Mazzano õhtu, Calcata päev

6. märts, teisipäev. Udutab vihma. Hakid on ärevil, nende hääled kostavad tuppa. Alustasin päeva caffè correttoga. Siis sõin ja tegin kaameraga tiiru vanalinna tänavail. Taevas selgineb ja päike juba paistab, aga puhub jahe tuul. Pool tundi enne raamatukogu avamist kõndisin Hille poole, ta näitas eelmisel õhtul tehtud vahvaid pilte. Sume laternavalgus ja tänaval liikuvad või seisvad inimesed, tihtipeale ta ise trepil või laterna all. Siis ronisime mäest üles. Raamatukoguhoidal oli käsil telefonivestlus, mis siin tundub olevat püha üritus, kuna pidime oma kümme minutit ukse kõrval seisma. Kui meile viimaks tähelepanu pöörati, tuli täita ankeet, näidata dokumenti ning võtta vastu lugejapilet, millele oli kirjutatud ka kohtvõrgu parool. Ühendus polnud kõige kiirem, aga toimis. Laadisin blogisse möödunud päevade ülestähendused ja valiku pilte, vaatasin „Postimehe” pealkirju ja veel üht-teist. Kuueteistkümne aastaga olen muutunud internetisõltlaseks, meeldib see mulle või mitte. Kella ühe paiku arvasin, et Mare võiks varsti kohale jõuda. Läksin välja ja helistasin, aga ta oli alles Saxa Rubras, ootas 13.55 väljuvat bussi. Mis muud kui koju, üks õlu ja paar võileiba ning siis tagasi paavst Johannes XXIII nimelisele väljakule. Buss lasi ennast oodata. Kõndisin ringi. Väljaku külje alt avastasin maja sildiga Domus Pub Bierrae, mille ees posti otsas Andechsi kloostri pilt. Kas tõesti pakuvad nad kloostri pruulikoja õlut? Seda jooks kunagi hea meelega. Aastanumber oli vist 1996, kui Marega Münchenist Andechsisse sõitsime, kloostris käisime ja sealset õlut mekkisime. Mäletan kloostrile kingitud tohutu suuri vahaküünlaid ning kabelit, kus omal ajal musitseeris Carl Orff. Nojah, praegu oli õllekas igatahes suletud. Hoopis kirikukellad hakkasid lööma, uks tehti lahti ja preester ilmus trepile. Juba enne oli väljakule vuranud tillukesi vanu Fiate, nagu oleks neil mingi kokkutulek. Nüüd ilmnes, et taadid-memmed läksid hoopis kirikusse. Ent sinnasamma suundus ka nooremat tagides rahvast. Kel janu, sel jalad. Oodates hakkas päris jahe. Viimaks pööras sinine Cotrali buss ümber nurga. Tassisin Mare kohvri koju, see oli nii raske töö, et pärast tuli veidi puhata. Kui asjad olid lahti pakitud, oli aeg söögile mõelda. Eile ostetud proviandist sai kombineeritud kiire lõuna. Pärast korraks alla jõe äärde, siis poodi ja tagasi koju. Ja õhtul hetkeks Hille ateljeesse. Tegin laternatest valgustatud vanalinna tänavatel mõned pildid.






7. märts, kolmapäev. Ärkasin kell seitse ja avastasin, et olen saanud terve öö rahulikult magada. Vist hakkan harjuma. Aknast paistis üksikute pilveribadega taevas, päike oli just ühe sellise riba taga. Verandal ei saanud kaua olla, hingeõhk auras ja külm puges naha vahele. Täna peaks ette võtma pikema jalutuskäigu, sest paistab tulevat ilus päev.

Pikem jalutuskäik algas siitpoolt jõge suunaga Calcata poole. Kõigepealt oli tee ääres kummaline hoone purskaevude ja basseinidega, kõik lagunenud, vett purskama määratud suud rohelist sammalt täis. Veider paik, hüljatud arusaamatutel põhjustel. Mõnest suust ju voolas veel vett, kõik basseinid polnud veel kuivad. Aga täielik lagunemise pitser tervel hoonel. Natuke maad edasi kadus rada käest, sattusime porisesse paika, kust polnud edasipääsu. Jõe poole minnes leidsime raja üles, laskusime selleni ja kõndisime hulk aega päris mõnusalt varakevadises metsas. Lisaks luuderohule seletas silm nüüd ka alpikanni lehti. Vahepeal tuli mõne tüve alt läbi pugeda või suuremast rägastikust ringiga mööduda. Siin oli selleks ruumi, kallas polnud liiga järsk. Vahepeal kõndisime istutatud puurivide vahel, siis tuli jälle lumemurd. Saime sellest mööda ja jõudsime maanteele, aga pöörasime peagi mu jaoks juba tuttavale rajale. Seekord ei läinud me otse Calcatasse, vaid pöörasime vasakule ja ronisime Narcesse. Falisca kultuuri linn, kus ilmselt elati juba kiviajal, kuid peamised leiud pärinevad VI – IV sajandist e. Kr. Kahjuks ei tea ma sellest kultuuris midagi, isegi seda ei oska arvata, mismoodi nende nime peaks kirjutama. Haljand Udamil kasutab kuju faliskid, jään ka selle juurde. Tee läks ringiga mäe otsa. Enne üles jõudmist oli näha müüri jäänuseid, mis pärinevad hilisemast ajast. Raja ääres oli paar kaevu. Üleval võrdus mäe pindala umbes Peedu linnamäe omaga, näha oli üksikuid kive ja võlve või looduslikke koopalagesid. Muud midagi. Küll avanesid mäelt head vaated Calcatale. Kuu aja pärast on seal muidugi roheline padrik. Põõsad ongi juba hiirekõrvul, mõned luuviljalised õitsevad.

Enne Calcatat tegime peatuse koobaste juures. Veel mõned meeleolukad pildid, väike hingetõmme jahedas. Päikese käes oli juba üsna palav, seepärast pakkus suurem koobasmaja meeldivat jahedust. Turgatas pähe, et Hille võiks seal Kaspariga midagi lavastada. Nii kordumatu atmosfäär. Aga filmida saaks vaid päeval. Vat seal võiks ta lasta küll Kasparil alasti tantsida, keegi ei paneks pahaks. Calcata oli täna üsna inimtühi, enamus poekesi ja kõik söögikohad kinni. Tiirutasime vanalinnas ringi, otsisime huvitavaid vaateid. Mulle hakkavad siin järjest rohkem meeldima uksed. Olen neid üsna palju pildistanud ja tänagi lisandus kollektsiooni uusi uksi. Kasse pildistasin ka päris palju. Ainuüksi ühel rõdul peesitas viis kassi. Turiste oli liikumas vähe, vaid üks kanada seltskond hakkas uurima, kust me tuleme. Mõnede majade ja tänavate pildistamiseks ootasin pilvevarju. Kui see saabus, asusin kiiresti klõpsutama. Kanadalased tahtsid süüa ja läksid tavernipidajat otsima. Tulid tagasi teatega, et poole tunni pärast tehakse kõrts lahti. Me ei jäänud ootama, kõmpisime tagasi koju ja valmistasime siin maitsva lõuna. Eestis olevat praegu päris külm, öösiti umbes – 15 kraadi.

Õhtul käisime Hille pool, näitasin talle koobasmaja pilte, et äkki tahab ta oma Kasparil seal tantsida lasta. Kaspar on kaasaegse tantsu koreograaf ja tantsija, gei, Hille näitas temaga Kultuurikatlas tehtud videot. Kaspar tuleb kaheteistkümnendal. Pärast piltide vaatamist sattusin rääkima Roerichitest. Neist tean ma palju kõnelda. Loodan, et jutt väga tüütuks ei muutunud.