18. märts, pühapäev. Õhurõhk on kergelt langenud, kuid hommik oli selge. Leppisime Hansuga kohtumise kell kümme jõe äärde viivate treppide juures. Plaanis on kõndida kuni Faleriani, tagasiteel põigata vanasse Calcatasse, kus Hans pole veel olnud. Käisin rõdul ilma nuusutamas – puhub päris soe lõunatuul, kuid taevasse on tekkinud tumedamat karva pilvi.
Hans oli õigel ajal platsis ja matk algas. Mulle polnud sel marsruudil esialgu midagi uut. Lihtsalt mõnus kõndida. Calcata paistis täna väga populaarne. Kõik parkimiskohad vanalinna lähedal olid täis ja reguleerijad suunasid autosid maantee veerde seisma. Tegime kiire tiiru, avastasin veel ühe madala käigu, kust pääses rinnatiseni kalju serval. Borgo kubises skautidest. Koos oma juhtidega käisid poisid ringi, küsitlesid vanemaid inimesi ja kirjutasid midagi üles. Toki otsas olev naeruväärne lipp oli paksema poisi käes, kes paistis ennast seetõttu väga tähtsana tundvat. Jätsime nad sinnapaika ja marssisime edasi Faleria poole. Kõigepealt tõus mäkke, veel mõned vanad majad ja maalilised vaated. Siis uus Calcata oma moodsa kirikuga, mis Hansu meelest nägi välja nagu sidrunipress.
Kilomeetri jagu astumist ja juba hakkas Faleria paistma. Enne linna oli kõrge sild, millelt avanes hea vaade borgole. Kui kohale jõudsime, siis selgus, et selle võimsa pildi lõid palee ja kirik, mis seisid platsil vastakuti, mõlema ees kõrged trepid. Veel paar maja ja varemed. Oligi kõik. Palee oli nii võimas, et seda polnud vahepeal suutnud keegi ülal pidada. Aga nüüd paistis remont ja restaureerimine pooleli olevat. Kiriku uksed seisid kinni, polnud ka ühtki silti, mis oleks viidanud tegutsemisele. Istunud veidi kirikutrepil, kõmpisime uuemasse linnajakku tagasi, võtsime tillukeses baaris kohvid ja natuke näksida ja hakkasime siis tagasi matkama.
Vanas Calcatas astusime sisse kunstikeskusesse, kus lahke daam meid küsitles, ja saanud teada, et tegemist on Mazzano stipendiaatidega, kutsus tuleval laupäeval näituse avamisele. Kunstikeskuseks oli ümber ehitatud vana ait, ilmselt ehk veel midagi, sest ruum oli avar, tagapool veidi kõrgemal poodiumil klaver.
Tagasi kõndides mõtlesime, et sööks midagi selles paksu ja inetu koka kujuga restoranis, mis tundus olevat avatud. Isegi toite reklaamivad sildid olid väljas ja inimesed sõid laudade taga. Kui õue astusime, tuli parajasti üks ettekandja moodi naine, kes jäi meid vahtima ning käratas hetke pärast: „Basta, chiuso!” See kõlas nagu „Käige põrgu!” Küll võis tal raske päev seljataga olla. Ent tõesti – kogu teeveer nii üleval, kui allpool vana Calcatat oli autosid täis, itaallased võtsid ilusast kevadilmast viimast. Räägiti, et juba homme hakkab sadama. Nõnda. Mazzanosse naasmiseks valisime seekord Treja kallast mööda kulgeva raja. Pärast viietunnilist kõndimist osutus see üsne raskeks. Tundus, et varem nii hulle kohti polnud. Aga muidugi olid need puud ja muu räga juba kahe nädala eest seal. Vastu tuli päris suur matkajate seltskond. Üht porist kohta ületades libisesin ja käisin selili. Fotokat hoidsin muidugi kenasti üleval, aga ise sain üleni mudaseks. Kuradi kurat, kirusin ja kasutasin ka vängemaid sõnu. Tagantpoolt kostis naeru. Sealt lähenes meile Kaspar, kes oli samuti Calcatas käinud. Koos rühkisime edasi, igaüks valis vastavalt maitsele takistuste ületamise taktika. Kes puges alt, kes proovis nõlva mööda kõrgemalt mööda saada, kes ronis otse üle. Mingil hetkel ei pannud ma tähele, et oleks pidanud kõrgemale ronima. Nüüd sattusime nõlva alusele hästi kinnivarisenud rajale. Mazzano oli juba siinsamas, aga muudkui rooma põõsaste ja torkivate väätide alt. Viimaks oli ees päris hull rägastik. Õnneks oli keegi nõlva najale redeli pannud, seda mööda laskusime kellegi aiamaale või puhkekohta, kust vulises läbi väike oja. Ent enne seda oli mingi kiviklibune kuhi, libisesin seal ja olin jälle selili. „Kuradi türa, puts ja perse, andke mulle mõni looduspargi töötaja ette, et saaksin talle vastu hambaid anda!” Olin maruvihane. Õnneks tuleb kukkumnine seni valutult välja, aga pagana solvav on niimoodi kaaslaste ees maas aeleda. Ise räägin muudkui Himaalajast. Aga jumala eest, seal pole mulle ette juhtunud veel ühtki nii hullu rada. Külaelanikud sureksid nälga, kui nende mägirajad läbipääsmatud oleksid. Siiski selgus, et edasi pääseb erilise vaevata. Rada jõudis välja hüljatud basseinide juurde (oo Samblasuu, rõõm sind jälle näha!), sealt edasi oli vaja ainult nõlvast üles ronida. Tulin koju, käisin duši all ja panin pesu pesema. Basta! Mitmeks päevaks on jalutamise isu läinud.
19. märts, esmaspäev. Täna on taevas pilves, kraad näitab + 15. Otsustasin tõesti aja maha võtta, peale poes käimise ei lähe täna kuhugi.
Enne lõunat võtsin ette mäel asuva Issimo supermercato, kus ma varem polnud käinud. Ostsin kotitäie sööki varuks, et poleks tükk aega peale leiva poest midagi vaja. Aga tomatid – sibulad võtsin ikka Umberto platsi laulva juurviljamüüja käest. Ilm oli sume ja soe, tibutas vihma.
Järjest rohkem tundub mulle, et ma pole mitte jutustaja, vaid lugudes elaja. Kui juttudega juhitakse maailma, siis mina kahtlemata ei juhi, hoopis mind juhitakse. Need on väikesed lood vanade juttude suure maailma taustal, mis mind juhivad. Ent olen tänulik sellegi eest. Õigupoolest peaksin praegu minema rõdule linnulaulu kuulama. Isegi toas tajun, et õhk heliseb üleni.
Käisingi ja kirjutasin mõned luuletused. Vihm sadas kaustikusse, jättis sinna oma kirja. Oleks siin ometi internet. Tahaksin uurida Faleria kohta. See väljak borgos palee ja kiriku vahel, see oli kuidagi nii tuttav. Võib-olla mõnes filmis nähtud? Undki ei saa välistada. Täna öösel, küll ma käisin lõputult kaarduvate müüride vahel, avastasin üha uusi vägevaid vaateid, millele andsid rõhku piiniad ja küpressid. Peadpööritav kogemus, nii reaalne, et olin sunnitud ärkama, sest MA EI JAKSANUD ühel hetkel enam vaadata. Silmad ja teisedki meeled tahtsid puhata, kuid ei saanud, sest need vaated olid mu enese sees. Vastuvõtuvõime ütles üles, tundsin ennast järjest mõjuvamate vaadete poolt jälitatud ja viimaks kõrgele künkale juhitud mehena, kes tahtis vaid silmad sulgeda. Selleks tuli ärgata ja silmad avada.
Vihmapiisad paberil
kuhu kirjutan
kindlasti neilgi on
oma sõnum
ümmargused rohekad tähed
kaustikuruutudel
juhuslikult tabamas sõnu
nagu laevade
põhjalaskmise mäng
möödas möödas pihtas
pihtas ja põhjas
niimoodi saab sõnadest
viimaks samuti vesi
leebe helesinine vihm
sadamas alla orgu
üle januste koopasuude
kui ma ootan ja laulan
Seltskond koos uue saabunuga, kelle nimi on Külli, andis ukse taga kella veerand üheksa. Hille ütles, et nad kavatsevad minna baari ja küsis, kas Carla homme tuleb. Neil olevat elekter ära läinud. Ma ei teadnud Carlast midagi ja baari minna ka ei viitsinud, sest olin just teejoomisega algust teinud. Aga praegu on selline tunne, et peaaegu võiks minna. Õhtu on vaikne, üksikuid tähti vilgub pilvede vahelt. Sooja umbes kolmteist kraadi. Aga kodus on õue peal ikka veel lund ja märtsikellukesed ei õitse.
20. märts, teisipäev. Org nagu uduallikas, millest päikesevalgus vaevaliselt läbi tungib. Sooja 13 kraadi. Linnulaat.
Helistasin Mannile ja soovisin õnne, siis läksin lootusrikkalt raamatukokku. See oli suletud. Tohho kurat, niigi vaid kolmel päeval lahti olev ainus internetipunkt pannakse lihtsalt kinni. Chiusa ja kõik, edasikaebamisvõimaluseta. Järgmine kord saab netti alles neljapäeval. Ja mis kõige hullem, pool päeva on juba kulunud. Enam pole mõtet kuhugi minema hakata. Kui, siis ainult poodi veini järele.
Hille, Külli ja Hans käisid pärastlõunal mu rõdul veini joomas. Oli päris tore olemine, mis lõppes alles kella seitsme paiku. Mitmeid plaane edaspidiseks koostööks.
Hans oli õigel ajal platsis ja matk algas. Mulle polnud sel marsruudil esialgu midagi uut. Lihtsalt mõnus kõndida. Calcata paistis täna väga populaarne. Kõik parkimiskohad vanalinna lähedal olid täis ja reguleerijad suunasid autosid maantee veerde seisma. Tegime kiire tiiru, avastasin veel ühe madala käigu, kust pääses rinnatiseni kalju serval. Borgo kubises skautidest. Koos oma juhtidega käisid poisid ringi, küsitlesid vanemaid inimesi ja kirjutasid midagi üles. Toki otsas olev naeruväärne lipp oli paksema poisi käes, kes paistis ennast seetõttu väga tähtsana tundvat. Jätsime nad sinnapaika ja marssisime edasi Faleria poole. Kõigepealt tõus mäkke, veel mõned vanad majad ja maalilised vaated. Siis uus Calcata oma moodsa kirikuga, mis Hansu meelest nägi välja nagu sidrunipress.
Kilomeetri jagu astumist ja juba hakkas Faleria paistma. Enne linna oli kõrge sild, millelt avanes hea vaade borgole. Kui kohale jõudsime, siis selgus, et selle võimsa pildi lõid palee ja kirik, mis seisid platsil vastakuti, mõlema ees kõrged trepid. Veel paar maja ja varemed. Oligi kõik. Palee oli nii võimas, et seda polnud vahepeal suutnud keegi ülal pidada. Aga nüüd paistis remont ja restaureerimine pooleli olevat. Kiriku uksed seisid kinni, polnud ka ühtki silti, mis oleks viidanud tegutsemisele. Istunud veidi kirikutrepil, kõmpisime uuemasse linnajakku tagasi, võtsime tillukeses baaris kohvid ja natuke näksida ja hakkasime siis tagasi matkama.
Vanas Calcatas astusime sisse kunstikeskusesse, kus lahke daam meid küsitles, ja saanud teada, et tegemist on Mazzano stipendiaatidega, kutsus tuleval laupäeval näituse avamisele. Kunstikeskuseks oli ümber ehitatud vana ait, ilmselt ehk veel midagi, sest ruum oli avar, tagapool veidi kõrgemal poodiumil klaver.
Tagasi kõndides mõtlesime, et sööks midagi selles paksu ja inetu koka kujuga restoranis, mis tundus olevat avatud. Isegi toite reklaamivad sildid olid väljas ja inimesed sõid laudade taga. Kui õue astusime, tuli parajasti üks ettekandja moodi naine, kes jäi meid vahtima ning käratas hetke pärast: „Basta, chiuso!” See kõlas nagu „Käige põrgu!” Küll võis tal raske päev seljataga olla. Ent tõesti – kogu teeveer nii üleval, kui allpool vana Calcatat oli autosid täis, itaallased võtsid ilusast kevadilmast viimast. Räägiti, et juba homme hakkab sadama. Nõnda. Mazzanosse naasmiseks valisime seekord Treja kallast mööda kulgeva raja. Pärast viietunnilist kõndimist osutus see üsne raskeks. Tundus, et varem nii hulle kohti polnud. Aga muidugi olid need puud ja muu räga juba kahe nädala eest seal. Vastu tuli päris suur matkajate seltskond. Üht porist kohta ületades libisesin ja käisin selili. Fotokat hoidsin muidugi kenasti üleval, aga ise sain üleni mudaseks. Kuradi kurat, kirusin ja kasutasin ka vängemaid sõnu. Tagantpoolt kostis naeru. Sealt lähenes meile Kaspar, kes oli samuti Calcatas käinud. Koos rühkisime edasi, igaüks valis vastavalt maitsele takistuste ületamise taktika. Kes puges alt, kes proovis nõlva mööda kõrgemalt mööda saada, kes ronis otse üle. Mingil hetkel ei pannud ma tähele, et oleks pidanud kõrgemale ronima. Nüüd sattusime nõlva alusele hästi kinnivarisenud rajale. Mazzano oli juba siinsamas, aga muudkui rooma põõsaste ja torkivate väätide alt. Viimaks oli ees päris hull rägastik. Õnneks oli keegi nõlva najale redeli pannud, seda mööda laskusime kellegi aiamaale või puhkekohta, kust vulises läbi väike oja. Ent enne seda oli mingi kiviklibune kuhi, libisesin seal ja olin jälle selili. „Kuradi türa, puts ja perse, andke mulle mõni looduspargi töötaja ette, et saaksin talle vastu hambaid anda!” Olin maruvihane. Õnneks tuleb kukkumnine seni valutult välja, aga pagana solvav on niimoodi kaaslaste ees maas aeleda. Ise räägin muudkui Himaalajast. Aga jumala eest, seal pole mulle ette juhtunud veel ühtki nii hullu rada. Külaelanikud sureksid nälga, kui nende mägirajad läbipääsmatud oleksid. Siiski selgus, et edasi pääseb erilise vaevata. Rada jõudis välja hüljatud basseinide juurde (oo Samblasuu, rõõm sind jälle näha!), sealt edasi oli vaja ainult nõlvast üles ronida. Tulin koju, käisin duši all ja panin pesu pesema. Basta! Mitmeks päevaks on jalutamise isu läinud.
19. märts, esmaspäev. Täna on taevas pilves, kraad näitab + 15. Otsustasin tõesti aja maha võtta, peale poes käimise ei lähe täna kuhugi.
Enne lõunat võtsin ette mäel asuva Issimo supermercato, kus ma varem polnud käinud. Ostsin kotitäie sööki varuks, et poleks tükk aega peale leiva poest midagi vaja. Aga tomatid – sibulad võtsin ikka Umberto platsi laulva juurviljamüüja käest. Ilm oli sume ja soe, tibutas vihma.
Järjest rohkem tundub mulle, et ma pole mitte jutustaja, vaid lugudes elaja. Kui juttudega juhitakse maailma, siis mina kahtlemata ei juhi, hoopis mind juhitakse. Need on väikesed lood vanade juttude suure maailma taustal, mis mind juhivad. Ent olen tänulik sellegi eest. Õigupoolest peaksin praegu minema rõdule linnulaulu kuulama. Isegi toas tajun, et õhk heliseb üleni.
Käisingi ja kirjutasin mõned luuletused. Vihm sadas kaustikusse, jättis sinna oma kirja. Oleks siin ometi internet. Tahaksin uurida Faleria kohta. See väljak borgos palee ja kiriku vahel, see oli kuidagi nii tuttav. Võib-olla mõnes filmis nähtud? Undki ei saa välistada. Täna öösel, küll ma käisin lõputult kaarduvate müüride vahel, avastasin üha uusi vägevaid vaateid, millele andsid rõhku piiniad ja küpressid. Peadpööritav kogemus, nii reaalne, et olin sunnitud ärkama, sest MA EI JAKSANUD ühel hetkel enam vaadata. Silmad ja teisedki meeled tahtsid puhata, kuid ei saanud, sest need vaated olid mu enese sees. Vastuvõtuvõime ütles üles, tundsin ennast järjest mõjuvamate vaadete poolt jälitatud ja viimaks kõrgele künkale juhitud mehena, kes tahtis vaid silmad sulgeda. Selleks tuli ärgata ja silmad avada.
Vihmapiisad paberil
kuhu kirjutan
kindlasti neilgi on
oma sõnum
ümmargused rohekad tähed
kaustikuruutudel
juhuslikult tabamas sõnu
nagu laevade
põhjalaskmise mäng
möödas möödas pihtas
pihtas ja põhjas
niimoodi saab sõnadest
viimaks samuti vesi
leebe helesinine vihm
sadamas alla orgu
üle januste koopasuude
kui ma ootan ja laulan
Seltskond koos uue saabunuga, kelle nimi on Külli, andis ukse taga kella veerand üheksa. Hille ütles, et nad kavatsevad minna baari ja küsis, kas Carla homme tuleb. Neil olevat elekter ära läinud. Ma ei teadnud Carlast midagi ja baari minna ka ei viitsinud, sest olin just teejoomisega algust teinud. Aga praegu on selline tunne, et peaaegu võiks minna. Õhtu on vaikne, üksikuid tähti vilgub pilvede vahelt. Sooja umbes kolmteist kraadi. Aga kodus on õue peal ikka veel lund ja märtsikellukesed ei õitse.
20. märts, teisipäev. Org nagu uduallikas, millest päikesevalgus vaevaliselt läbi tungib. Sooja 13 kraadi. Linnulaat.
Helistasin Mannile ja soovisin õnne, siis läksin lootusrikkalt raamatukokku. See oli suletud. Tohho kurat, niigi vaid kolmel päeval lahti olev ainus internetipunkt pannakse lihtsalt kinni. Chiusa ja kõik, edasikaebamisvõimaluseta. Järgmine kord saab netti alles neljapäeval. Ja mis kõige hullem, pool päeva on juba kulunud. Enam pole mõtet kuhugi minema hakata. Kui, siis ainult poodi veini järele.
Hille, Külli ja Hans käisid pärastlõunal mu rõdul veini joomas. Oli päris tore olemine, mis lõppes alles kella seitsme paiku. Mitmeid plaane edaspidiseks koostööks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar