Neljapäev, 16. veebruar 2012

Mõtetepüüdja

Vist sattus olema halb hommik mõtete püügiks. Muidu algas päev nagu ikka, kui mitte arvestada seda, et ärkasin juba pool kuus ja jäin kuulama, kas soojapump ikka kohiseb. Kohises, ent siiski kobisin alla kraadi vaatama. – 17,5. Oh, tuleb välja lülitada ja siis ruttu tagasi voodisse. Tekk kurguni, jalad kahe kassi vahele ja veel natuke magada. Uni suvatses uuesti tulla alles siis, kui kell helises. Tüüpiline.

Kui ärkasin, oli juba valge. Kähku natuke tuld katla alla, siis pesta, süüa ja kasside järelt koristada. Lindudele teri, ise autosse ja linna poole sõitma. Hea rahulik talveilm. Tuttav tee, ikkagi tuhandeid kordi sõidetud, silmad jälgivad, kuid mõtted triivivad omapead. Pärast Tuigo kalmistu teeotsa teadvustasin äkki, et mõtlesin juba hulk aega millestki, mida siinses reaalsuses pole. Teadsin, et hetk tagasi olid peas vilksatanud tuhanded unenägudest või eelmistest eludest pärit motiivid. Vist niisama kiiresti või meie maailma ajast sõltumata kui uneski. Olin neid liigendanud, nende vahele seostevõrku pununud, vist selleks, et suudaksin kummalisel maastikul edaspidi orienteeruda. Ilm oli valge nii väljas kui sees, ükski pisiasi – aga ma suutsin korraga haarata nii tohutult palju – ei hirmutanud ega viinud segadusse. Vaja oleks olnud natuke rohkem pidepunkte, natuke rohkem korrastatust ja omaksvõetust. Oh aeg, milline avarus, mäherdused vaated! Siis hakkasid universumi korrapärased rütmid häälestama mu olemust. Teadsin äkki, et ühest mu mõeldud mõttest, selle tuuma sees tiksuva kella taevaste ja Jupiteri võngetega sünkroniseerimisest sõltub kõigi kärgedena üksteisest läbi põimunud maailmade saatus. Mingil kombel oli asi seotud veel Rõuge muinasmaja ning ühe unenägudest tuttava püstkojaga laia jõe kõrgel kaldal. Aga see ei kohutanud mind üldse, kummastas hoopis see, et kui hakkasin mõtlema, ei suutnud ma teadvustada, mida mõtlesin? Püüdsin viimaseid värelusi püüda, aga selleks hetkeks sõnastatud teadmine – need pildid pole siit maailmast – ei võimaldanud isegi pagevate mõtete sabaotsast haarata. Mu sees justkui lapati maailmu või nende kihte kokku. Just siis, kui tundus, et nüüd õnnestub mõni mõttekala sõnastamatuse sogasest ürgpuljongist välja rebida, pandi seda võimaldav universum taevaste sahinal kokku nagu tiibeti palveraamat, läks kõige vee ja kaladega ja isegi märki ei jätnud mu hommikusse. Kui poleks olnud millegi enneolematu kogemise tunnet, oleks võinud kõike lihtsalt hetkeliseks unelemiseks pidada. Aga ma sõitsin autoga ja mõistus oli täiesti virge. Ja tunded ütlesid, et kogetu oli midagi erakordset ja hinnalist. Kuidas ma selle siis minema lasin? Tööle jõudes olin üsna löödud, et ei saanud aimugi sellest, mida mulle umbes viie minuti jooksul näidati ja öeldi. Jäi ainult tunne, et miski suur ja oluline oli mind korraks riivanud. Selle teadmisega pean edasi elama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar