Esmaspäev, 13. veebruar 2012

Raudkulli visiit

Veidi enne videvikku oli maja ees õunapuu juures äkki raudkull. Vist emane, sest tiibade alt helkis õrna loojanguvärvi. Ma ei näinud ta lendu ja seda, kuidas ta põldvarblase tabas, märkasin lindu alles siis, kui ta seisis puu all ja sõtkus oma teravate küünistega ohvrit. Ja hakkas siis teda metoodiliselt kitkuma. Raudkulli lend pidi olema kiire ja julge, läbi hõredama puuvõra ja põõsa. Võib-olla oleks see olnud vaatamist väärt. Aga jäi nägemata, ei ole ju mõeldav pidevalt aknast välja vahtida. Et äkki juhtub midagi. Enamasti ju ei juhtu, rasvatihased ja varblased ja rohevindid askeldavad niisama söögimaja all ja nokivad maha pudenenud seemneid. Söögimaja ise on selleks ajaks alati tühi, vähemalt talvel. Pole ime, et see kull meie õuel maandus. Päeval oma tavalist ringi tehes mõtlesin, miks pole kusagil kuulda ega näha ühtki lindu. Alles kodu lähedal hakkas kostma vali sidin ja tihaste laul. Kõik ümbruskonna linnud olid vist meie õuepuude ja põõsaste otsa koondunud, leidnud soojema kohakese maja räästa all või katuse vahel. Kullil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui neile järgneda. Tapetud varblasest on muidugi kahju, aga saan aru, et kull tahab ka süüa. Mis teha, kui terad ja rasvapallid pole tema toit. Hakkasin mõtlema, et äkki on mõned varasemad linnujäänused samuti kulli töö, aga mina süüdistasin kasse. Kassidele jutt muidugi ei mõju, nad ei tee sellist nägugi, et saavad aru, mida neile ütlen. Puudutused ja hääletoon lähevad neile küll korda, aga sõnad mitte. Nojah. Aga nüüd istusin köögilaua taga, sõin haugi ja vaatasin, kuidas kull varblasest ribasid rebis. Mina sõin korralikult noa ja kahvliga ja kalaluud panin ilusti eraldi taldrikule. Aga kull rebis vaest varblast nii, et pool õue sulgi täis.

Hakkasin meenutama, kes kõik on talvisel ajal meie õuel käinud. Mullu tulid õhtupimeduses kaks kährikut, tuhnisid linnumaja alla kogunenud sihvkakestade hunnikus, vist sõid neid. Igatahes ei häirinud loomi see, kui välisukse kõrval olev liikumisanduriga lamp põlema hakkas. Minu sebimist akna taga nad ka ei märganud, nii et sain neid hulga aega heas valguses vaadelda. Aga kui välisukse lahti tegin, jooksid nad kohe minema. Pärast vaatasin sügavatest jäljevagudest, et olid teised mitu korda maja juures käinud.

Paar aastat tagasi oli meil garaaži lähedal pirakas jänesetäkk, istus mitmel õhtul seal, kui autoga tulin, ja loivas päris vastumeelselt veidi eemale. Jänesed on meil ikka käinud ja nooremate õunapuude oksi närinud. Kui neliteist aastat tagasi Kamsule kolisime, oli seal hirmus palju noori õunapuid, mida ma ei viitsinud talveks katma hakata. Mõtlesin, et las pistavad jänesed ja kitsed pealegi mingi osa neist nahka. Seda nad muidugi tegidki. Mis kitsedesse puutub, siis neid on enne viimaseid karme talvesid üsna palju näha olnud, mõnikord tulid julgemad maja ette õunapuu alt õunu otsima. Parematel õunaaastatel, kui toas oli kastide viisi ubinaid, mis pärast jõulu ikka mädanema kippusid, viisin neid põllu veerde lume peale, kus kitsed neid söömas käisid. Tänavu pole maja juures kitsejälgi üldse näha.

Rebased on muidugi ka käinud, mõnikord tulid julgemad isegi õue peale, aga tänavu pole neid siin kandis üldse näha. Lähed mõned kilomeetrid eemale ja kohe näed põllu peal rebast, aga siin on teeveered ja väljad tihedalt jänesejälgi täis, nende vahel paistab mõni üksik rebaserada nii arglik, nagu oleks jänesed vaest reinuvaderit igast küljest ahistanud. Aga kunagi suvel suri üks marutõbine rebane meie peenarde vahele ära. See oli ammu enne marutaudivaktsiini lennukite pealt alla loopimist, siis kartsime ikka päris tõsiselt oma kasside pärast.

Mõne aasta eest tuhnis seakari ühel oktoobriõhtul üles poole selle platsi murust, kus kunagi need noored õunapuud kasvasid, mis jäneste ja kitsede nahka läksid. Muidu sead meie õues ei käinud, aga tol sügisel, siis seisis vili meie ümberkaudsetel põldudelt veel koristamata, kuigi oli juba hilissügis. Ja siis need sead tulidki mööda viljapõldu ja otsustasid vaadata, kas meie õues ka miskit söödavat leidub. Ma isegi kuulsin neid, sest käisin videvikus teed pidi kõndimas ja magistraalkraavi truubi lähedalt kostis imelikke hääli. Algul mõtlesin, et ehk ägiseb mõni joodik kraavis, aga kui ligemale jõudsin, kuulsin põllult vilja seest sigade puhkimist ja põrsaste ruigamist. Siis ma polnud ülestuhnitud muru veel avastanud, seepärast kuulasin seakarja niisama puht huvi pärast. Aga kui tagasi tulin ja nägin, mis nad olid korda saatnud, siis läksin ja karjusin nende peale. Möödunud sügisel oli ka ühel õhtul seakari maja lähedal. Läksin miskipärast pimedas sauna kõrvale põllu veerde, seal oli paari meetri laiune kõrge rohuga riba ja selle tagant kostis ähkimist ja ruigamist. Mulle tuli kohe ülestuhnitud muru meelde, hakkasin sigadega tõrelema, aga hääled püsisid ikka samas paigas, minust vaevalt viie-kuue meetri kaugusel. Siis läksin tuppa lampi tooma, aga kui tagasi jõudsin, oli kõik vaikne.

Veel tuli mulle seal köögilaua taga istudes, haugi süües ja raudkulli vaadates meelde, kuidas ma kevadeti paaril korral sokuga vastastikku haukusin. Ükskord tuli päris ilus sokk mu haukumise peale üsna lähedale. Siis olid maja ümbritsevad põllud veel puha umbrohtu kasvanud, sest iseseisvuse saabudes likvideeriti kõik suured majandid ja parajasti ei harinud keegi meie kandis maad, umbrohuväljad laiusid kõikjal tee veeres ja tundus, et maal pole enam eestlaste jaoks mingit väärtust. Siis oli üsna meie maja lähedal tetrede mänguplats ja ma sain tedrekukkede hüppeid binokliga otse trepi pealt jälgida. Ja siis oli tore vaadata, kuidas sokud mu haukumise peale üha lähemale ja lähemale tulles pead kõrgest rohust välja sirutasid, et vastast näha. Aga siis, kui jälle kündma ja külvama hakati, kolisid tedred ära. Üks kukk käis veel paaril kevadel vana mänguplatsi vaatamas, istus elektritraadil ja lasi sihku. Koos põlluharimisega ilmusid ühtäkki rukkiräägud ja suveõhtud said täis mõnusat rääksumist. Kiivitajatele paistis ka kevadine lage põld hästi meeldivat, iga aastaga tuli neid üha rohkem ja nüüd on nad meie tavalised kevadekuulutajad.

Päris oma õue lindudeks on saanud harakad, kes viirpuuhekki pesa tegid. Enne oli selle koha peal üks väikesem linnupesa, mille juures ükskord tuhkrut nägin, kui lindude kisa peale oksad laiali lükkasin. Tuhkur oli umbes minu näo kõrgusel ja vahtis mulle poole meetri kauguselt otsa, enne kui osavalt ronides minekut tegi. Aga need viirpuu oksad on ju hirmus pikkade teravate ogadega. Mullu võtsid harakad selle pesa üle ja ehitasid palju suuremaks. Ja siis olid seal harakapojad sees ja vanad linnud kädistasid närvilisel, kui juhtusime liiga kaua pesa läheduses viibima. Et olin sinna lähedale uue lõkkeaseme teinud, pidid harakad mõnikord üsna kaua ootama, enne kui said poegi söötma minna. Juulis olid pojad igatahes pesast väljas ja lendasid ringi. Aga siis ajas kass Priit ühte neist taga ja see sai viga ning suri viimaks põõsa alla ära.

Pääsukesi on meil elanud vahelduva eduga. Maja räästaalused on vanu pääsukesepesi täis, üksvahe kippusid nad isegi tuppa, nii et pidin võtma mantli või dressipluusi ja sellega linnud uuesti õue suunama, enne kui nad ennast vastu aknaklaase oimetuks taovad. Kolme nulliga lõppenud aasta suvi oli äärmiselt kuiv ja putukavaene. Siis leidsin maja ümbert rohust mitu surnud pääsukest. Pärast seda polnud neid paaril aastal üldse näha, viimastel suvedel aga on taas olnud üks või kaks paari.

Seitsme aasta eest olid meil aprillis päris oma sinikaelpardid. Nad ujusid sauna ees tiigis ja paterdasid meile iga päev vastu, kui töölt koju jõudsime. Muidugi söötsime neid saiaga ja eks nad said midagi ka tiigist ja kraavidest. Koer arvas, et need on meie uued lemmikud ega puutunud parte, kassid jälgisid nende toimetamisi eemalt ega püüdnud samuti rünnata. Möödus paar nädalat. Juba tundus, et pardid jäävadki meile pesitsema, ent siis ilmus ühel õhtul ootamatult veel üks isapart. Ma ei teagi, kumb meestest peale jäi ja emapardi endaga kaasa meelitas. Mõlemad sinikaelad olid mu meelest ühesugused. Aga üks neist jäi igatahes kaasata, käis veel paaril õhtul olukorda kontrollimas, ent lahkus siis. Mulle meeldib mõelda, et viimaseks jäänud lind oligi too sissetungija, sest järgmisel kevadel tulid pardid tagasi. Seekord said nad valida saunaesise veekogu ja maja ette rajatud väikese tiigikese vahel. Mitu päeva ujusid nad seal ringi nagu peremehed, lasid ennast sööta ja poseerisid pildistajatele. Jälle tundus, et neil on kavatsus meie juurde pesitsema jääda. Ent ühel õhtul olid nad läinud ja rohkem pole Kamsul oma parte olnud.

Veel tuleb rääkida nurmkanadest, hanedest ja sookurgedest. Nurmkanu oli meie läheduses ikka terve parv. Kui Pluto veel elas ja oma koerategusid tegi, püüdis ta neile esimese lume aegu sageli ligi hiilida, kuid saavutas vaid seda, et kohmakatena tundunud linnud vilkalt lendu tõusid ja veidi eemal taas maha laskusid. Ükskord loendasin meie õuel suure toominga all oma viisteist nurmkana. Ent neid on vist järjest vähemaks jäänud, kuigi ammu enam pole Plutot kanu kimbutamas. Või on nad kuhugi mujale elama kolinud. Hanesid oli üksvahe ka kevadeti üsna suurte parvedena meie kandi põldudel, ent viimastel aastatel tundub, et nad eelistavad muid kohti rohkem ja jätavad siinsed väljad rohkem kiivitajate päralt. Sookurgedega on veel imelikum lugu, sest esimestel maal elatud aastatel polnud neid meie kandis üldse näha. Vahest harva kostis kusagilt metsa tagant kluugutamist. Siis hakkas kurgi järjest rohkem olema, kuni ühel kevadel neli aastat tagasi oli lõunapoolsel põllul kraavi taga suur sookurgede parv, oma kolmkümmend või rohkemgi lindu, kes paari nädala jooksul seal paigal püsisid ja oma tantse tantsisid. Sealtpeale on neid aga jälle üsna väheks jäänud.

Sellised on lood Kamsu ümbruse looma- ja linnurikkustega. Ja kõik see tuli mulle meelde pühapäeva õhtul haugi süües ja raudkulli einestamist jälgides. Kull ise ei teinud minust lõpuni välja, pistis oma saagi nahka ja lendas kase otsa, kus natuke aega liikumatult istus. Siis oli ta ühel hetkel läinud. Loodan kõigi nende rasvatihaste, põldvarblaste, rohevintide, leevikeste ja sinitihaste pärast, kes meil iga päev hulgas sihvkasid ära söövad, et kull jääbki meie kõigi jaoks ainult ühekordseks külaliseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar