Mägede poole
ja kiviste radade suunas
vaatavad jälle mu mõtted
milline imelik kahetiolek –
silme ees koduse augusti
vihmadest räsitud viljapõldude
tuhmuvad toonid
kõrvus ritsikate suvelõpu
algust kuulutav laul
aga siinsamas otsekui
läbi lähiümbruse
laugete maastike kasvavad
järsud pilvisse kõrguvad orud
kursitik kodutee veeres
küpsevas nisus
kõrte kahinast kostev
kärestikkude mühin
sookurgede kõlavad hüüded
ja mägihakkide kärisev hääl
segunevad mu sammude taustal
mu südamelöökide saatel
ja enam ei saagi ma aru
mispärast muretsen praegu
asjade pärast mis elu toob ülehomme
pärast kõrgeid külmi tuuliseid kurusid
mis tuleb ületada enne
hingedeajani jõudmist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar