Neljapäev, 9. veebruar 2012

Kurja juur

Hommikul näitas kraad jälle -20. Kuradi kurat! Vedasin tuppa kaks kotti puitbriketti, et oleks õhtul töölt tulles hea kütma hakata. Juba veerand üheksa. Uks lukku, autosse ja linna. Teel jäi ette lumise tagaaknaga vanem Ford, mis vaevaliselt edasi liikus. No mis sa ronid maanteele, kui sõita ei jaksa. Mööda ka ei saa raisast, autosid tuleb muudkui vastu. Viimaks ometi. Pilk vasakule – rooli taga istus, kael välja sirutatud ja mokk töllakil, habemetüükas näoga mees. Kuradi jota, ei ole veel kaineks maganud. Aardla ristmik, pikk autorivi seisab ja kütab ilma. No mis te ometi jebite, hakake sõitma. Pitsapoe juures astub ootamatult teele jalakäija. On ahv, paras, kui oleks alla jäänud. Kust ma pean teadma, kas pöördub teed ületama või astub edasi mööda trotuaari.

Sünged mõtted hakkasid hingepõhjast üles keema. Pane kasvõi fooliummüts pähe, nagu soovitas eilsel pressikonverentsil peaminister neile, kes nägid võltsimisvastase kaubandusleppe eelnõu taga korporatiivset soovi sõnavabadust piirata ja internetidemokraatiat kärpida. Seestpoolt kostvate häälte vastu foolium kardetavasti ei aita. Persse. Elu on algusest lõpuni ebaõiglane. Kogu aeg on rongi järel jooksmise tunne. Saad vaevalt miski asjaga maha, kui see juba tühiseks muutub ning tuleb hakata uut eesmärki taga ajama. Iga kord, kui räägitakse uutest väljakutsetest, võpatan. Ma ei vaja mingeid uusi väljakutseid, mingeid uusi probleeme või takistusi. Miks peab elu olema nagu võitlus? Nõuka ajal, siis see metafoor veel kuidagi sobis, aga praegu tundub kohatu. Aga ikkagi – vaevalt sain esimese luuleraamatuga hakkama, kui neid hakkas riburada mööda tulema teisteltki, mind aga tituleeriti vähese sotsiaalse närviga hilisdebütandiks. Mis kuradi sotsiaalne närv. Et ei kirjutanud piisavalt palju litsidest? Teaduses juhtus sama lugu – omandatud magistrikraad devalveerus mitte päevade, vaid tundidega, doktor aga tähendas projektikirjanikuks saamist. Pühade müristus, tõesta aastas mitu korda, et oled oma palka väärt. Oleks siis väärt palk, aga meiesugustele maksti alla riigi keskmise. Ja mõnitati ametnike poolt veel pealegi. Pingutage, poisid, kodumaa ei vaja nii suurel hulgal humanitaare, kõik ei pääse marjamaale. Tõepoolest, tänapäeval pole doktorikraadiga töötu mingi haruldus.

Lausa ime, kui palju jõuab inimese peas mõne hetke jooksul sitta pinnale ehk teadvusesse kerkida. Kurjus tuleb meie seest, on meile omane, headust tuleb iga päev harjutada, seda õpetati kloostris. Seal ma suutsingi harjutada, aga igapäevases elus ei suuda ennast kokku võtta. Pinguta ometi, mõtle millestki meeldivast, püüdsin nüüdki ennast sundida. Aga, raisk, miks elu ometi nöögib igal sammul. Just nüüd, kui õnnestus saada kuuks ajaks stipendium Lõuna-Euroopas asuvasse loomemajja, just nüüd on seal kümne aasta kõige külmem talv. Hüvasti unistused lahedast lõunamaa kevadest. Ja nii edasi.

Lõpeta muretsemine, mõtle praegusele hetkele, ole õnnelik, et oled elus ja näed tänast päikeselist hommikut. Mõtle sellele, kui paljud on enne tänast maanteel surma saanud, koju sisse põlenud, haiguste kätte koolnud või lihtsalt töölaua taga kokku varisenud. Nemad ei näe enam midagi, vähemalt selles elus ja selles maailmas. Ja kus on mu armas kass Minni, kes sügisel lahkus? Millises maailmas ja kellena ta praegu eksisteerib?

Ikka võtab mõttevool morbiidse käänaku. Võin endale sadu kordi korrata, et muretseda ja süngeid mõtteid mõlgutada pole põhjust, et ei tasu enda elu rikkuda sellega, millega seda rikuvad tuhanded mu kaasteelised – oleviku alahindamise ja tuleviku ületähtsustamisega. Sest nii jõutakse olukorrani, kus õiget elu ei olegi, sest see terendab pidevalt kusagil tulevikus nagu ridva otsa seotud porgand eesli nina ees. Sellisel mõtlemisel ja joodiku ellusuhtumisel pole suurt vahet, sest mõlemal juhul ähmastatakse olemasolev, parasjagu elatav aeg hüpoteetilise homse nimel ja mõlemal juhul ärgatakse ükskord ränga pohmelusega.

Ent miks ikkagi ei sattunud mu viimane raamat kulka aastapreemia nominentide hulka? Kas tõesti olen lihtsalt sitt luuletaja või on häda selles, et elan nagu üksik hunt väljaspool sõpruskondi ja rühmitusi? Kuigi olin vahepeal autost väljunud ja oma töölaua taha jõudnud, ei jätnud halvad mõtted mind maha. Just, häda selles ongi, et sul pole enam kaasvõitlejaid. Esimesed said suurte sekka ja tagumised tappis elu, aga keskmisena pole ka suurem lust koju tulla. Sest pole kedagi, kes tunneks mind kindakirjadest ära. Stipendiumitega on sama lugu, peale autorihonoraride ei õnnestu neid lihtsalt saada. Vist on takistuseks kindel igakuine sissetulek. See on nagu nõiaring – tahaksin rohkem kirjutada ja vajaksin selleks rohkem vaba aega, aga olen sunnitud endiselt ametis käima, sest millestki tuleb elada. Saadan, ma ei saa ju hea õnne peale avaldust lauale panna ja jääda lootma, et seejärel pudiseb mõni loominguline stipendium.

Samas, kes üldse vajab meie kirjatükke? Meie armas Eesti riik on valmis meid majandusliku kasu nimel turul maha müüma, eesti rahvas kui tervik vist üldse ei hooli kultuurist ja teadusest. Muidugi, kui iga päev möödub nagu ellujäämise nimel peetav lahing, kus sitt ja veri pritsib laias kaares, siis on raske tahta, et õhtul peseb tubli ellujäänud eesti mees või naine ennast kenasti puhtaks ja asutab ennast kamina või ahju juurde eesti kirjanduse paremaid palu nautima. Enamus tahaks pigem kultuurile jagatava pisku arvelt soojemat tuba või pikemat vorstilatti saada. Pigem peaksime vist kirjutama kodututele, sest nemad on pika treeningu abil materiaalsetele hüvedele mõtlemise juba lõpetanud. Neile võiks anda taevariigi kohe, ja ühes sellega ehk ka mõned sügavmõttelised tsitaadid teele kaasa. Kurja juur on tõesti suur, isegi ennast sundides ei suuda ma tõkestada selle poolt üles pumbatavat sappi. Võtaks nüüd aja maha, mediteeriks veidi, ehk hakkaks parem.

Vares istub kaseladvas ja naudib talvist päikesepaistet. Pöörab pead vasakule ja paremale, otsekui uudistaks mind oma mustade linnusilmadega. Mida sa ometi nutad, mees. Su ajataju on vildakas. Tee seda, mida tahad teha, tee seda praegu, mitte ära lükka homse varna. Sest homse varna polegi olemas, astud homse uksest sisse ja on jälle täna. Täna toimub kogu elu, pole mõtet seda raisata eilse või homse üle mõtlemise peale. Vares vaga linnukene, võib-olla ma usungi sind. Kui hästi järele mõtlen.

2 kommentaari:

  1. Ausus on huvitav. Ausus on päris.

    VastaKustuta
  2. Teie luuletused on lausa palsam hingele. Iga nädal külastan Loitsijat ja iga kord saavad mu akud laetud. Aitäh Teile selle eest!

    VastaKustuta