Reede, 16. märts 2012

Kindlused, vanalinnad, pühamud

15. märts. Pool Mazzano elu saab tänasega läbi. Päike tuli läbi udu otse voodisse. Jumalik hommik, millest koorus tõeliselt kaunis päev. Sain õhtul Carlalt sõnumi, et ta tuleb hommikul umbes poole kümnest koristama, aga juhul, kui ma ise hakkama saan, võib viia meid autoga väikesele reisile. Kavatsesin ise hakkama saada, vähemalt arvasin nii. Ja jäin ootama. Carla tuli pool üksteist, kui hakkasin just raamatukokku sättima. Käisime oma väikese eesti asurkonna läbi. Hans ütles, et vajab riietumiseks kümme minutit. Kaspar oli kohe valmis, Hille arvas, et saab kodus midagi kasulikku teha. Kogunesime õhkulastud kiriku juurde parklasse. Carlal paistis olevat päikeseline tuju. Kõigepealt võtsime suuna Roomale, aga pöörasime kusagilt enne Giustinianat vasakule Isola Farnese peale. Ja sealt Veiosse. Imetilluke keskaegne linnake, paar tänavat ümber maahärra lossi. Praegu on loss kasutusel, sisse ei pääse, eravaldus. Väike põige eramute rajooni, siis tagasi autosse ja alla – Kaspar isegi hüüatas üllatusest, vist arvas, et põrutame teelt välja. Paar käändu ühele ja teisele poole, org, kosk, ilmselt vana veskikoht. Täissoditud sein ja tähistatud matkarajad. Veios on samasugune looduspark nagu Treja jõe orus. Aga seal on ka Apollo templi varemed. Etruskite aeg. Käisime neid vaatamas, tekkis veider lavastuse tunne. Traadist sammmaste ja seinte markeering kandis jumal teab mis materjalist karniisi kaunistuste imitatsioone. Ühmasin Hansule, et vannasti osati paremini ehitada. Hans arvas, et pidasin silmas templi müüride säilivust ja arvas, et kõik sõltub kliimast ning kohalikust materjalist. Muidugi on siinsed vulkaanilised kivimid ahvatlevad töötlemise hõlpsuse pärast, kuid vastupidavuselt jäävad marmoritele alla. Meelde tuli Delfi, kus ehitised olid palju paremini säilinud. Aga ma ei mõelnudki, et kreeklased oskasid roomlastest või etruskitest paremini ehitada. Lihtsalt arhitektuuriline maastik oli siin jabur. Filmi dekoratsioonid. Esimesed kiviread kerkisid maast ehedatena, väga vana tundus ka ümmmargune vett täis auk, ilmselt kaev. Üldse, kõik, mis maapinna lähedal, oli normaalne. Veidrad tundusid vaid armatuurrauast konstruktsioonid, mis markeerisid templi kõrgemaid osi. Neid poleks küll vaja olnud püsti ajada.







Edasi sõitsime tagasi, täpsemalt tagasi mööda via Cassiat, kuid ei pööranud Mazzano peale, vaid põrutasime teeotsast mööda. Nepi. Olin kaarti uurides mõeknud, et sinna võib isegi jalgsi jõuda. Hämmastav Borgiate XV sajandi kindlus, mille südamikku me ei pääsenud, küll aga nautisime värsavatest ja kangialustest avanevaid uusi ja uusi vaateid. Kõrgelt müüri alt sügavasse orgu langev juga, kaasaja jaoks kummalised kindlustused. Ja kena vanalinn oru järsul kaldal, nagu siinkandis kombeks.









Civita Castellana. Carla läks haiglasse vaatama oma 84 aasta vanust isa, meie pääsesime omapead linna avastama. Taas Borgiate kindlus, mille arhitektiks oli Antonio de Sangallo il Veccio, taas ehitatud XV sajandi lõpul, kuid lõpetatud paavst Julius II pontifikaadi ajal. Kaspar kõige ees, tuhisesime sellest mööda vanalinna. Mis kummaline toomkirik, juurikatega XII sajandis, kuid fassaadil kummaline sammastik kandmas keraamiliste plaatidega kaunistatud karniisi. Otsekui araabia öödest pärit motiivid. Püha Jüri kirik ja mitu Peetri kirikut. Via Panico – tõesti selline tänav, kuid mis paanikat oli nimetamisel silmas peetud, jäi teadmata. Kitsad tänavad, kõikjal kuivav pesu, vanalinna hädavaevalt mahtuvad autod. Clementino sild üle Rio Maggiore ja Rio Purgatorio, mitme kaarega kivisild umbes viiekümne meetri kõrgusel kaootilise oru kohal. Hans ütles, et kui ta eelmisel korral bussiga eksides sinna sattus, lendas parajasti siis, kui ta sillal seisis, sillakaare alt läbi toonekurg. Vanem jõgi ja Puhastustule jõgi, miks küll riod, mitte fiumed? Kiire caffè corretto piazza Matteotti ääres ja siis juba ootas Carla, kes oli haiglas isa palatikaaslastele järjekordse ciao ragazzi öelnud.












Castel Sant´Elia. Siin sõitsime otse Maria Santissima ad Rupes´i pühamu juurde. Algul ei saanud ma arugi, millega on tegemist. Nagu klooster – värav ja praegu veel ragus allee, kahel pool müüriakendes Kristuse kannatamise skulptuurid. Kirik. Veel mingi suurem hoone. Tee lõpus kabeli moodi ehitis ja väravad. Astusime parempoolsest väravast vapustavalt kõrgele orukaldale. Laiem org, kui Mazzano juures. Eemal kauguses Nepi kuplid, lähemal Castel Sant´Elia katused. Piiniad. Õhk orus oli päikesevalguse ja soojuse tõttu nähtavaks muutunud, hõljus kerge loorina tufist kaljude kohal. Puudus vaid mägimaastikule omane jõe kohin, mis jätab mulje, nagu heliseks avarus ise. Imetlesime vaateid, siis tulime tagasi ja astusime sisse tee lõpus oleva hoone uksest, mille kohal oli kuldne kiri Al Santuario. Läbi heleda tufi laskus alla käik, pöörates poolel teel 90 kraadi paremale. Nagu hiljem lugesin, uuristas selle 144 astmega tunneli kohalik erakmunk. All oli terrass, sealt laskus trepp koobaskirikuni, teine trepp aga tõusis eraklani. Tuli meelde Ladakh, koobastemplid ja meditatsioonikoopad. Religioonid on kohati väga sarnased. Alt koobaskiriku juurest algas mööda orunõlva pikkamisi tõusev tee. Selle veeres avanes tühje koopaid rohekate lagede ja hallikasvalgete seintega. Poolel teel üles mustendas uksekujuline avaus, kõrval silt Grotta della Madonna di Lourdes. Astusime sisse. Väike koobas jumalaema kujuga, seintel erinevate inimeste, noorte ja vanade, valgete ja värviliste fotod, keda Madonna oli aidanud või kelle eest on palutud.Koopalaest rippusid alla krutsifiksid ja palvehelmed. Lõpuks kiire pilguheit ülemisse kirikusse. Hämarus, pruunide triipudega sambad.

















Tagasiteel tegime Nepis veel ühe kiire peatuse akvedukti pildistamiseks. Mazzanosse jõudes käisin raamatukogus, postitasin blogisse varasemate päevade sündmused. Siis koju ja poodi. Täna ostsin esimese pudeli grappat. Grappa del Contadino, liitrine pudel. Talupojagrappa ehk itaalia handsa. Jumalik jook. Õhtul kogunes eesti seltskond taas minu poole. Jõime veini ja vaatasime pilte.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar