Kui ei ole muid aegu

Kõik kordub üha
samad koidukiired
mind tabavad su kolde ees
kus tukastasin
su sahvris ikka krabistavad
samad hiired
ja ikka rikkis
on su kohvimasin

ja söögilaual
nagu alailma
on mustad nõud
just nagu pärast pidu
ja põrandal üks raamat
riivab silma
sealt õhtul lugesid
neidsamu luuleridu

ma ikka tõusen
ühtki silpi lausumata
ja sina vaatad
kuidas seinal kerkib vari
mis ähvardab
kui jätan minemata
su pilku hoida
õhtupimedani

seepärast lähen
jälle sama uksekägin
ja sama trepp
mis kulunud on pikki aegu
ja teadmine
ees ootab see mis eile nägin
seesama korduv päev
see neetud praegu