Neljapäev, 22. märts 2012

Reede Mazzanos, laupäev Roomas

16. märts, reede. Hommikune udu ennustas ilusat ilma. Ärkasin, kui päike kogu oma hommikuse jõuga mulle näkku säras. Mõned caffè correttod ja päev oli alanud. Eilsed kirjeldused said üle vaadatud, pildid valitud ja veebi jaoks parajaks tehtud. Nüüd raamatukokku.

Itaalia kevad on käes, ka vana Mazzano ärkab ellu. Täna hommikul üllatasid mind köögiaknast kostvad hääled – kopsimine ja kraapimine. Vaatasin välja, meie tänava kohal kõrguva katuseta maja või torni otsas käis töö, parandati müüri serva, tehti laudadest raketist. Raamatukokku minnes märkasin trepi lähedal seina krohvivat meest. Kui tagasi tulin, oli neid juba kaks. Rõõm näha, et neid auväärse vanusega hooneid ei lasta laguneda.

Täna otsustasin mitte terrassil vedeleda. Võtsin fotoka ja videokaamera, kallasin pooleliitrise plastpudeli veini täis ja suundusin oru teisele kaldale, mõeldes kuhugi Monte la Corte kanti jõuda. Looduspargi kaardil oli üks rada, mille juurde kirjutatud Necropoli del Cavone di Monte li Santi. Ronisin tuttavat rada mööda üles, keerasin paremale, läksin kuni järgmise käänakuni ja pöörasin sealt vasakule. Pinnasetee keerutas õitsvate mimooside alt lagedasse künkatippu, kust avanesid avarad vaated. Mingeid muistiseid ei hakanud silma. Karjamaa, lambapabulad, heinapallid, vasakul Monte Soratte, paremal künkad, kustkaudu sai nädala eest käidud Monte Gelato joa juures. Kõrgust võis olla nii 220 meetri kanti. Soe särgiväel käimise ilm. Tegin pilti, seejärel istusin nõlva lähedale tammede alla, kuulasin kuivanud tammelehtede kõhinat ja kauget koerte haukumist. Jõin veini. Tunnikese pärast hakkasin tagasi kõndima. Teeristis kohtasin kahte itaalia meest, mõlemad minust vanemad, kes tulid Monte Gelato poolt. „Tere õhtust,” soovisid nad, kuigi kell oli alles pool neli. Ma pole veel aru saanud, millal siin õhtu algab. Ühel meestest oli käes kepp, teisel rippus üle õla vana Smenat meenutav pruun fotokavutlar. Valjusti kõneldes ja žestikuleerimiseks peatusi tehes läksid nad edasi. Kõnelemise ajal kätega vehkimine tundub Itaalias olevat hädavajalik. Eile lasi Carla kümneid kordi roolist lahti selleks, et oma sõnu viipega kinnitada. Päris põnev oleks teada, kui palju juhtub selle kombe tõttu avariisid. Paistab, et kevad on ka kohalike jaoks alanud. Varsti kohtasin rajal pikajuukselist noormeest, kes paistis nautivat ilusat ilma koos kõrvaklappidest kostva muusikaga.









17. märts, laupäev. Hommikul ootasin, et udu hajub ja sinitaevas hakkab paistma, kuid seda ei juhtunud. Ilm püsis mõtlik. Sellest hoolimata (ja usaldades kella baromeetrit) otsustasin üheksase bussiga Rooma sõita. Kui mäest üles jõudsin, nägin purskkaevu juures Kasparit. Ka temal oli tulnud mõtte linna minna. Ja kui me juba bussis olime, tuli ka Hans. Täna nägin siin esimest korda piletikontrolöre ja olin päris rõõmus, et hoolimata esialgsest tõrkest olin oma pileti siiski ära tembeldanud. Saxa Rubras läks Hans Porto di Roma bussi peale, et sealses suures ostukeskuses käia. Meie Kaspariga sõitsime linna, ent Flaminios lahknesid ka meie teed. Läksim metrooga kuni Republica väljakuni. Kui maapinnale tõusin, säras taevas juba päike. Ilm tõotas soojaks kujuneda.

Diocletianuse termid ja Santa Maria degli Angeli. Ühe mehe tahte kohaselt kuuluvad need kokku. Nimelt sai Michelangelo 1561. aastal paavstilt ülesande muuta termide suur saal frigidarium kirikuks. Tänu sellele on kirikusse sisenedes võimalik saada veidigi aimu sellest, kui tohutu suured olid vana Rooma ühiskondlikud kümblusasutused. Isegi pärast seda, kui Michelangelo oli sunnitud põrandat kahe meetri võrra tõstma (väidetavasti selleks, et kasutada vanu 15 meetri kõrgusi graniitsambaid) on ruum tohutu suur. Kirikut läbib poolpõiki Francesco Bianchini meridiaan.








Edasi kõndisin üsna sihitult via Nazionalet pidi, pöörasin siis kusagilt paremale ja sattusin Quirinale palee juurde. 1574 aastal paavsti suveresidentsiks ehitatud palee ob väidetavasti Rooma suurim, seal elasid Itaalia kuningad ning resideerib president. Edasi sattusin jälle Trevi purskkaevu ning Pantheoni juurde, kuid kõndisin peatumata edasi. Oli selline tunne, et täna hakkab Rooma mu ees viimaks avanema. Sattusin Largo di Torre Argentina nelja vabariigi aega kuuluva templi varemete juurde, mis avastati alles 1920tel aastatel. Edasi Tartarughe purskkaev Mattei väljakul, mille vanemad osad pärinevad aastast 1588. Siis sattusin ootamatult juudi linnaossa, kus oli mitmeid košer-restorane. Aga see oli juba päris Octavia portikuse juures.
Ja siis Augustuse aegne Marcelluse teater, mis olevat mahutanud 15 000 pealtvaatajat. Tõesti võimsad võlvid, mis mulle jätsid Colosseumist sügavama mulje, hoolimata sellest, et teatri kolmanda korruse asemele paleeruumid ehitati. Kõrval Apollo templi kolm sihvakat sammast. Via Teatro di Marcellot mööda kahe väikese templini – Templi del foro Boario, mõlemad pärinevad 2. sajandist e. Kr ja on hästi säilinud. Kandiline oli Portunuse ja ümmargune Herculese tempel, kuid sageli nimetatud ka Vesta templiks, sest meenutab viimast kuju poolest. Ja teisel pool teed Santa Maria in Cosmedin, kreekakatoliku kirik, mille vanemad osad ehitati juba 4. sajandil (teine reisijuht väidab, et originaalis leivajagamise keskusena teeninud ehitis sai kirikuks 6. sajandil ja kreekakatoliku kogukonna valdusesse veel 200 aastat hiljem). Kiriku all olev krüpt nägi väga ürgne välja, ka kirik ise mõjus mulle täiesti erakordselt. Nii kosutavalt lihtne kõigi teiste Rooma baroksete pühakodade kõrval. Rahvas muidugi tundis suuremat huvi portikuses oleva Bocco della Verità (Tõesuu) vastu – neist, kes tahtsid oma sõnade õigsust demonstreerida, moodustus üsna pikk järjekord. Ametisse oli seatud isegi mees, kes soovijaid nende enda kaameraga pildistas. Noh, toppisin minagi käe selle eluka lõugade vahele ja sain tervena tagasi. Kiriku poe seinal oli vana mosaiik, poemüüja laulis omaette ilusaid kreekapäraseid kirikulaule. Kahjuks pole ma sel alal asjatundja, aga Sakarias Leppikul oleks ehk nende kohta küsimist ja äratundmisrõõmu olnud.






















Kõmpisin muudkui edasi, Circus Maximuse perve mööda Caracalla termide poole. Palatinumi tagakülg ütles muistse vägevuse kohta esiküljest rohkemgi. Ja need termid, neid ei oska üks kaasaja inimene üldse ette kujutada. Igas vaatepunktis tahaks kolmemõõmelist arvutisimulatsiooni näha. Nii meeletu suurusega ehitis. Käid putukana ringi ega saa aru, kus oli mis. Ja kus kõrgus veel see kuppel, mis pole säilinud? Alles siis, kui tulin varemete vahelt välja ja vaatlesin neid koos piiniatega, isegi puude vahelt, hakkas asi veidi inimlikumana tunduma. Aga selleks oli tõesti vaja puid. Istusin veidi vilus, puu otsas kriiskas mingi lind. Väga vali hääl, varsti ta näitas ennast ja osutus roheliseks papagoiks. Muru, mis ju ka tegelikult kunagise põranda kohal kasvab, oli täis valgeid marienburgereid ja väga tillukesi siniseid õisi.







Kauaks ei saanud ma pidama jääda, meeles mõlkus via Appia. Mis siis, et vihma polnud sadanud. Pärast Piazzale Numa Pompiliot leidsin sinnapoole suunduva via di Porta S. Sebastiano. Nii, nagu sain väljakust eemale, algas Kaspar von Schmerzburgi Rooma. Kitsas munakivitee müüride vahel, aeg-ajalt mõni värav või majasein, kõik ajatud, luitunud, luuderohtu kasvanud nagu Mazzano ümbruse kaljud. Majaseinal silt Villa Appia. Uksel keelumärk kirjaga properità privata. Ja siis kaugelt paistev San Sebastiano värav. Linnamüüridest välja ja mööda via Appia Anticat edasi. Tee ikka seesama, mustad kandilised kivid. Häirivalt tihe liiklus, eriti silmas pidades kõnnitee puudumist. Et mu kaart sai nüüd otsa, polnud õrnemat aimugi, kui kaua tuleks kõmpida Cecilia Metella mausoleumini jõudmiseks. Mingil hetkel tüütas selline päikese ja heitgaaside käes vantsimine ära, ainus koht, kuhu sai pöörata, oli päästvalt avatud värav viidaga San Callisto katakombid. Sinna ma läksingi. Kui pilet ostetud, siis selgus, et järgmist ingliskeelset ekskursiooni tuleb üle poole tunni oodata. Mis siis ikka, jalutasin ringi. Ega maa peal palju midagi näha polnud, mõned ehitised ainult, millest väiksemaid kahtlustasin katakombidega kuidagi seotus olevat. Olidki, vähemalt üks neist varjas vana vertikaalset šahti. Kõik giidid olid värvilised, meile sattus filipiinlane. Asi käis pea jooksujalu – kui kell sai neli, kadusid kõik grupid kiiruga maa alla. Ilmselt oli iga jaoks oma kindel koht, kust alustada nii, et üksteist ei segaks. Ja ruumi paistis seal all olevat. Sain teada, et San Callisto katakombid on Rooma suurimad, ajavad harusid 80 hektari maapinna all kokku neljal korrusel. Hinnanguliselt on neisse käikudesse maetud üle poole miljoni varakristlase. Uhh, judinad võttis ihule. Ja tõesti, niipalju, kui ma aru sain, on siin ka esimeste paavstide hauad. Hauad olid üldiselt kitsad seina uuristatud risttahukad, kuid leidus ka kaarja võlviga haudu ja tervete perekondade hauakambreid. Katakombid avastati uuesti alles 19. sajandi keskel, sestpeale on nende uurimise ja restaureerimisega tegelenud Pontificia Commissione di Archeologia Sacra, vastava lühendiga (C. D. A. S.) tahvleid nägime kõikjal, kuhu läksime. Muidugi ei lubatud pildistada. Ent kogu käikude labürint oleks seda väärt olnud. Kindlasti nägime sellest vaid tillukest osa, laskusime teisele ja vahepeal ka kolmandale korrusele, tiirutasime ringi, nii et mul kadus igasugune suunataju. Käigud olid napilt valgustatud, hauakambrite üsna naiivsed freskod, mis sageli kujutasid olulisi stseene Jeesuse elust (ristimine ja püha õhtusöömaaeg tundusid populaarseimad), olid eraldi esile toodud. Enne ekskursiooni lõppu nägin vähemalt kahes kambris vaimulikke sakramenti jagamas. Meie sakramendiks sai väike kambrike, kus lubati pildistada. Kõik, kes said, tegid seda. Ma ei saanud enam pidama, tegin paar klõpsu ka käikudes. Keegi ei pannud tähele. Aga muidu on kord karm – giid näitas fotokatest ja välklampidest välja võetud patareisid.
Kui pärast viite maapinnale tagasi jõudsime, hakkasin juba muretsema, kas jõuan õigeks ajaks bussi peale. Otsustasin mitte enam ennast via Appiaga vaevata, läksin tagasi otse üle katakombide alale rajatud tee. Enne linnamüürini jõudmist pöörasin paremale ja tulin via Acaiat, via Britanniat ja via Magna Greciat mööda San Giovanni metroojama. Circo Massimo oleks vast veidi lähemal olnud, aga siis oleksin pidanud tuldud teed kõndima ja pealegi oleksin sattunud teisele metrooliinile. Jalad pidasid vastu, kell pool seitse olin Saxa Rubras.












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar