Miskipärast otsustas maja lõunaseina lähedal kasvav kask tänavu lehed õige vara seljast heita. Ameerika meteoroloogid ennustavad Euroopale järjekordset külma talve. September hakkab lõppema, aga öökülma pole veel olnud. Siiski püsib ilm kõledapoolne, päeval vaid üheksa kuni üksteist kraadi sooja. Tihti udutab vihma. On aeg lõuna poole lennata. Eile õhtul alustasin asjade pakkimist. Kuhjasin kabinetti hunniku rõivaid, mis tuleks kotti toppida. Foto- ja videovarustuse mahutasin prooviks väikesesse Kata seljakotti, mille saab kindla peale lennuki salongi võtta. Enam-vähem samade aparaatidega käisin märtsis Itaalias, seepärast oli nende paigutamine lihtne. Lisaks on tulnud paar akut, aga needki saab teiste asjade vahele pista. Rõivad ja saapad jäid esialgu vedelema, nendega tegelen täna. Sauna ehitusega olen jõudnud enam-vähem nii kaugele, kui tahtsin. Ehk saan kahe viimase reisieelse õhtuga ka põrandakütte tööle panna ja esimese ruumi põranda tasandusseguga üle valada. Leiliruumi voodriga katmine jääb novembrisse, samuti pesuruumi lae lõpetamine.
Halb on see, et Mare murdis eelmisel nädalal käeluu. Parema käe oma loomulikult. Tal läheb üsna raskeks üksi toimetada. Sõrmed küll liiguvad, süüa saab, aga teatud liigutusi on valus teha ja midagi tõsta pole võimalik. Kasside pärast on ka väike mure, sest Priit ei taha kuidagi Tonduga ära harjuda, norutab kusagil voodi all või lipsab esimesel võimalusel õue, sööb vähe. Ta on paar korda isegi teise korruse aknast välja hüpanud, peaasi, et saaks väikese musta peletise eest põgeneda. Tondu muidugi ajab Priitu, kes on ju temast mitu korda suurem, mõnuga taga ka. Väikest kassi ei julge praegu õue lasta. Rebased on liikvel, kährik käib päise päeva ajal maja taga õunapuude alt ubinaid nosimas. Tänavu ma seenemetsa ei jõudnudki, veidi kasepuravikke ja riisikaid sai korjata maja lähedalt.
Muuseumis on külm, radiaatorite vahetamine vanas majas venib. Mina pääsen paari päeva pärast minema, aga kolleegidel tuleb veel kaua kannatada. Ei usu, et väljas veel nii soe aeg tuleb, et saab kõik aknad lahti teha ja välisõhuga ruume kütta.
Pime aeg on tulekul. Praegu pääsen selle eest veel põgenema, aga oktoobri viimastel päevadel, kui tagasi jõuan, saab see mind karmilt kätte. Ja siis pole nalja. Talveaeg on kehtima hakanud, päev lühike ja ilmselt ka külm, hingedeaeg ukse ees. Nojah, milleks ette muretseda, talv tuleb nagunii, seda ei saa vältida. Ehk kogun mägedes piisava varu valgust tagavaraks.
Sel ajal, kui linnas enam-vähem viimaseid reisieelseid sisseoste tegemas käisin, oli Urmas torganud mu ukse vahele pika kirja. Aitüma talle heade soovide eest. Oleks tore, kui saaksin Nepaalis samamoodi blogi pidada kui Mazzanos. Kahjuks on see võimalik vaid Kathmandus, Pokharas ja vast ka Nepalgunjis, ehk siis maksimaalselt nädala vältel. Ülejäänud aja on internet kaugel, kuid mäetipud lähedal. Kas ka taevas? Ma ei oska praegu Camus’ hellast ükskõiksusest palju arvata, aga usun, et see võiks ehk tõesti tähistada viisi, kuidas loodusesse suhtuda ilma eelarvamusteta. Siiski on igal asjal kaks poolt. Sellega, et hommikul enne õue minemist võtan veidi linnupetet, ei näita ma üles isandlikku suhtumist, vaid pigem aukartust nii looduse kui esivanemate arusaamade vastu. Aga ma annan endale aru, et ei suuda olla objektiivne kõige ümbritseva vastu, sest inimeseks olemine välistab objektiivsuse. Oleme ju ühtlasi nii pillimehed kui ka instrumendid, millel mängime. Ja mine tea, mis taaka kogusime aastatuhandete jooksul alateadvuse panipaikadesse. Püüad mängida üht teatud armsat lugu, aga ennäe – pill su sõrmede all elab, muudab kuju, helikõrgusi ja registreid. Katsu siis komistamata mängida. Mõnikord tuleb päris kaua huupi kobada enne, kui õige tooni leiad ja jätkata saad. Nii on mu meelest lood inimesega. Loodusesse suhtumisel või looduse mõistmisel kehtib sama. Paljud asjad on eemalt vaadates head, aga katsu sa aiamaad kaevates naadi või orasheina üle samamoodi hellalt rõõmustada kui haljendama hakanud murulaugu üle. Või sääsed, kihulased ja parmud, põhjamaise üürikese suve tülikad kaaslased. Inimesel ei tohiks olla õigust neid sadade kaupa tappa, aga proovi istuda juuniõhtul õues ilma ühtegi sääske maha löömata. Kui neid oleks liikvel kõigest kümmekond, siis ehk peletaksin nad minema. Aga paraku tuleb neid hordide kaupa. Ütleme, et suudan käed paigal hoida. Kuid ma ei suuda suhtuda sääskedesse samamoodi kui näiteks linavästrikutesse. Sellega on nii, nagu paljude asjadega, mille kohta teame, et need on õiged või head, aga ometi ei talita nende järgi, vaid oma pilli tujude kohaselt.
Halb on see, et Mare murdis eelmisel nädalal käeluu. Parema käe oma loomulikult. Tal läheb üsna raskeks üksi toimetada. Sõrmed küll liiguvad, süüa saab, aga teatud liigutusi on valus teha ja midagi tõsta pole võimalik. Kasside pärast on ka väike mure, sest Priit ei taha kuidagi Tonduga ära harjuda, norutab kusagil voodi all või lipsab esimesel võimalusel õue, sööb vähe. Ta on paar korda isegi teise korruse aknast välja hüpanud, peaasi, et saaks väikese musta peletise eest põgeneda. Tondu muidugi ajab Priitu, kes on ju temast mitu korda suurem, mõnuga taga ka. Väikest kassi ei julge praegu õue lasta. Rebased on liikvel, kährik käib päise päeva ajal maja taga õunapuude alt ubinaid nosimas. Tänavu ma seenemetsa ei jõudnudki, veidi kasepuravikke ja riisikaid sai korjata maja lähedalt.
Muuseumis on külm, radiaatorite vahetamine vanas majas venib. Mina pääsen paari päeva pärast minema, aga kolleegidel tuleb veel kaua kannatada. Ei usu, et väljas veel nii soe aeg tuleb, et saab kõik aknad lahti teha ja välisõhuga ruume kütta.
Pime aeg on tulekul. Praegu pääsen selle eest veel põgenema, aga oktoobri viimastel päevadel, kui tagasi jõuan, saab see mind karmilt kätte. Ja siis pole nalja. Talveaeg on kehtima hakanud, päev lühike ja ilmselt ka külm, hingedeaeg ukse ees. Nojah, milleks ette muretseda, talv tuleb nagunii, seda ei saa vältida. Ehk kogun mägedes piisava varu valgust tagavaraks.
Sel ajal, kui linnas enam-vähem viimaseid reisieelseid sisseoste tegemas käisin, oli Urmas torganud mu ukse vahele pika kirja. Aitüma talle heade soovide eest. Oleks tore, kui saaksin Nepaalis samamoodi blogi pidada kui Mazzanos. Kahjuks on see võimalik vaid Kathmandus, Pokharas ja vast ka Nepalgunjis, ehk siis maksimaalselt nädala vältel. Ülejäänud aja on internet kaugel, kuid mäetipud lähedal. Kas ka taevas? Ma ei oska praegu Camus’ hellast ükskõiksusest palju arvata, aga usun, et see võiks ehk tõesti tähistada viisi, kuidas loodusesse suhtuda ilma eelarvamusteta. Siiski on igal asjal kaks poolt. Sellega, et hommikul enne õue minemist võtan veidi linnupetet, ei näita ma üles isandlikku suhtumist, vaid pigem aukartust nii looduse kui esivanemate arusaamade vastu. Aga ma annan endale aru, et ei suuda olla objektiivne kõige ümbritseva vastu, sest inimeseks olemine välistab objektiivsuse. Oleme ju ühtlasi nii pillimehed kui ka instrumendid, millel mängime. Ja mine tea, mis taaka kogusime aastatuhandete jooksul alateadvuse panipaikadesse. Püüad mängida üht teatud armsat lugu, aga ennäe – pill su sõrmede all elab, muudab kuju, helikõrgusi ja registreid. Katsu siis komistamata mängida. Mõnikord tuleb päris kaua huupi kobada enne, kui õige tooni leiad ja jätkata saad. Nii on mu meelest lood inimesega. Loodusesse suhtumisel või looduse mõistmisel kehtib sama. Paljud asjad on eemalt vaadates head, aga katsu sa aiamaad kaevates naadi või orasheina üle samamoodi hellalt rõõmustada kui haljendama hakanud murulaugu üle. Või sääsed, kihulased ja parmud, põhjamaise üürikese suve tülikad kaaslased. Inimesel ei tohiks olla õigust neid sadade kaupa tappa, aga proovi istuda juuniõhtul õues ilma ühtegi sääske maha löömata. Kui neid oleks liikvel kõigest kümmekond, siis ehk peletaksin nad minema. Aga paraku tuleb neid hordide kaupa. Ütleme, et suudan käed paigal hoida. Kuid ma ei suuda suhtuda sääskedesse samamoodi kui näiteks linavästrikutesse. Sellega on nii, nagu paljude asjadega, mille kohta teame, et need on õiged või head, aga ometi ei talita nende järgi, vaid oma pilli tujude kohaselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar