Teisipäev, 6. märts 2012

Esimesed päevad Mazzanos

2. märts, reede. Tallinnas sadas hommikul nii tihedat lund, et hakkasin kahtlema, kas täna üldse siis jõuan. Aga stardirada puhastasid kümned masinad, lennuk pritsiti ohtralt roosaka vahuga üle ja mõne aja pärast tõusime vee, vahu ja lumelopa pilvest lendu. Riias jälle oli tugev tuul, loopis väikest Fokkerit päris kõvasti. Aega jagus parajasti õige värava leidmiseks ja kusel käimiseks. Pärast lennujaama peldiku külastamist tuli kolm tundi kannatada Air Balticu roheliste tiivaotstega Boeingu ülikitsast istmevahet ja ülikõva eesistme selga, mille ma lõunamaa päikesest unistades jalakrampidest hoolimata üle elasin. Ja Rooma. Igavene või mitte, mina sest täna palju aimu ei saanud. Kiirrongiga kesklinna, vastas istus higistav sitsiillane, kes tuli Brasiiliast ja rääkis midagi teemal, et täna rongid korralikult ei sõida. Kõrvale sattus Peterburi neiu, rohe-pruuni triibuline sall kaelas, käekott märke ja sümboleid täis, sõrmeküüned kirsipunased ja peale vene keele ei ühtki muud keelt suus. Õnneks oli ta koos sõbrannadega, tulid esimest korda Itaaliasse ja kavatsesid üheksa päevaga peale Rooma mujalgi käia. Minu pinginaaber nimetas sitsiillast korduvalt bandiidiks, mille peale too ainult muheles. Tüdrukud imestasid pügatud okaspuid nähes. Imelik, seda on ka mõned mu nooremad udmurdi tuttavad teinud, Venemaal vist pole kuuskede lõikamise kommet. Kui küsimise peale rääkisin,et sõidan kuuks ajaks Mazzano loomemajja, siis arvas mu naaber, et võiksin temast ka miskit kirjutada. Nüüd olengi seda teinud. Tuleks lisada, et olles kümme minutit aknast välja vaadanud, kuulutas neiu, et Itaalia on just selline, nagu ta ette kujutas. Termini jaamast metroosse, kusjuures remondi või ehituse tõttu tuli korduvalt kohvriga mööda treppe üles-alla käia. Metroo jättis sünge ja suhteliselt räpase mulje, kuid rongid olid puhtad. Flaminio jaamas maha ja hops, kõrvalasuvast Põhjavaksalist rongi peale. Hämmastav, olin juba enne kolme Saxa Rubras. Veidi läks aega pileti ostmise ja õige bussi leidmisega, kusjuures ma polnud eriti kindel, kas sõidan ikka õigele poole. Buss oli üsna tolmune ja soditud, üksjagu palav hakkas ka. Aga kui pärast Via Cassialt ära keeramist hakkasid teeviidad Mazzanot osutama, olin juba üsna kindel, et jõuan kohale. Mazzano äratundmine ei valmistanud mingeid raskusi, õige suuna leidmine samuti mitte. Nii olingi vast juba nelja paiku del Salvatore 48 ukse taga. Aga postkast, kus pidid legendi järgi olema võtmed, oli kindlalt lukus ja näis uurimisel ka tühi. Mis muud, kui Carlale helistada. Esimesel numbril vastas lapsehääl, kes ütles ainult ne, ne. Aga teine number näkkas, hetk hiljem uurisin postkasti uuesti ja avastasin selle alaosas väikese luugi, mida polnud üldse näha, aga mille avamise järel võtmed kätte sain. Siin ma nüüd olen, asjad kappidesse paigutatud ja tee joodud. Carla tuleb varsti hinnalisi näpunäiteid jagama.

3. märts, laupäev. Hommikul ei paistnud oru vastaskülg tuppa, oli nii tihe udu. Treja kohin ütles, et jõgi on siiski alles. Ju pole ka vastasnõlva puud kuhugi kadunud. Tõmbasid ainult uttu, õigemini tõmbasid udu enda ette. Kella kaheksaks oli plaan peetud ja võis hakata astuma. Mõtlesin alustuseks Monte Gelato koski kaeda, kuid kõigepealt sattusin treppidest alla jõe äärde. Mazzano all on kivisse uuristatud palju koopaid. Mõned neist on panipaikadena kasutusel, uksed ees. Kaugemad aga tühjad. Räägitakse etruskite koobastest. Ma ei tea, mäletan ainult Aivo Lõhmuse fotonäitust ülikooli raamatukogus. See võis olla aastal 1997. Aivo pilte vaadates ei osanud aimata, et kunagi ise samadel radadel kõnnin. Jõe teisel kaldal oli ka mitu koobast, mille ette suur rauast rist püstitatud. Sisenesin ühte – nelinurkne ruum, lagi nii 2,5 m kõrgusel, vasakus nurgas mingi kandiline ca meetri kõrgune kivist kast kahe salvega. Võta kinni, kas panipaik või hauakamber. Aga viimane on ju samuti panipaik, vene keeli on surnuaed кладбище.

Kaesin veidi ringi, aga kuna plaan Monte Gelato poole minna oli kindel, siis ronisin tagasi Umberto I väljakule ja valisin seal uue tänava. Sedapuhku oli ühe majanurga peale punase triibu kohale maalitud 001, mis osutas õiget rada. Udu püsis. Veidi Mazzanost eemal oli orupõhjas laiguke lund. Lumi ei salli mind, pani mullu Nepaalis kinni tee pühade järvede juurde, siin aga oli murdnud hulgaliselt igihaljaid puid, nii et varsti suubus rada rägastikku. Paistab, et Treja looduspargis pole saage ega kirveid, sest keegi polnud üritanud risti-rästi tüvede, liaanide ja luuderohu segadikust läbi murda. Paaris kohas õnnestus tüvede alt läbi pugeda. Ent siis tuli selline koht, et ei saanud alt ega pealt. Proovisin ringi minna ja avastasin peagi Kaukaasiast tuttavad põldmarjad või nende sugulased, mille ogalised varred mu jalgadest kinni haarasid. Ragistasin võsas hulk aega ja julgustasin ennast kirumisega, mis järjest mahlasemaks muutus. Aga polnud miskit parata, pidin alla vanduma ja tagasi pöörduma. Ehk oligi hea, sest nüüd käisin kohalikes poodides, Minimarketis ja juurikapoes, ostsin midagi süüa ja pudeli D’Abruzzo veini La Cacciatora, mis võiks eesti keeli olla Jahimehe. Tulin koju, maitsesin veini ja leidsin selle oma hinda (2.54) väärt olevat. Meil maksaks selline pudel oma seitse eurot.

Aga ma ei saanud unustada ennast laua taha jooma, meelde tuli Carla õhtune jutt, et sellised soojad ilmad on siingi märtsis haruldased. Nii et uus katse, seekord Calcata suunas. Jälle treppe mööda alla jõeni ja üle silla, siis aga vasakule. Varsti trehvasin meest, kes käsisaega tasakesi rajale murdunud puid nüsis. Nägi välja nagu kunstnik, kes on tulnud endale kaminapuid varuma. Hämmastav oli see, et tema punutud korv ei erinenud kuigi palju Nepaalis kasutatavatest seljakõrgustest (mansi omadussõna) korvidest. Tervitasime ja ma astusin edasi. Vast sada meetrit hgiljem olin sunnitud mitme tüve alt läbi pugema. Siin kütet jätkub, ole mees ja kanna koju. Rada tõusis orunõlva mööda, varsti võis lagedamates kohtades ilusaid Mazzano vaateid näha. Suvel, kui puud lehes, ei paista sealt vist suurt midagi. Kohati oli tammelehtedega kaetud rada kõvasti tuhnitud. Sigu pidi siinsetes metsades olema. Enne väikesele teele jõudmist tuli paarist rägastikust läbi pugeda, aga pärast oli mõnus astuda. Kohati paistis mulla või kruusa alt isegi asfalt. Lambakarjamaadelt – sest teed ääristava okastraadi küljes oli palju valgeid villatorte – jõudsin taas metsa vahele. Nüüd oli asfalti rohkemgi, kohati paistsid ka äärekivid. Benitto ajal võis see päris hea tee olla. Istusin ühel kivil ja puhkasin jalga. Nüüd paistis ülalt juba laiguti sinist. Mingil hetkel helistas Viinist Mare. Just sel ajal tuli taganpoolt väike Fiat, peatus mu kõrval. Juht päris midagi sarnast, et kas tee on edaspidi hea. Muidugi ei teadnud ma seda ega osanud ka itaalia keeles vastata. „Välismaalane,” järgnes kommentaar. „Jah, eestlane,” vastasin. Ja auto sõitis edasi. Tegelikult oli tee üsna hull, eriti allpool. Seda avastasin tagasi tulles. Mina poleks seal oma maasturigagi väga julgelt sõitnud. Aga varsti jõudsin järjekordse looduspargi tahvli juurde ja avastasin, et võin paremale pöörates läheneda Calcatale piki nimetut oja. Rada tundus ahvatlev ja oligi seda mõnda aega. Ojagi paistis sõbralik. Kui ainult poleks üksikuid pudeleid, plastkanistreid ja muud sarnast tsivilisatsiooni taaka. Kaldal päikese käes õitsesid valged kellukad. Kevad, mis muud. Märkasin ka, et pea iga mu sammu saatis krabin ja sahin teeäärse nõlva mulluses leheprügis. Ja olidki sisalikud, väga palju, osa väikesed ja eestimaiste kivisisalike moodi, osa aga palju pirakamad, rohelised mustade täppidega. Pildistada mul neid vilkaid loomakesi ei õnnestunud. Paraku uppus matkarada murdunud puude alla. Pidin vaeva nägema, et edasi pääseda. Taas sai itaalia mets kuulda maakeelseid vägisõnu. Sekka lipsas ka mõni madonna porco, mille eest peaksin küll kohalikus kirikus andeks paluma. Sest kohalik värk ongi nii ja kohalikus võsas mütates tulevad äkki ka kohalikud vandesõnad meelde. Et äkki mõjuvad paremini. Viimaks murdsin ennast maanteele, teisel pool paistis rada kena ja puhas. Oligi seda, kui mõned eriti vastikud peadpidi tihnikusse pugemised välja arvata. Vasakut kätt jäi kividega tasandatud nõlv nagu pikk kiviaed, luuderohtu kasvanud. Seal tundus olevat eriti palju sisalikke. Sisalike rada, aga kivi peal ma jälgi ei märganud. Siis oli ees jälle mingi oja ja enne koolet või ülepääsu mõnus tuulemurd. Sain sellest läbi ja kivilt kivile hüpates ka üle oja. Siis mäkke. Enne Calcatat jäi raja äärde hulk koopaid, millest ei saanud niisama mööda kõndida. Ühes väiksemas oli voodi koos tekiga, teki peal veel roheline jope. Tundus, et kohe astub peremees sisse. Aga peremeest ei kusagil, ainult tahmajäljed lõukas ja naaberkoopas tühi kolmeliitrine veinipudel. Ennäe – magamistuba ja joogituba. Edasi tuli tõeline koobaselamu, väga Santorini scafta moodi. Mitu ruumi, sisse ehitatud lavatsid, kamin – muuseas üsna uue ja korraliku grillivarustusega – kaks tooli. Ja tagaseinal pühapilt ikka sissepääsu poole vaatamas ja ootamas, ehk tuleb keegi ja langeb palves ta ette. Hämmastav. No ei saanud ma sealt ilma filmimata ja pildistamiseta minema, kuidagi ei saanud. Ja siis juba vana Calcata. Enne väravast sisenemist puhkasin veidi ja kuivatasin higist nägu. Värav – tõeline mitme värava süsteem 90 kraadise pöörde ja tunneliga. Kindel linn, võib-olla praegugi kellegi jaoks varjupaik, oli laupäevasel päeval üsna rahvarohke. Suveniiride letid ja söögikohad kõik avatud. Tiirutasin kitsastel tänavatel, mingis mõttes tuttav tunne, nagu Malta Mdina (ka märtsis), aga veel vanem. Igat masti kassirahvast, mõned päikese käes peesitavad penid. Tuli mõte sööma minna, aga kõik vastavad asutused tundusid olevat täis. Siis leidsin nurga tagant väikese trahteri La Taverna di Bacco. See oli üpris tilluke, ei mingeid joomaseltskondi, laua taga söömas vaid üks itaalia pere umbes kolmeaastase tütrega. Tellisin pool liitrit veini, jahimehe moodi tehtud liha ja praekartuleid. Liha oli hapukas, oliividega, maitses hea. Pole ime, ikkagi esimene soe söök Itaalias. Rahvast tuli juurde, kõik itaallased. Tellisid muudkui spagette ja sõid neid suure osavusega. Väljas söömine on siin tõeline lõbu, mida tuleb nautida. Minu üsna tagasihoidlik söömaaeg (koos tiramisu koogiga) läks maksma 28 eurot.

Pärast jõlkusin täis kõhuga vanalinna tänavatel, filmisin kohalikke, kes seina ääres istusid või muidu mõnusalt tiksusid. Tagas otsustasin esialgu kõmpida mööda autoteed. Ära keerasin alles selle kohaliku (endise) tee otsas, ja sattusin mõnele loodust nautivale paarile. Veidi edasi minnes tuli ootamatult väljakaevamiste ala – Il sanctuario del Monte Li Santi. Varikatuse alt paistsi müürijupid, mida ligemalt uurimast takistasid aed ja suletud värav. Ilm oli ikka üsna soe, isegi varjus ei hakanud särgi väel jahe. Mazzanosse jõudsin sekeldusteta, kui mitte arvata suurt valget koera, kellele ei meeldinud, et ma tema lambakarja pildistan. Tegelikult ilmus üsna lammaste suuruse ja värviga koer üsna ootamatult karja seast välja ja hakkas mind haukudes lammastest eemale peletama. Ma siis läksin, sellistel puhkudel pole mõtet vaielda. Käisin veel korra poes, sest homme on see kindlasti kinni, ostsin tomatipastat ja veel ühe veini. Sest alati peab inimesel üks vein varuks olema, kangemast alkoholist rääkimata.

Muuseas kujutasin ma ette, et tegelen siin oma mulluse Nepaali reisi päevikuga. Paraku unustasin selle läpakasse laadida. Eile õhtul sirvisin siinset külaliste raamatut, leidsin mitmeid tuttavaid nimesid. Muidugi, ma ju teadsin seda.





















4. märts, pühapäev. Täna hakkas päike varmalt paistma või hajus udu varem. Kell kümme oli taevas selge. Mõtlesin tiirutada kaameraga mööda vana Mazzano tänavaid. Ei jõudnud via del Salvatoret pidi kuigi kaugele, esimene vastutulija ütles eesti keeles tere. Kaamera käis ja jäädvustas mingil kombel selle kohtumise. Nurga tagant välja astunud mees oli Hans Gunther Lock, keda ma ju õigupoolest nägupidi tundsin, kuid ei oodanud siin kohata. Hans oli alles eile õhtul pimedas kohale jõudnud ja raskustega oma ateljee üles leidnud. Vicolo del Montarellol. Ajasime tänaval veidi juttu, siis läksime Hille Karmi ateljee poole. Hans teadis, kus see asub, mulle oli see info uus. Pärast väikest ootamist avas Hille ukse, ei imestanud eriti kaameraga sissetungijate üle, vaid tulistas oma fotokaamerast vastu. Tänapäeval on ju kõik relvastatud. Vahetasime esmaseid muljeid ja teavet, siis tulime kõik koos minu poole looduspargi kaarti vaatama. Aga Hans Gunther oli näljane ja Hille ei kavatsenud pikemat matka ette võtta. Jutu käigus sain teada, et ta isa on Salme külast pärit, perekonnanimi Nugis. Kui mu mälu ei peta, siis elasime 1966. aastal paar nädalat ta vanaisa pool. Nii väike on maailm. Siis läksime Hansuga süüa otsima. Minimarket oli kinni, kuid juurviljapood lahti. Seda otsustasime külastada tagasi tulles. Ronisime ülesmäge keskväljakuni. Selle nurgal oli avatud pastapood, kust sai osta ka mitmesuguseid valmistoite. Hans Gunther ostiski mingi seentega vormiroa. Kiriku ees oli hulgaliselt rahvast, kõik pühapäevaselt rõivais. Puhkpilliorkester sättis ennast mängima. Tuttav tunne nagu Tenerifel, aga täna polnud ju miski püha. Vaatasime veidi ringi ja kui orkester marsi lahti lõi, otsisin kotist videokaamera ja tegin mõned pühapäevased võtted. Siis tagasi vanalinna poole. Juurikapood oli juba kinni. Aga kui Hans hakkas uurima ukse taha kasti jäetud üliküpseid banaane, tuli poemees, ühmas, et aeg juba hiline, aga tegi poekese siiski lahti. Hans ostis tomateid, mina sibulaid ja viieliitrise veinipudeli. Civitella d´Agliano Sangiovese, Casciani Filippi e Tonino veinitööstusest. 13 kraadi ja hind 8.70. Teeb liitri hinnaks 1.74. Tõeline veinijoojate paradiis. Pärast kojujõudmist keerasin korgi muidugi maha. Ja pudeli sisu hakkas kahanema.

Siiski käisin veidi kõndimas ka. Proovisin jõe vastaskallast mööda ülesvoolu minna, kuid ei jõudnud niigi kaugele, kui eile hommikul teist kallast pidi astudes. Taas pinutäite kaupa mahamurtud puid ja võsa. Täna ei hakkanud ma pikalt müttama, pöörasin otsa ringi ja tulin tagasi silla juurde. Siis proovisin, kas saaksin astangu või veskitammini, mille kohin mulle tuppa kostab. Teisel pool jõge leidsin raja, mida eile tähele ei pannud. Seda mööda jõudsin küll astanguni, kuid ei pääsenud alla jõe äärde, sest ette jäi järskude seintega kanal. Sellest hoolimata tegin pilti ja tulin siis tagasi linnapoolsele kaldale. Siit õnnestus astangu juurde laskuda küll. Süda rahul – eesmärk saavutatud, kuigi ma seal astangu juures tegin vaid ühe pildi – ronisin treppidest üles ja tulin koju. Keetsin makarone ja sõin neid sibula, viinerite ja tomatipastaga. Ma pole eriline kokk, õigemini ei viitsi söögitegemise peale palju aega kulutada. See pole hea, tunnistab mu kärsitust loomusest.
Kella kolme paiku tuli alakorruse perele hulk külalisi, vali jutt hakkas varsti üles kostma. Nüüd, kell kuus, on jutuhääled koridoris. Ju hakatakse lahkuma. Igatahes kostab rõõmsate hüüete sekka mitmekordne ciao.

Eile koukisin raamaturiiulist välja John Fowles´i „Maagi” ja hakkasin seda lugema. Täna jätkasin. Imelik lugu eilsest maailmast, kus inimesed püüdsid näida kellegina, kes nad tegelikult polnud. Kus vabadus ei vabastanud, vaid orjastas, sest kohustas inimest käituma viisil, mis polnud talle omane. Inimesed tahtsid olla vabad maailmas, mis polnud vaba. Maailm eksisteeris kastidena. Ei mingit üleüldist reisimist. Aga nüüd, kui miljonid lendavad siia ja sinna, kas nüüd on nad rohkem vabad? Või on maailm rohkem vaba?







3 kommentaari:

  1. Aado, võiksid tumedama tausta panna - mul väsisid valge kirja heledal taustal lugemisest silmad nii palju ära, et ma senise lõpuni ei suutnudki lugeda. Samuti võiksid siinsetele fotodele mingidki allkirjad panna. Vähemalt nüüd ma näen, millises koopas elunemist nimetatakse Mazzano loomemejas töötamiseks ;). Vahva. Mõningaid vaateid nägin aastaid tagasi, kui Aivo Lõhmus on käinud Mazzanos ja sealset pildistanud: koopad ja valgus pole eriti muutunud.
    JaanM

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa võiksid uuema lehitseja muretseda, kus need kirjad õigesti paistaksid. Taust pole üldse nii hele.
      Pildiallkirju lihtsalt ei jõua panna, peaksin siis siin raamatukogus terved päevad veetma. Vabandust.

      Kustuta
    2. Vaatasin veelkord neid Mazzano koobaste pilte, seal tundub olevat tõesti väga loominguline õhkkond. Võib-olla ei tasugi Kirjanike Liitu püüelda, vaid asustada mõni joogi- ja loometoaga koobas.

      Kustuta