Jaga ja valitse

Kõige suurem kuritegu, mida Eestis järjepidevalt läbi viidav poliitika on minu arvates toime pannud, on rahva kui terviku hävitamine ja kildkondade või huvigruppidega asendamine. Jaga ja valitse printsiipi on rakendatud nii oskuslikult, et ohvriks langevad ka väga targad inimesed. Kui meie parimad dirigendid leiavad, et Eesti Rahva Muuseumi ehitamine on mõttetu ja raha tuleks jagada hoopis muusikutele või kirjanikud arvavad, et rahvakultuuri valdkond on ülerahastatud või filmitegijad leiavad, et teatrid saavad liiga palju raha ja kunstnikud on kindlad, et kõiki teisi peetakse üleval nende arvelt, siis on ühiskonnas midagi väga valesti. Loominguline intelligents on killustatud ja pandud ellujäämise nimel üksteise kõri närima. Kõik on kõigi konkurendid, ühise asja eest seismine taandub endale ja oma sõpradele rahanatukese väljavõitlemiseks. Sellises olukorras pole mõtet imestada, kui enamus ühiskonna liikmeid on jõudnud veendumusele, et eesti kultuuri ei ole üldse tarvis. Kirjanikud on kehvad, filmid võrreldes välismaistega mannetud, lavastused huvitavad ainult friike, kujutav kunst on arusaamatu jne. Seda võime netikommentaaridest iga päev lugeda. Kui juba loojad ise kahtlevad, kas neid on tarvis, siis pole rahva poolt ka muud oodata. Ma ei saa aru, kuidas on olnud võimalik teha nii võimsat ajupesu, et isegi meie helgeimad pead ei suuda enam näha kultuuri tervikuna. Et tekkivad pettekujutlused, nagu oleks võimalik üht valdkonda kärpides tagada teise heaolu. Kas arvatakse, et inimesed, kes näiteks ei tea rahva minevikust rohkem, kui napid koolitundides meelde jäänud sündmused, hakkavad tunglema vana või klassikalise muusika kontserdi piletisabas? Või kirjaoskuse unustanud rahvas jookseb tormi kunstinäitustele? Või saavad poistest-tüdrukutest, kes pole kunagi näinud ja kuulnud meie esivanemate loodut, andekad kirjanikud ja kunstnikud? Ma ütlen, et neist ei saa isegi meie poolt loodu tarbijaid, loomisest rääkimata. Sama printsiipi on rakendatud teaduses, nii et kõik need mehed ja naised, kes võiksid midagi arvata meie ühiskonna ja kultuuri arengu suundade, eesmärkide ja seaduspärasuste kohta, peavad eelkõige tegelema projektikirjandusega selleks, et üldse hinges püsida. Avalikku arvamist aga on üha rohkem kallutatud suunas, et tegemist on muiduleivasööjatega, keda ühiskonna armust elus hoitakse. Sellisel taustal mõjuvad ükskõik kui kaalukad sõnad naeruväärselt. Kõige kurvem on see, et normaalse, tasakaalukalt mõtleva ja informatsiooni analüüsida suutva ühiskonna taasloomiseks kulub nii palju aastaid, et minu silmad ei pruugi näha selle saabumist isegi siis, kui alustatakse juba täna.