeres olid sarapuu ja kreeka pähkli istandused, paar oliivisalu, viinamägesid. Silma hakkas päris uhkeid maju, lausa villasid. Päike paistis soojalt, ilm oli selge, kaugemal idas kõrgus Monte Soratte oma ligi 700 meetriga. Õitsvad mimoosid, lõhnavad kadakad või elupuud. Kruusateest sai asfalt, viidad hakkasid Rooma poole näitama. Kaugelt kostis võidusõiduautode hääli. Pärast vaatasin kaardilt, et need kostsid Vallelunga ringrajalt. Maastikku lõhestas võimas kõrgepingeliin. Korraks tekkis mure, kas pole me liiga kaugele kõndinud, ent peagi pööras tee alla orgu, seal aga oli juba jõgi ühes veski varemete ja kosega. Kosk oli tegelikult üsna tilluke, ent maaliline. Sai nii pildistatud kui filmitud. Siis märkas Mare allpool jões müttavaid inimesi ja läks uurima, mida nad teevad. Astusin samuti lähemale. Kaldal seisis neljane seltskond, vees olid mees ja naine, mõlemad mitte kuigi noored. Naine paistis otsivat vee alt kive, sest aeg ajalt tiris ta mõne neist pinnale, silmitses seda ja lasi tagasi jõkke. Mees oli parajasti ametis ühe suurte kivi väikese otsa tasakaalu seadmisega, mis tal pika proovimise järel õnnestus. Siis astus ta rahulolevalt eemale, võttis fotokaamera ja pildistas oma kätetööd. Jões oli juba hulk tõelisi tasakaalu imesid, kompositsioone, kus suured pikergused kivid seisid nurgeti või otsati väiksemate peal. Naine leidis ka endale sobivad kivid, suutis kaks neist üksteise peale seisma saada, ent kui hakkas kolmandat lisama, vajus torn kokku. Ent varsti läks mees appi kive tasakaalu sättima. Seda tegevust oli päris vahva vaadata, osa kompositsioone õnnestus kaldal seistes ka ära pildistada.

Kell pool kaks asusime tagasiteele. Nüüd proovisime paarist kohast lõigata, korra see õnnestuski. Imetlesime maastikku ja lambakarju, suhtlesime koertega. Ilm püsis pilvitu, kõrgematel kohtadel oli tunda kerget tuult. Monte Soratte külje alt paistis linnake. Pärast vaatasin kaardilt, et see võiks olla S. Orèste. Või paistis niimoodi natuke lähemal olev Rignano? Koju jõudsime veidi peale kolme, Mare valmistas kalafileest, kartulitest ja lillkapsast väga hea söögi. Kõrvale võtsime salatit ja muidugi veini, seekord veega lahjendatult.

















9. märts, reede. Käisime Roomas. Läkisme üheksase bussiga, tagasi tulime seitsmesega. Suur linn väsitab ikka rohkem, kui väike. Hispaania väljakult helistas Mare koju. Muu jutu sees ütles ta Mannile, et Kaspar ei tulnud. Et ma oleksin pidanud üksi olema, võibolla siis...

Hispaania treppide juures ei juhtunud midagi. Trinià dei Monti fassaadi remonditi, kirikusse pääses piki kitsast käiku. Trepi ees lamas näoli maas kerjus. Esimene Rooma kirik, praod laes ja seintes.Hämarik ajas ja ruumis. Uhked altarid dünaamikat väljendavate piltidega, baroksed figuurid.Kõnnid sammaste vahel, hinges imelik tühi tunne. Nagu oleks siit midagi ära võetud. Tulime müügimehi ignoreeridest trepist uuesti alla. La Barcaccia meeldis mulle küll. Laev, mis upub varsti juba nelisada aastat. Ei mingeid jumalaid, ainult kivi ja vesi.

Santa Maria del Popolo. Rafaeli maalitud kabeli ees oli eesriie. Seal käis remont või restaureerimine. Vaevalt jõudsin Caravaggio freskodeni, kui helistati kella ja hakati rahvast pühakojast välja ajama. Viisakalt, kuid järjekindlalt. Aga taevas kuplite kohal oli ilus, õrnade pilvetriipudega, mis nägid välja kui hiiglase küünejäljed sinisel emailil. Kirikutrepil istus seltskond noori, kes tundsid ennast hästi. Muidugi, vanemaid polnud ju kodus, ainult nende pildid kummutitel.

Peetri katedraali esine oli pinke täis, nende kohal kõrgus poodium, mille vaipa parajasti tolmuimejaga puhastati. Kahel pool sammaskäigu servades suured ekraanid. Kõik oli šõuks valmis. Rahvas ootas pikas rivis kirikusse pääsemist. Kui palju oli seal kristlasi? Enne tuli käia läbi turvakontrollist. Sildid kuulutasid, et noad on keelatud. Selge see – kui nuga on kellegi teise käes, ei tohi see sattuda sinu pihku. Michelangelo Pietà. Maarja nina on ammu terve, aga tänu skulptuuri alates 1972. aastast kaitsvale klaasile oli mul võimalik siduda ennast ajatu kunstitööga. Mu pea lausa hiilgas Maarja jalgade ees. Moment sai jäädvustatud. Kõrgetest akendest põiki langevad valgusvood nagu tulnukate laserikiired. Võib-olla valgustavad jumalad niimoodi hoonet, mis on pühendatud ühele nende seast. Kõrgete võlvide ja kuplite all on tõesti tunne, nagu oleksin jõudnud jumalde lävele. Ja parajasti on kannatusaeg. Tuleks koputada uksele – millisele küll? – ja rääkida avajale, kuidas Jeesust hukatakse ja vaga verd valatakse. Asjata vaev, jumalaid pole kodus, on ainult paavst kusagil oma ruumides ja hulk valvureid ning kirikuteenreid. Baldahiini all oleva altari ümber sagisid inimesed kõigist maailma paikadest, eriti palju tundus olevat jaapanlasi. Kas kutsume teisi jumalad appi ja läheme Jeesust päästma?! Kus sa sellega, maailm peab saama tema verre kastetud, muidu pole sellel kirikul siin mingit mõtet. Aga setod julgesid pöörduda otse Maarja poole, laulsid tema maailma päästma. Nemad ei mõelnud sellele, et kristlus sünnib vaid Jeesuse ristisurma läbi, nende jaoks oli Jeesus üks jumalatest, kelle hukkumine kõigutas seni kehtinud maailmakorda. Maarja võttis nende palveid kuulda, istus reele, võttis abilised ühes ja tuli Jeesust päästma ning maailma alustalasid kinnitama. Neid talasid võib Vatikani Peetri katedralis aimata küll. Aga jumalaid pole kodus, ainult valguskiired kõrgetest akendest nagu lubadus – küll me kunagi tuleme, oodake.

Pantheon kerkib keset Rooma maju kui meeldetuletus ajast, mil vanad jumalad olid inimestele lähemal. Nagu taevas udmurdi muistendis, milleni igaüks võis käega ulatada. Aga siis pani üks jumalavallatu naine laste mähkmed taeva serva peale kuivama, Inmar vihastas ja tõstis taeva kättesaamatusse kaugusesse. Pantheoni silm vaatab otse sinna kõrgele tõstetud taevasse. Selle ava kaudu lahkusid antiikjumalad ja viisid oma taeva kaasa, võib olla tulevad nad sealtkaudu kunagi tagasi. Kaspar von Schmerzburg nägi juba aastate eest, kuidas nad ründasid kristlikke altareid. Pantheon, mille nimi säilitab mälestust paljude jumalate asupaigast, on ammu ühe jumala kirikuks muudetud. Reede õhtul oli ta kuni ristikäigu lõppemiseni meiesuguste jaoks suletud.

Augustuse ajast peale on Rooma veetud egiptuse obeliske. Ma ei tea, kui palju neid seal on, kuid igal tähtsamal väljakul sirutub mõni taeva poole, ristid paganlike hieroglüüfide kohal püsti. Vana Egiptus oli vanas Roomas moes ühes oma jumalatega. Nüüd on needki jumalad kodutud.

Õhtul siras Saxa Rubra kohal kaks heledat tähte lähestikku nagu tulnukate emalaevad. Mazzanos märkasime, et Suure Vankri ais osutab otse alla. Vanalinna värava kohal põles sabatähe kujutis.



















1 kommentaar: