Kui olin üheksane, avanes mulle ootamatult raamatute maailm. Nagu kõigile lastele, oli mullegi ette loetud siis, kui ma veel ise lugeda ei osanud, ent sedalaadi mälestused ei seostu mul unejuttudega, kuigi arvan, et ka neid loeti, vaid silme ette tuleb hoopis teine pilt – istun kööginurgas pliidi ees, jalad kuumas sinepivee kausis, kõrval istub ema ja loeb midagi kas sinisekaanelisest „Hiina muinasjuttude” raamatust (ilmus 1960) või hallide kaante ja mustriga „Marjakobarast” (1959). Hiina lood olid kuidagi kõhedust tekitavad, pildidki raamatus üsna hirmuäratavad, eriti üks draakon jubeda punase keele ja teravate hammastega, seto muinasjutud aga tundusid igavavõitu. Siis loeti mulle juba selleks, et laseksin endale jalavanni teha, muidu öeldi, et suur poiss, loe ise.
Tegelikult õppisin lugemise selgeks juba enne kolmeseks saamist, aga see oli nelja-viieseltki raske töö, mida ma vabatahtlikult ette ei võtnud. Seitsmeselt tuli kool ja siis polnud enam pääsu. Kuid veel paar aastat polnud raamatu kättevõtmine lõbu, vaid tüütu kohustus, mis tuli täita, tahad või ei. Lugesin üsna isutult, sest lasteraamatud ja koolilugemikud ei tekitanud vaimustust, isegi „Jutupaunik”, paar lugu välja arvatud, oli igav mis igav. Aga siis hakkasin ühel heal päeval võtma riiulist suurte inimeste raamatuid. Millest see alguse sai, ma ei teagi. Ehk olin ilusal kevadisel ajal jälle kodus haige ja vaevlesin igavuse käes ning ema ütles, et mis sa virised, võta ja loe midagi. Praegu tundub mulle, et nii võis juhtuda küll. Kuigi ema ise luges üsna meelsasti, oli meil tollal kodus vaid üks väike kapp, kus kahele poolemeetrisele riiulile mahtus pressima kõige rohkem poolsada raamatut. Päris järjest ma neid ei lugenud, natuke ikka valisin ka. Mis põhimõtete järgi, seda ei oska praegu enam öelda. Igatahes olid mu tollase lektüüri hulgas nii reisiraamatud, seiklusjutud kui ka tõsisemat laadi kirjandus. Näiteks olid sarja Maailm ja mõnda esimesest valikust kodus olemas Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril”, Caroline Mytingeri „Mööda Korallimerd” ja Nikolai Garini „Ümbermaailmareisi päevikutest”. Need kõik said läbi loetud.
Aga alustasin vist Vladimir Obrutševi „Plutooniast”, mis jutustas fantastilisest teekonnast Maa sisemusse. Printsiip, mille järgi sissepääsust järjest kaugemale minnes kohati järjest ürgsemaid eluvorme, tundus äärmiselt vahva. Mäletan juura-ajastu hiidsipelgaid ja oleksin meelsasti tahtnud ennast veelgi kaugemale minevikku kanda lasta, seepärast tundsin iga kord pettumust, kui kõrb ja vulkaanid tee kinni panid. „Plutooniast” sai mu tolleaegne vaieldamatu lemmik, mida ikka ja uuesti üle lugesin. Mitu korda lugesin ka Obrutševi teist raamatut „Kesk-Aasia avarustes”, milles räägiti aareteotsija seiklustest Sise-Aasia vanade linnade varemeis. Võib-olla sai just neist raamatutest alguse igatsus kaugete maade järele. Hiljem loetud „Sannikovi maa” ei jätnud enam nii sügavat muljet. Selliste seiklusjuttude järel oligi hea algust teha päris realistlike reisikirjadega, mis polnud küll sündmustiku poolest nii põnevad, kuid pakkusid ikkagi palju avastamist. Reisikirjadele järgnes Geoffrey Trease’i „Saladuse võti” oma kolme jutuga Inglismaa ajaloost – oh kuidas ma elasin kaasa peategelase seiklustele raamatu nimiloos, mäletan, kui selgelt kujutasin teda ette seinapalkidesse torgatud teatripistodasid mööda üles ronimas, et vandenõulaste juttu pealt kuulata, samuti on tänaseni meeles loo lõpulause – „Seal õpetab Kitty meie lapsi õunapuu otsa ronima”. Ehk järgnesid Gleb Golubevi „Vaarao kättemaks”, põnev müstikaga segatud lugu päästekaevamistest Assuani veehoidla alla jääval alal ja Helena Šmahelova „Noorus tiibadel”, raamat, mis lubas heita pilgu tšehhi purilendurite maailma. Nagu kombeks, lugesin kõiki neid mitmel korral. Lugemine ongi selline tore tegevus, mida saab teha mitut moodi ja raamat oli mu jaoks tollal tõeliselt mitmekihiline, nii et igal lugemisel leidsin sellest midagi uut.
Kui olin kümneseks saanud, kolisime kesklinnast Mustamäele, kus avastasin juba esimesel suvel raamatupoe koos vanade raamatute letiga. Emalt saadud raha toel olin seal varsti iganädalane kunde, ostsin peamiselt seiklusjutte ja Maailm ja mõnda raamatuid. Ema tõi koju XX sajandi raamatu ja Noorus ja maailm sarjade väljaandeid. Raamaturiiul muudkui täienes. Üsna palju sai lugemist laenatud ka klassikaaslastelt. 1967.,1968. ja 1969. aasta möödusid nii suure lugemise tähe all, et vanematel tekkis mure mu tervise pärast (harjumus lugeda külili voodis oli juba esimese raamatusuvega mu selgroo kõveraks väänanud). Lektüüri hulka lisandusid nüüd juba sellised raamatud, nagu Robert Merle’i „Saar”, Irwin Shaw „Noored lõvid”, Irving Stone’i „Michelangelo”, Bruno Traveni „Puuvillanoppijad”. Ema ütles küll, et need pole mulle sobivad, kuid seda suurema huviga neid neelasin. Keelama ei hakanud muidugi keegi.
Keskkooli päevil toimus lugemise vallas kaks suurt muudatust. Kõigepealt avastasin enda jaoks Raekoja platsi juures asunud suure raamatuantikvariaadi ja seejärel Loomingu Raamatukogu. Esimene Loomingu Raamatukogu number, mille kooli lähedalt ajaleheputkast ostsin, oli Richard Bachi „Jonathan Livingston merikajakas”. See, praegu ütleksin nietzschelik, allegooriline lugu kajakast, kes ei tahtnud olla parve sarnane, oligi suunatud minusugustele noortele ning mõjus seepärast kergelt pead pööritama panevalt. Järgmine annus, Hermann Hesse „Stepihunt” aga oli juba nii kange viin, et selle põhjustatud joobest pole ma tänaseni kainenenud. Nüüdsest lappasin antikvariaadis tihti vanade Loomingu Raamatukogudega täidetud kaste ja leidsin sealt alati midagi. Vana raamaturiiul oli kodus ammu kitsaks jäänud ja välja vahetatud tervet seina katva kappide-riiulite süsteemiga.
Ja siis tui meile ühel suvisel päeval külla Rootsis elav sugulane, ema onutütar, kui ma õigesti mäletan. Tollal olid sellised külaskäigud äärmiselt haruldased ja rootsi sugulane esimene väliseestlane, keda kohtasin ja kellega rääkida sain. Mäletan, et ta tuli tädi ja veel mõne sugulase saatel ja kinkis emale tollal väga ihaldusväärsena tundunud asja, kokkukäiva vihmavarju. Meie kahetoalises korteris, mis ju polnud kuigi uhke isegi tollaste hinnangute kohaselt, hämmastas teda kõige rohkem raamaturiiul. Miks on teil nii palju raamatuid, oli ta imestunud. Teil pole ju peres teadlasi ega kirjanikke. Meil pole kodus üldse raamatuid, lisas ta. Kui julgesin küsida, kas Rootsis siis raamatuid ei loeta, vastas ta, et nemad igatahes loevad küll raamatuid, ostavad populaarseid odavaid pehmekaanelisi väljaandeid, loevad läbi ja viskavad minema. Milleks neid alles hoida. Tänaseni on meeles, kuivõrd see vastus mind rabas. Kuidas nii, ostetakse ja visatakse pärast läbilugemist ära nagu tühi pakend. Minu arvates olid raamatud juba olemuselt väärtuslikud, sest neid võis ükskõik millal kätte võtta ja lugeda või lehitseda.
Sõjaväeski õnnestus mul, esimesed pool aastat välja arvatud, üsna palju lugeda. Seda võimaldas üle päeva vahtkonnas käimine, kus aega oli nii palju, et jäi lugemisest ülegi. Kodu vahet käisid pakid, mis tõid lisaks raamatutele ka söögipoolist ja sigarette, tagasi aga viisid ainult raamatuid. Mäletan, et sõber saatis Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra” 1932. aasta väljaande, mille peitsin pärast lugemist lenkomnatasse Lenini teoste vahele. Nagu selgus, tegin hästi, sest miskipärast otsiti kord kõik mu asjad läbi ja paluti tõlkida kõigi raamatute pealkirjad. Siis oli hea näidata nõukaaegsete raamatute lõpus olnud kirjeid, mis sisaldasid ka venekeelset pealkirja ja autori nime, mis veensid küsijaid selles, et tegemist on legaalse kirjandusega. Lenini teoste juurde ei taibanud keegi vaatama minna. Nii reisis Zarathustra järgmise pakiga kenasti kodumaale tagasi.
Ma ei tea, mida oleksin teinud, kui oleksin siis aimu saanud sellest, et 21. sajandi teisel kümnendil hakkab vabas Eestis lugemise oskus kaduma? Kui keegi oleks öelnud, et kuule, kolmekümne viie aasta pärast ei loe enamik haritlasi enam üldse ilukirjandust, ma poleks uskunud. Aga praegu paistab olevat just nii. Teadlased, insenerid, õpetajad ja arstid on niivõrd ametis oma igapäevatööga, et lugemiseks ei jää aega. Tuleb kirjutada projekte, anda aru, käia koolitustel, osaleda konkurssidel, töötada normaalseks äraelamiseks mitmel kohal ja nii edasi. Niisama lugemiseks ja mõtisklemiseks ei jätku jõudu. Pealegi on eestikeelne raamat tänapäeval kallis, nii kallis, et neil, kellel on aega, pole seda võimalik osta, aga neil, kes suudaksid osta, pole aega lugeda. Lapsed eelistavad üldse arvutit ja filme. Milleks lugeda, kui on olemas nii kaasakiskuvad mängud ja kolmemõõtmelised liikuvad pildid?
Ent lugemine on eriline tegevus. Raamat sunnib kõigepealt endast aru saama, seejärel aga toimuvat ette kujutama. On inimesi, kes väidavad, et nemad ei näe lugedes midagi peale trükikirja. Ma arvan, et nad kas eksivad, sest eeldavad miskipärast, et tekkivad kujutluspildid peaksid olema sama kirkad kui kõrgresolutsioonis kino või on minetanud oskuse lugeda. Sest minu arvates tähendab lugemisoskus lisaks tekstist arusaamisele alati teatud fantaasiamängu, seda muidugi ilukirjanduse puhul. Võib-olla pole mõttepildid alati selgepiirilised, kuid nad on. Või tuleks öelda – olid. Enamus minu põlvkonnast on kogenud pettumust või äratundmisrõõmu, vaadates ekraniseeritud kirjandusteoseid. Kui me poleks midagi ette kujutanud, siis ei saaks me ju väita, et see või teine näitleja pole üldse kehastatava kangelase moodi või et tegevuspaik pole õige.
Ja nüüd jõuangi ma oma jutu alguse juurde tagasi. Seni, kui lugemine oli nii raske töö, et pärssis kujutlusvõimet, oli lugeda tüütu. Alles siis, kui mõtted said lugemise tehnilistest probleemidest vabaks, kui silmad lugesid omasoodu ja sõnad tekkisid mitte enam huultel, vaid peas, hakkasid raamatud naudingut pakkuma. Igatahes võin seda oma kogemuste põhjal väita. Võin öelnud, et olen lugenud ja samal ajal vaadanud otsekui filmi, mis ehk on küll natuke tuhmivõitu ja katkendlik, aga samas tõeliselt ruumiline, nii et tahtmise korral saab asju vaadelda eri külgedest. Ja kui keegi arvab, et nii saab nautida ehk ainult „Pärija Kalkutast“ tüüpi teoseid, siis ütlen vastu, et olen samamoodi lugenud ja näinud ka Tõnu Õnnepalu „Mandalat“ või Lauri Sommeri "Räestu raamatut". Sest ma oskan veel lugeda.
Tegelikult õppisin lugemise selgeks juba enne kolmeseks saamist, aga see oli nelja-viieseltki raske töö, mida ma vabatahtlikult ette ei võtnud. Seitsmeselt tuli kool ja siis polnud enam pääsu. Kuid veel paar aastat polnud raamatu kättevõtmine lõbu, vaid tüütu kohustus, mis tuli täita, tahad või ei. Lugesin üsna isutult, sest lasteraamatud ja koolilugemikud ei tekitanud vaimustust, isegi „Jutupaunik”, paar lugu välja arvatud, oli igav mis igav. Aga siis hakkasin ühel heal päeval võtma riiulist suurte inimeste raamatuid. Millest see alguse sai, ma ei teagi. Ehk olin ilusal kevadisel ajal jälle kodus haige ja vaevlesin igavuse käes ning ema ütles, et mis sa virised, võta ja loe midagi. Praegu tundub mulle, et nii võis juhtuda küll. Kuigi ema ise luges üsna meelsasti, oli meil tollal kodus vaid üks väike kapp, kus kahele poolemeetrisele riiulile mahtus pressima kõige rohkem poolsada raamatut. Päris järjest ma neid ei lugenud, natuke ikka valisin ka. Mis põhimõtete järgi, seda ei oska praegu enam öelda. Igatahes olid mu tollase lektüüri hulgas nii reisiraamatud, seiklusjutud kui ka tõsisemat laadi kirjandus. Näiteks olid sarja Maailm ja mõnda esimesest valikust kodus olemas Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril”, Caroline Mytingeri „Mööda Korallimerd” ja Nikolai Garini „Ümbermaailmareisi päevikutest”. Need kõik said läbi loetud.
Aga alustasin vist Vladimir Obrutševi „Plutooniast”, mis jutustas fantastilisest teekonnast Maa sisemusse. Printsiip, mille järgi sissepääsust järjest kaugemale minnes kohati järjest ürgsemaid eluvorme, tundus äärmiselt vahva. Mäletan juura-ajastu hiidsipelgaid ja oleksin meelsasti tahtnud ennast veelgi kaugemale minevikku kanda lasta, seepärast tundsin iga kord pettumust, kui kõrb ja vulkaanid tee kinni panid. „Plutooniast” sai mu tolleaegne vaieldamatu lemmik, mida ikka ja uuesti üle lugesin. Mitu korda lugesin ka Obrutševi teist raamatut „Kesk-Aasia avarustes”, milles räägiti aareteotsija seiklustest Sise-Aasia vanade linnade varemeis. Võib-olla sai just neist raamatutest alguse igatsus kaugete maade järele. Hiljem loetud „Sannikovi maa” ei jätnud enam nii sügavat muljet. Selliste seiklusjuttude järel oligi hea algust teha päris realistlike reisikirjadega, mis polnud küll sündmustiku poolest nii põnevad, kuid pakkusid ikkagi palju avastamist. Reisikirjadele järgnes Geoffrey Trease’i „Saladuse võti” oma kolme jutuga Inglismaa ajaloost – oh kuidas ma elasin kaasa peategelase seiklustele raamatu nimiloos, mäletan, kui selgelt kujutasin teda ette seinapalkidesse torgatud teatripistodasid mööda üles ronimas, et vandenõulaste juttu pealt kuulata, samuti on tänaseni meeles loo lõpulause – „Seal õpetab Kitty meie lapsi õunapuu otsa ronima”. Ehk järgnesid Gleb Golubevi „Vaarao kättemaks”, põnev müstikaga segatud lugu päästekaevamistest Assuani veehoidla alla jääval alal ja Helena Šmahelova „Noorus tiibadel”, raamat, mis lubas heita pilgu tšehhi purilendurite maailma. Nagu kombeks, lugesin kõiki neid mitmel korral. Lugemine ongi selline tore tegevus, mida saab teha mitut moodi ja raamat oli mu jaoks tollal tõeliselt mitmekihiline, nii et igal lugemisel leidsin sellest midagi uut.
Kui olin kümneseks saanud, kolisime kesklinnast Mustamäele, kus avastasin juba esimesel suvel raamatupoe koos vanade raamatute letiga. Emalt saadud raha toel olin seal varsti iganädalane kunde, ostsin peamiselt seiklusjutte ja Maailm ja mõnda raamatuid. Ema tõi koju XX sajandi raamatu ja Noorus ja maailm sarjade väljaandeid. Raamaturiiul muudkui täienes. Üsna palju sai lugemist laenatud ka klassikaaslastelt. 1967.,1968. ja 1969. aasta möödusid nii suure lugemise tähe all, et vanematel tekkis mure mu tervise pärast (harjumus lugeda külili voodis oli juba esimese raamatusuvega mu selgroo kõveraks väänanud). Lektüüri hulka lisandusid nüüd juba sellised raamatud, nagu Robert Merle’i „Saar”, Irwin Shaw „Noored lõvid”, Irving Stone’i „Michelangelo”, Bruno Traveni „Puuvillanoppijad”. Ema ütles küll, et need pole mulle sobivad, kuid seda suurema huviga neid neelasin. Keelama ei hakanud muidugi keegi.
Keskkooli päevil toimus lugemise vallas kaks suurt muudatust. Kõigepealt avastasin enda jaoks Raekoja platsi juures asunud suure raamatuantikvariaadi ja seejärel Loomingu Raamatukogu. Esimene Loomingu Raamatukogu number, mille kooli lähedalt ajaleheputkast ostsin, oli Richard Bachi „Jonathan Livingston merikajakas”. See, praegu ütleksin nietzschelik, allegooriline lugu kajakast, kes ei tahtnud olla parve sarnane, oligi suunatud minusugustele noortele ning mõjus seepärast kergelt pead pööritama panevalt. Järgmine annus, Hermann Hesse „Stepihunt” aga oli juba nii kange viin, et selle põhjustatud joobest pole ma tänaseni kainenenud. Nüüdsest lappasin antikvariaadis tihti vanade Loomingu Raamatukogudega täidetud kaste ja leidsin sealt alati midagi. Vana raamaturiiul oli kodus ammu kitsaks jäänud ja välja vahetatud tervet seina katva kappide-riiulite süsteemiga.
Ja siis tui meile ühel suvisel päeval külla Rootsis elav sugulane, ema onutütar, kui ma õigesti mäletan. Tollal olid sellised külaskäigud äärmiselt haruldased ja rootsi sugulane esimene väliseestlane, keda kohtasin ja kellega rääkida sain. Mäletan, et ta tuli tädi ja veel mõne sugulase saatel ja kinkis emale tollal väga ihaldusväärsena tundunud asja, kokkukäiva vihmavarju. Meie kahetoalises korteris, mis ju polnud kuigi uhke isegi tollaste hinnangute kohaselt, hämmastas teda kõige rohkem raamaturiiul. Miks on teil nii palju raamatuid, oli ta imestunud. Teil pole ju peres teadlasi ega kirjanikke. Meil pole kodus üldse raamatuid, lisas ta. Kui julgesin küsida, kas Rootsis siis raamatuid ei loeta, vastas ta, et nemad igatahes loevad küll raamatuid, ostavad populaarseid odavaid pehmekaanelisi väljaandeid, loevad läbi ja viskavad minema. Milleks neid alles hoida. Tänaseni on meeles, kuivõrd see vastus mind rabas. Kuidas nii, ostetakse ja visatakse pärast läbilugemist ära nagu tühi pakend. Minu arvates olid raamatud juba olemuselt väärtuslikud, sest neid võis ükskõik millal kätte võtta ja lugeda või lehitseda.
Sõjaväeski õnnestus mul, esimesed pool aastat välja arvatud, üsna palju lugeda. Seda võimaldas üle päeva vahtkonnas käimine, kus aega oli nii palju, et jäi lugemisest ülegi. Kodu vahet käisid pakid, mis tõid lisaks raamatutele ka söögipoolist ja sigarette, tagasi aga viisid ainult raamatuid. Mäletan, et sõber saatis Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra” 1932. aasta väljaande, mille peitsin pärast lugemist lenkomnatasse Lenini teoste vahele. Nagu selgus, tegin hästi, sest miskipärast otsiti kord kõik mu asjad läbi ja paluti tõlkida kõigi raamatute pealkirjad. Siis oli hea näidata nõukaaegsete raamatute lõpus olnud kirjeid, mis sisaldasid ka venekeelset pealkirja ja autori nime, mis veensid küsijaid selles, et tegemist on legaalse kirjandusega. Lenini teoste juurde ei taibanud keegi vaatama minna. Nii reisis Zarathustra järgmise pakiga kenasti kodumaale tagasi.
Ma ei tea, mida oleksin teinud, kui oleksin siis aimu saanud sellest, et 21. sajandi teisel kümnendil hakkab vabas Eestis lugemise oskus kaduma? Kui keegi oleks öelnud, et kuule, kolmekümne viie aasta pärast ei loe enamik haritlasi enam üldse ilukirjandust, ma poleks uskunud. Aga praegu paistab olevat just nii. Teadlased, insenerid, õpetajad ja arstid on niivõrd ametis oma igapäevatööga, et lugemiseks ei jää aega. Tuleb kirjutada projekte, anda aru, käia koolitustel, osaleda konkurssidel, töötada normaalseks äraelamiseks mitmel kohal ja nii edasi. Niisama lugemiseks ja mõtisklemiseks ei jätku jõudu. Pealegi on eestikeelne raamat tänapäeval kallis, nii kallis, et neil, kellel on aega, pole seda võimalik osta, aga neil, kes suudaksid osta, pole aega lugeda. Lapsed eelistavad üldse arvutit ja filme. Milleks lugeda, kui on olemas nii kaasakiskuvad mängud ja kolmemõõtmelised liikuvad pildid?
Ent lugemine on eriline tegevus. Raamat sunnib kõigepealt endast aru saama, seejärel aga toimuvat ette kujutama. On inimesi, kes väidavad, et nemad ei näe lugedes midagi peale trükikirja. Ma arvan, et nad kas eksivad, sest eeldavad miskipärast, et tekkivad kujutluspildid peaksid olema sama kirkad kui kõrgresolutsioonis kino või on minetanud oskuse lugeda. Sest minu arvates tähendab lugemisoskus lisaks tekstist arusaamisele alati teatud fantaasiamängu, seda muidugi ilukirjanduse puhul. Võib-olla pole mõttepildid alati selgepiirilised, kuid nad on. Või tuleks öelda – olid. Enamus minu põlvkonnast on kogenud pettumust või äratundmisrõõmu, vaadates ekraniseeritud kirjandusteoseid. Kui me poleks midagi ette kujutanud, siis ei saaks me ju väita, et see või teine näitleja pole üldse kehastatava kangelase moodi või et tegevuspaik pole õige.
Ja nüüd jõuangi ma oma jutu alguse juurde tagasi. Seni, kui lugemine oli nii raske töö, et pärssis kujutlusvõimet, oli lugeda tüütu. Alles siis, kui mõtted said lugemise tehnilistest probleemidest vabaks, kui silmad lugesid omasoodu ja sõnad tekkisid mitte enam huultel, vaid peas, hakkasid raamatud naudingut pakkuma. Igatahes võin seda oma kogemuste põhjal väita. Võin öelnud, et olen lugenud ja samal ajal vaadanud otsekui filmi, mis ehk on küll natuke tuhmivõitu ja katkendlik, aga samas tõeliselt ruumiline, nii et tahtmise korral saab asju vaadelda eri külgedest. Ja kui keegi arvab, et nii saab nautida ehk ainult „Pärija Kalkutast“ tüüpi teoseid, siis ütlen vastu, et olen samamoodi lugenud ja näinud ka Tõnu Õnnepalu „Mandalat“ või Lauri Sommeri "Räestu raamatut". Sest ma oskan veel lugeda.
Don´t judge a book by it´s movie.
VastaKustutama vist loen välisuudiseid ka nagu seiklusjutte maalt ja merelt, aga eks ma ole ka palju Jules Verne'i ja teisi sama sarja raamatuid omal ajal lugenud.
VastaKustuta