Kolmapäev, 29. veebruar 2012

Maailmalõpu ootusest


Kui maailmalõpp ükskord saabub, siis mitte kalendri lõppemise või gootanite sissetungi tõttu, vaid meie endi mõtete läbi. Liiga palju mõeldakse ja räägitakse viimasel ajal maailmalõpust, justkui oleks praeguse eksisteerimisviisi jätkamine inimkonnale liiga tüütav. Just tüütav, mitte väsitav. Oleme üle kallatud filmisopaga, kus meie tsivilisatsiooni hävimise erinevate viiside taustal tegutsevad kangelased, kes päästavad planeedi. Seda on nii põnev vaadata. Valame pisaraid, kui näeme, kuidas eluga pääsenud pärast raskeid aegu ja heitlusi hülgavad endise maailmakorra ja hakkavad looma paremat ühiskonda. Tõepoolest, kas me tahtsimegi sellist maailma, kus praegu elame? Tore oleks ju vaadata, kuidas rikkad ja ülbed põlevad plasmaleegis, annihileeritakse tulnukate blastrikiirte abil või puuakse massirahutuste käigus kaaslinnlaste poolt laternapostide otsa. Oleme ju kõigest pealtvaatajad, keda kogu toimuv ei puuduta. Elu pole närbuv lill, elu on põnevusfilm, mille õnnelik lõpp on vaatajale garanteeritud. Tuleb ainult püsida vaataja rollis ja kõik laabub. Ükskord meid päästetakse nagunii. Maailmalõpp hävitab halvad ja alatud, on nagu värskendav äikesevihm pärast kauakestnud põuda. Ilm selgineb, maapind aurab ja loodus lööb haljendama. Allesjäänud inimesed poevad põõsastest välja ja sammuvad käsikäes vastu tõusvale päikesele. Igaüks arvab, et just tema on nende hulgas. Aga kui peaks juhtuma nii, et teised kõnnivad minema, aga sina jääd avatud, kuid klaasistunud silmadega kraavi lamama, pole midagi katki – sellest filmist, mida sulle näidati, ei saa sa enam kellelegi jutustada. Oled vaatajate ridadest välja kistud, kogemata kombel saalist tänavale tõugatud ja seal vaeseomaks pekstud. Suletud uste taga läheb ilus film edasi, aga sina pead lõpu nägemiseks ootama järgmist seanssi.

Kui üks inimene ootab maailmalõppu, ei liiguta see ühtki rohukõrt. Kui aga sellest räägivad sajad miljonid, siis nad mõtlevadki selle olematusest välja. Maailmalõpu olemine tiheneb udust sündiva sajuna, mis levib Maa atmosfääris igasse suunda. Äsja paistis päike, aga hetk hiljem sajab maailmalõpu vihma. Me ei oska ette arvata, mis vihm see on või kellele kuulub otsustav mõte, mis murrab seitsmenda pitsati.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar