Neljapäev, 15. märts 2012

Kaks päeva kodus


13. märts, teisipäev. Saatsin Mare üheksase bussi peale. Jõudsime liiga vara platsile, tuli oodata. Sinine buss vuras ette samuti liiga vara. Nii me olime ligi veerand tundi, Mare bussis ja mina tänaval. Inimesi tuli, enamus neist astus bussi, mõned kõndisid mööda. Kirikukellad helisesid. Buss pani uksed kinni ja sõitis minema. Kõmpisin alla jõe äärde, istusin päikese kätte müürile, jälgisin sisalikke. Mul oli ettekujutus, et on Carla koristuspäev ja koju pole mõtet minna. Kaks kohalikku meest tuli trepist alla, üks püüdis minuga juttu teha. „Kuidas läheb?” küsis ta. „Hästi,” ütlesin. Sellega sai mu itaalia keel otsa. Mees kõneles veel mitu pikka lauset, siis küsis: „Pole itaallane?” Kui eitavalt vastasin, astusid nad edasi. Roheline sisalik ilmus kivide vahelt välja, ronis müüri mööda alla ja jooksis veidi aja pärast üle tee. Jälgisin teda silmanurgast. Linnud laulsid, päike paistis soojalt.

Kella üheteistkümneks läksin raamatukokku ja ohverdasin seal paar tundi internetihaigusele. Postitasin blogisse viimaste päevade ülestähendusi ja fotosid, lugesin kirju. See nähtamatus võrgus siplemine pole meeldiv. Pärast kiiret uudiste ülevaatamist tulin koju ja ronisin koos veinipudeliga verandale. Päikesepaistel veini joomine tundus palju õilsam tegevus, pealegi ei häirinud see kedagi.

Lõunaks tegin nuudlirooga, pärast käisin poes. Küsisin juurviljapoe müüjalt, milline vein on hea. Ta läks taharuumi ja osutas suurele roostevabast terasest tünnile. „Merlot, väga hea.” Võtsin siis viis liitrit seda lahtist veini. On tõesti parem, kui eelmine.

Veini pärast ei pea siin muret tundma. Ja üldse ei pea mitte millegi pärast muretsema. Aeg kulgeb omasoodu, kevad edeneb. Mul pole mingit kohustust kirjutada, pilte teha või filmida. Võin rahulikult elada oma itaalia elu. Minu itaalia elu, kas ei kõla see natuke liiga pretensioonikalt? Kõigest kuu aega ju. Aga mõtleme selle peale, kui paljude liblikate ja muude olevuste terve elu on sellest lühem. Samas naeraksid suured puud meie sebimise üle, mis nende elu kõrval on kui sipelgate pulmalend. Minu itaalia elu kõlab igatahes hästi. Psalmis lauldakse: „Üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat.” Tuhat päeva on umbes kaks aastat ja üheksa kuud. Üks kuu selle mõõdu järgi tähendab tervet inimelu.

Istusime Hille ja Kaspariga veini ja juustu juures. Jutt põrkas seinast seina alates videokaameratest ja lõpetades kloostrieluga. Mare saatis sõnumi Tallinna lähedalt, neil oli buss katki läinud.

14. märts, kolmapäev. Pilvitu taevas Mazzano kohal, vaikne ilm. Eile sai joodud palju veini ja kirjutatud hulk luuletusi. „Maagi” lugemine edeneb.

„Mina olen Astarte, müsteeriumide ema.” Ta erutavad hallikasvioletsed silmad läksid suureks ja ma naeratasin, aga õige põgusalt. Tahtsin talle mõista anda, et ta improvisatsioonide tagavara on otsakorral. „Kahju küll, aga mina olen ateist.” Ta pani maski käest. „Sel juhul pean ma hakkama teis usku kasvatama.” (J. Fowles, Maag lk. 227).

Minu usku pole vaja kasvatada, see kasvab ise. Tarvitseb vaid õhtul verandale ronida, pilk tähistaeva poole tõsta ja kuulata alt orust kostvaid hääli. Ei ole tahtmist küsida, mis on selle lavastuse mõte või kes on lavastaja. Keegi ju korraldab maailma asju, usume seda või mitte. Pärast, kui juba voodis olin, piilusid tähed mu tuppa. Unenäos ronisin mööda lõputuid luuderohtu kasvanud varemeid. Võlvide all sosistasid kunagi kujusid mahutanud orvad: „Via Appial pärast vihma.” Aga hommikul vaatas köögiaknast sisse tuvi.

On laisklemise päev. Raamatukogu osutus suletuks, Rooma oleks pidanud varem minema, täiesti pilvitu taeva all ei viitsi kusagile matkata ka. Mis muud, kui veini juua ja luuletada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar