On aeg

On antud sügisesse sahiseda
kui kirju kasekardin avaneb
ma lähen lauluga ei vahi seda
kuis mõõnab päev kui valgus kahaneb

mis sest et otsa ei saa suveisu
ka siis kui hommik juba kahutab
aeg leida päevadele teine sisu
kui õhtut ööst vaid sõna lahutab

siis minnes üle kastemärja muru
taas lahkun kodust nagu vagabund
ees ootab mitu taevakõrgust kuru
ja järvi peegeldamas igilund