Istuti arhiivi hämaras kohvinurgas ja arutati unistuste muuseumi püsinäituse üle. Õigemini ühe osa üle sellest suurest maailma algusest tänapäevani ulatuvast ajajoonena organiseeritud väljapanekust. Sada kakskümmend ruutmeetrit selleks, et tutvustad eesti kultuuri unikaalset nähtust regilaulu. Alustuseks nentisid kõik, et väljapanek ei saa olla tekstikeskne, kuigi just tekste on arhiivis kõige rohkem saadaval. Regilaul on ikkagi laulmiseks mõeldud ja avaneb vaid lauldes, arvasid need, kes omasid laulmise kogemust. Järelikult tuleb inimesed kaasa laulma ja kaasa mõtlema panna. Kõige parem oleks tühi ruum, kus saaks valida eri piirkondade esitusi, et nendega ühes laulda. Selline omamoodi karaoke – võid tahtmist mööda välja lülitada kas eeslaulja või koori, seto laulude puhul ka killõ, ning neid osi ise täita. Tekst oleks ekraanil, sinu esitus aga salvestatakse soovi korral ja antakse pärast kaasa. Muidugi tuleks selleks teha spetsiaalseid mitmekanalilisi salvestusi, aga see pole tänapäeval probleem. Midagi peaks ikka näitama ka, arvasid teised. Meil on ju palju lauluemasid, kelle esitused oleksid kõnekad just nende isiksuste ja ümbruse taustal. Küsimus on selles, kuidas asja huvitavalt eksponeerida. Kahjuks ei ole tehniliste võimaluste koha veel midagi teada. Kuidas saaks teha nii, et üks külastaja saaks kuulata üht, teine sealsamas lähedal aga hoopis teist laulu nii, et need üksteist ei segaks. Kõrvaklapid pole hea lahendus. Kuidas lauluemasid näidata – seintel, ekraanidel, vitriinides või mingil enneolematul moel? Kolmandad arvasid, et lähtuda tuleks sellest, mis on inimesele oluline, tema enda elust. Eluring ja kalendriaasta oleksid sel juhul märksõnadeks, mis aitaksid materjali organiseerida. Võib-olla panna üles suur külakiik ja lasta rahval selle peal laulude saatel kiikuda?
Sulgesin silmad ja püüdsin tulevast näitust ette kujutada. Ruum, mis on muust ekspositsioonist eristuv vaid valguse kaudu. Valgusseinad, millest saab läbi astuda ja mis võimaldavad ühtlasi nende peale piltide projitseerimist. Valgusvihud, mis algul püstkojana üles koonduvad, seejärel aga vajuvad horisontaalseteks palgikordadeks. Värv muutub vastavalt helinäidetele, „Imelise koja“ laulu käigus näiteks muutuvad valgusseinad pikkamööda sinisteks. Kui lauldakse meestest, kes kutsuvad tulijat kirvekirjasid lugema, ilmuvad sinna maagilised märgid, udust moodustunud ekraanile aga ilmub pilt kirve abil ennustamisest. Sinine tumeneb ja muutub taevaks, kus süttivad tähed. Ja siis pole neid vaatav inimene enam passiivne näitusekülastaja. Tal tuleb viia jumalate läve ette sõnum sellest, kuidas hukatakse Jeesust ning ühes sellega hävitatakse senikehtinud maailmakorda. Sest Jeesus pole selles loos mitte lihtsalt kristlik jumal, vaid kogu endise elukorralduse sümbol. Tema hukk toob kaasa kosmilise katastroofi, mis päädib taeva allavarisemise ja inimkonna hävinguga. Selle ärahoidmiseks peab laulu sisse sattunud inimene saavutama seda, et Maarja laskuks koos elava Jeesusega maa peale ja kinnitaks elu kõikumalöönud aluseid. Paralleesletes maailmades on lõputul palju Maarjaid ja Jeesuseid, kes suudavad siis, kui neile võimaluse anname, maailmu ühendada nii, et valitsema jääks meie jaoks parim võimalik lahendus. Sündmuste keskmesse sattunud inimene aga jõuab arusaamisele, et maailma päästmine sõltub just temast, tema enda oskusest lauluga asjade käigule kaasa aidata. Ta saab aru, et kuigi on lõputult palju meid kaitsvaid Maarjaid ja Jeesuseid, on sama palju ka kaost ihkavaid jõude. Rütmiline, passiivse kõrvalseisja jaoks monotoonsena tunduv laul toetab esimesi ja surub maha teisi, sellepärast tuleb laulda, et anda heale veel üks võimalus. Maailm meie ümber on organiseeritud samal printsiibil kui kaasaegsed andmekandjad. Kõigepealt peab olema formaat, eksistentsi võimalus, Heideggeri ’olemise välu’. Lauluga me üha kirjutame üle seda formaati, mis võimaldab kaosest luua korrapärase maailma...
Lusikas kõlksatas tassi. Nägemus hajus, tõusin õhku ahmides tagasi tegelikku hetke. Arutelu mu ümber jätkus endises vaimus, keegi ei olnud märganud, et viibisin mingi aja sellest eemal. Kahjuks ei osanud ka mina sobitada nähtut koosoleku asisesse atmosfääri.
Sulgesin silmad ja püüdsin tulevast näitust ette kujutada. Ruum, mis on muust ekspositsioonist eristuv vaid valguse kaudu. Valgusseinad, millest saab läbi astuda ja mis võimaldavad ühtlasi nende peale piltide projitseerimist. Valgusvihud, mis algul püstkojana üles koonduvad, seejärel aga vajuvad horisontaalseteks palgikordadeks. Värv muutub vastavalt helinäidetele, „Imelise koja“ laulu käigus näiteks muutuvad valgusseinad pikkamööda sinisteks. Kui lauldakse meestest, kes kutsuvad tulijat kirvekirjasid lugema, ilmuvad sinna maagilised märgid, udust moodustunud ekraanile aga ilmub pilt kirve abil ennustamisest. Sinine tumeneb ja muutub taevaks, kus süttivad tähed. Ja siis pole neid vaatav inimene enam passiivne näitusekülastaja. Tal tuleb viia jumalate läve ette sõnum sellest, kuidas hukatakse Jeesust ning ühes sellega hävitatakse senikehtinud maailmakorda. Sest Jeesus pole selles loos mitte lihtsalt kristlik jumal, vaid kogu endise elukorralduse sümbol. Tema hukk toob kaasa kosmilise katastroofi, mis päädib taeva allavarisemise ja inimkonna hävinguga. Selle ärahoidmiseks peab laulu sisse sattunud inimene saavutama seda, et Maarja laskuks koos elava Jeesusega maa peale ja kinnitaks elu kõikumalöönud aluseid. Paralleesletes maailmades on lõputul palju Maarjaid ja Jeesuseid, kes suudavad siis, kui neile võimaluse anname, maailmu ühendada nii, et valitsema jääks meie jaoks parim võimalik lahendus. Sündmuste keskmesse sattunud inimene aga jõuab arusaamisele, et maailma päästmine sõltub just temast, tema enda oskusest lauluga asjade käigule kaasa aidata. Ta saab aru, et kuigi on lõputult palju meid kaitsvaid Maarjaid ja Jeesuseid, on sama palju ka kaost ihkavaid jõude. Rütmiline, passiivse kõrvalseisja jaoks monotoonsena tunduv laul toetab esimesi ja surub maha teisi, sellepärast tuleb laulda, et anda heale veel üks võimalus. Maailm meie ümber on organiseeritud samal printsiibil kui kaasaegsed andmekandjad. Kõigepealt peab olema formaat, eksistentsi võimalus, Heideggeri ’olemise välu’. Lauluga me üha kirjutame üle seda formaati, mis võimaldab kaosest luua korrapärase maailma...
Lusikas kõlksatas tassi. Nägemus hajus, tõusin õhku ahmides tagasi tegelikku hetke. Arutelu mu ümber jätkus endises vaimus, keegi ei olnud märganud, et viibisin mingi aja sellest eemal. Kahjuks ei osanud ka mina sobitada nähtut koosoleku asisesse atmosfääri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar