pühapäev, 19. veebruar 2012

Solgitoru

Solgitoru on jälle umbes. Enne juhtus see vähemalt korra aastas, enamasti kevadel, kui põhjavesi tõusis nii kõrgele, et täitis imbkaevu. Aga mullu sügisel lasime paiagaldada septiku ja uue torustiku ning arvasime, et enam seda ei juhtu. Nüüd on veebruar, aga solk juba kinni. Vist on umbe läinud see vana toruosa, mis maja alla alles jäi. Või mine tea. Solgi teed on kummalised. Hommikul kuuled selgesti, kuidas köögikraanist lastud vesi solinal ära voolab, järelikult on toru tühi. Aga kui lähed duši alla, ei voola vesi äkki kuhugi, nagu oleks keegi põranda all kraani kinni keeranud. Eile vihastasin, võtsin kanalisatsioonikaevu lahti, ajasin torusse trossi. Ei midagi. Viimastel katsetel läks tross, mis pikkuse poolest ulatab kriitilisest kohast palju kaugemale, lõpuni sisse, aga midagi ei juhtunud. Kuhu see siis läks? Kas on maa all mõni koobas, kuhu solk voolab. Töö käigus sai kraanist lastud pangede viisi vett, mis kadus kuhugi. Kaevu ei jõudnud sellest tilkagi.

Jändasin väljas kuni hämarani, olin üleni haisva mudaga koos, aga solk ei hakanud ikka ettenähtud teed mööda jooksma. Ometi voolab see kuhugi. Kelder on kuiv, mujale pole eriti minna. Või tõesti koobas? Või kaob meie solk ussiaugu kaudu paralleeluniversumisse. Uputab seal kellegi elamist. Võib-olla on meie maailm, kus solk salapäraselt kaob, ja teine maailm täpselt samasuguse maja ja samasuguste inimestega, meie endi teisenditega, kes meie solgi sisse upuvad. Tule taevas appi, nii ei kõlba! Sellest võib ju alguse saada maailmade vaheline sõda. Nii lihtne see ongi – sina lased kraanikausist alla natuke nõudepesuvett, nemad saadavad vastu – ja oleks siis, et ainult sulle – mõne ulmelise tapamasina. Et mis te reostate meie maailma. Kellele sellist jama tarvis on?

Äkki peaks kutsuma torumehe? Aga kes tuleb maale ja hakkab külmunud maa sees torusid puhastama. Maal on ju üldse elu nagu selles vanas ulmefilmis, Kindzadza või mis ta oligi. Buss läheb linna igal hommikul, aga tuleb sealt vaid reedel. Kus see ülejäänud päevadel käib, on mõistatus. Paralleeluniversumis? Või ei jätku gravizappat? Tikke on meil igatahes kõvasti varutud, selle taha ei tohiks asi pidama jääda. Jah, praegu tuiskab ka, päris hea, et pole vaja kuhugi poodi minna. Lähim pood on oma kaheksa versta kaugusel, hakkad minema, aga pole kindel, kas tagasi jõuad. Selle kohta tahaks ütelda, et makrokosmos sakib. Vanasti oli elu palju kindlapiirilisem, vaimudest ja nõidadest hoolimata. Praegu – isegi see pole kindel, kas mind on üks või mitu, muust rääkimata.

2 kommentaari:

  1. minu solk voolab juba 2 aastat kuhugi müstilisse kohta. väidetavalt imeb liivapinnas ta kahest sette kaevust täiesti ära. mis mullad Sul seal? kas happega proovisid, kui ehk miski orgaaniline tropp kusagil ees?

    VastaKustuta
  2. Aado, torumehe kutsumine on parim lahendus lepitamaks paralleelmaailmade vägevaid! Toru nimetus tuleb ju teatavasti torupillist, torupill ise on aga Tooru või Taara pill. Püha Toorumi instrument. (meie vana toru nimetus on säilinud ühe taime, putke, nimes). Kui Sa kutsud nüüd Toorumi mehe seda asja lahendama, siis peaks asjast ju asja saama küll.

    VastaKustuta