Esmaspäev, 2. aprill 2012

Viimane päev ja sõit

30. märts, reede. Nagu öeldakse – kord iga pidu saab otsa. Ja minu pidu siin Mazzanos on otsa saamas. Varsti tuleb Carla ja hakkab koristama. Ja mul tuleb ära klaarida pesumasina luugi käepide, mis eile puruks läks. Ilmaasjata püüdsin seda liimiga parandada, sellest ei tulnud midagi välja. Hommik on udune nagu oli ka mu esimene Mazzano hommik. Vaikne, ainult hakkide kädin ja kirikukella laja.

Carla lasi ennast oodata poole üheni, aga kui tuli, oli heas tujus. Ah, ikka juhtub, ütles ta käepideme kohta. Ja sinna see jäigi. Siis hakkas ta tolmu pühkima ja mina lahkusin. Pikkamisi ronisin taas oma Pealaemäe otsa, mis tegelikult pole vist isegi Monte la Corte ehk Kohtumägi (kaardil 239 m), vaid mingi nimetu küngas. Siiski tundub mulle, et see on ümbruskonna kõrgemaid, olgu ta nimega või nimeta. Ja sealt paistab Calcata. Mazzano uuem osa paistab ka läbi puude. Üleval puhus mõnus tuul. Rohi oli täis tikitud väikeseid kollaseid ja veel väiksemaid valgeid õisi. Taevalik paik. Ja parim koht Latiumiga jumalaga jätmiseks. Seda ma siis tegin mitmel kombel – laulu, sõna ja isegi tantsuga. Sest oli tunne, et nii tuleb teha. Jõin kaasavõetud veini ja lasin ümbrusel endasse imbuda nii läbi silmade ja kõrvade kui ka naha kaudu. Viimaks istusin pallist lahti harutatud heintele (või pigem põhule) ja mängisin kinnisilmi hulk aega parmupilli. Ad majorem Deo gloriam, seda kirja kannan ju oma paremal õlal. Vastavalt sellele peaksin ka elama ja olema. Olgu siis jumala all mõistetud keda või mida tahes. Kaldun arvama, et kuna selline tunne tekib enamasti kaunites paikades, siis loodus ise ongi see jumal, kuigi eesti keele loogika räägib midagi muud. Loodus on ju pigem loomise produkt, mitte selle autor. Loom ja loodus vastanduvad inimesele, kes nagu ei kannakski sõnalist loomise märki. Erinevalt näiteks erza loman´ist. Ent samas – miks peaks kõikvõimsale jumalale olema tarvis inimeste hiilguist ja au. Kui püüame kujutleda tõelist jumalat, maa ja taeva loojat, kõikvõimsat isa, siis minu meelest kahvatab selle kõrval igasugune inimlik ülistus. Muidugi, võime väita, et väeti lapse lalingi on isale armas. Lalin ja mullikeste ajamine. Jah, aga see on midagi muud, kui näiteks Valgetähe orden või kolleegide lugupidamine. Ainult et kristlikus inimese – jumala suhtes pole selliseid tasandeid ette nähtud. Kooga, kui tahad ja arvad, et sellest keegi hoolib.




Aga loodus Treja orus on nii või teisiti võimsalt kevadesse astunud. Päris kummaline – kui vaatad risti üle oru, siis värsket rohelust polegi eriti palju, aga kui vaatad piki orgu ükskõik kummale poole, siis näed. Jah, see on kevad, kahtlemata suur kevad ise, kuigi meile harjumatu, liiga soe ja kuiv. Aga mul vist poleks midagi sellise kompromissitu kevade vastu.

31. märts, Fiumicino. Õhtul tõin pitsapoest suure Margharita pitsa ja pudeli veini ning kutsusin Hille külla. Pitsa sai söödud ja veingi joodud. Lugesin veidi luuletusi oma uuest raamatust. Kui Hille oli läinud, viisin prügi välja ja tegin veel ühe tiiru borgos, koos fotokaga. Pimedal ajal pildistamine on ikka veidi õnneasi, parem olgu pilte topelt, kui et pärast udust fotot vaadates kahetseda, miks ma ometi seda või teist paika mitu korda ei pildistanud. Ja siin nad on - viimasted Mazzano pildid.








Hommikul olin juba poole viiest jalul. Toppisin voodiriided pesumasina juurde suurde korvi, pakkisin viimased asjad, sõin mitmesuguseid jääke ja olingi valmis minema. Aga veel oli vara. Istusin ja ootasin. Ja mõtlesin: nõnda, nüüd on see läbi. Ja veidi aja pärast uuesti: nõnda, kõik on korras, õhtuks jõuan koju. Vahepeal tegin akna lahti ja kuulasin hämarast kostvaid lindude hommikusi hääli. Nii hea, kui pole vaja kiirustada. Umbes 6.40 korjasin viimase prügi kokku, võtsin oma kompsud ja läksin alla. Võtme lasin postkasti, kust ma selle kunagi olin võtnudki. Ja siis läksin aeglaselt ja kohvrit järel vedades mäest üles keskväljakule. Teel tegin mitu peatust, vaadates tagasi borgo poole, kus olin kuu aega nii hästi elanud. Mine tea, ehk õnnestub veel kunagi kõndida ta kitsastel kassikusehaisustel tänavatel.

Buss oli täpselt seitse kohal. Laupäeva hommikul polnud reisijaid eriti palju, ka sõit läks kiiresti. Siis tuttav rong ja metroo ja Leonardo kiirrong. Olin lennujaamas juba veidi peale üheksat. Muidugi ei toimunud veel Riia lennule registreerimist, pean seda vist veel hulk aega ootama. Aga oli hea rahulik tulek ja õhk veel meeldivalt jahe. Sest pidin ju nüüd mantli selga panema. Lennujaamas on mitu traadita võrku, aga kõik tahavad raha. Ma ei hakka tunnise netiühenduse eest nelja ja poolt eurot maksma, pealegi on meeles mullune Amsterdami kogemus, kus saadud paroolid ikkagi ei töötanud. Eks ma istun ja mõtisklen niisama. Ja käin vahepeal kaemas, kas check-in juba käib.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar