Teisipäev, 13. märts 2012

Faliski radadel

10. märts, laupäev. Selge taevas ja üha tugevnev tuul. Kohiseb, elutoa aknaluuk puhuti kinni. Varsti olin sunnitud orupoolsed luugid kinni panema. Käisime Hille pool küsimas, kas ehk on tal tekkinud tahtmine kuhugi kõndida. Aga polnud, arvas, et käib natuke niisama jõe ääres. Poest võtsime leiba, võid ja ühe õlle, juurviljapoest sibulat ja pirni. Mul oli tunne, et ei viitsigi kohe matkama hakata, aga läksime siiski. Kõigepealt tuttavat Calcata ülejõe rada, siis Mussolini maanteed, siis päris maanteed pidi kuni selle raja algusse, mis pidi viima kaljude, kanjoni ja faliski hauakambri juurde. Algus oli mõnus, avanesid suurepärased vaated Calcatale. Siis tuli paari puu alt läbi pugeda ja jõudsimegi kaljuni, mida alt maanteelt korduvalt näinud olin. Ligidalt polnud see eriti muljetavaldav. Võib-olla ei avanenud ta mulle, ei näidanud enda imetlemiseks õiget suunda. Kalju juurde oli keegi onni ehitanud. Selle seinad olid juba üsna hõredad. Edasi pööras rada küngaste vahele. Varsti võiski paremal näha väga kitsast kanjonit. Kahjuks varjasid puud vaate, päris üle serva ma ei julgenud kõõluda. Kanjon tundus olevat oma 15 – 20 meetrit sügav ja enamasti vaid 5 – 8 meetrit lai. Selle põhja ei paista päike kunagi. Lootsin, et kõrgemale tõustes pääseme kusagilt alla kanjoni põhja. Vahepeal läks rada muidugi kehvemaks, rohkem tuli ületada takistusi. Paaris kohas andis ringi minna, aga enamasti pidi okste vahelt läbi pugema või üle ronima. Alla saime me tõepoolest, mingis kummalises paigas, kus piki orunõlva jooksis sammaldunud kivimüür. Seal oli kanjoni põhi täiesti kuiv. Siiski viis üle sild, millele oli paraku pikuti kukkunud puu. Edasi paistis kanjon olevat langenud tüvedest tõkestatud. Tegin kavala plaani selle põhja mööda tagasi tulla – ehk õnnestub nii pääseda sügavamatesse osadesse. Ent varsti jõudsime kohani, kus paari meetri laiune pragu oli nii risu täis, et sellest läbi ei pääsenud. Edasi aga tulid püstloodis kaljuseinad. Sitasti. Mare käis maad kuulamas ja pääses lagedamasse paika. Aga kuna tagasi tuli nagunii sama rada pidi minna, otsustasin, et mulle tänaseks aitab. Kell oli ka nii kaugel, et viieks jõuaksime koju. Ühesõnaga, tagasipöördumise kasuks kõnelevaid argumente polnud võimalik kummutada. Meil polnud ühes ei vett ega sööki, aga janu juba vaevas. Ees oleks oodanud tundmatu rada, tagasitee raskused olid juba teada. Tulimegi koju, käisime pesemas, tegime süüa ja pesime pesu. Korralik laupäev. Õhtupoolikul polnud tuulgi enam vali, aga ilm kiskus kiiresti jahedaks.














11. märts, pühapäev. Tuul jätkab aknaluukide kolistamist, aga taevas püsib selge. Kell on kolmveerand kümme, kirikukellad löövad. Urgitsesin kätest välja õige mitu okast, seejärel lugesin Haljand Udami Sirbis ilmunud artiklit. Järgnevalt selle Mazzanot puudutav osa.

"Itaalia kiri. Nüüd on mul juba teine nädal olla Mazzano Romanos, Roomast umbes 50 kilomeetrit põhja poole jäävas külas. Selle küla vanas, keskaegses või veelgi vanemas osas borgos on tekkinud väike ja mõneti juba rahvusvahelisekski kujunenud kultuurikeskus. Maastik meenutab siin natuke lainelist ja künklikku Lõuna-Eestit. Kuid eemal silmapiiril on näha mägesid ja aluspõhjas olevasse vulkaanilisse kivimisse on jõed uuristanud sügavaid järsupervelisi ürgorge. Esileküündivatele oruneemikutele on igiammusest ajast rajatud kindluskülasid. Vana Mazzano on nagu väike Toompea: väravatorni, Pika ja õige mitme kitsa ja käänulise Lühikese jalaga. Isegi loss on olemas – küla oli Del Drago vürstisuguvõsa valduses. Kohalik rahvas on jõukuse kasvades siirdunud avaramatele aladele ja selle võrra on borgosse tulnud võõraid, kes on omandanud vanu maju ja ennistanud neid korteriteks, suvekodudeks ja ateljeedeks. Euroopas on kiht inimesi, kel pensioniea lähenedes on piisavalt liikuvust, raha ja ettevõtlikkust, et leida mõnest kolkakülast vana, juurtega keskaega ulatuv maja, see korda teha ja veeta vanaduspäevad leebes Itaalias. Kuid on ka kärsitumaid, kes ei oota pensioniaega, vaid tulevad kohe, et nautida vähemalt mõni kuu aastas mõnusid, mida pakub Latium ja lähedal asuv Rooma. Mazzanosse on tekkinud väike soome koloonia. Selle üheks alustalaks on Paavo Jauhiainen, kes on suur Mazzano patrioot ja omalaadne kultuurifilosoof: sel ajal, kui pererahvas talvel Soomes on, võib nende Mazzano kodu olla mõne vaimuinimese elu- ja tööpaigaks. Niimoodi pääseb Itaalia ja Rooma kõige vahetumal viisil mõjutama ka siit kaugemale jäävate maade vaimuelu. Selle nägemuse teoks saamisel on pakkunud ainelist tuge Väinö Tanner Säätiö ning tänavusel talvel on Jauhiaiste kodu eestlaste valduses. Sõnum niisugusest võimalusest jõudis oktoobri keskpaiku suursaadik Jõerüüdi ja Eesti Kirjanike Liidu kaudu Tallinna. 13. novembri pärastlõunal oli nende ridade kirjutaja juba Mazzanos. See on muistne etruskide ja faliskide maa; Monte Sabatini – kes mäletab koolis õpitud Rooma ajalugu, teab lugu sabiinitare röövivaist roomlastest. Mõne kilomeetri kaugusel on teinegi samasugune maaliline borgo Calcata, kunstnike asupaik."
Haljand Udam 22. 11. 1995 Mazzano Romano.

Selle ajaleheväljalõike on üksteist aastat hiljem külalisteraamatusse kleepinud Maimu Berg, kirjutades: „Tulime Mazzanosse nukrate mõtetega, meenutades Haljand Udamit, kelle saatuseks sai lahkuda igavikku Itaalias, maal, mida ta väga armastas.”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar