25. september, kolmapäev. Lahe laskumine Shingost Skyusse, tõeline jalutamine. Selge taevas üksikute pilvelammastega, kitsas ja väänlev org, ühtlaselt laskuv rada. Kui kõnnitud oli paar tundi, nihkusid nõlvad kaugemale ja peagi olimegi Skyus. Jäime istuma kloostri vastas oleva telgikatuse varju. Skyu gompa on drukpa liini käes nagu paljud siinsed väikesed kloostrid. Nende suur vend Hemis lõikab tulu ka laagripaikadelt. Kuna kedagi ei ilmunud, kes oleks tahtnud meile õlut müüa, liikusime edasi, kuni leidsime avatud söögitelgi. Kulutasime paar tundi õlut juues ja viimaks lasime lõunagi kohale tuua. Pärast sööki kostitas perenaine tšangiga. Siis kõmpisime veel veerand tundi laagripaika kaunil lagendikul, mis ümbritsetud sügisvärvis põõsastest. Ilm oli soe, kõrgust kõigest 3400 m. Telgid olid juba püsti, nii et meil polnud enam mingit vaeva. Pesime jões pesu ja ennast, vesi oli karastav, kuid mitte jäine. Pärast istusime, ajasime juttu ja võtsime napsu. Selline puhkepäeva moodi päev.
26. september, neljapäev. Pikk, kuid vahelduslik matk Markhasse. Ilm juba liigagi palav, tundsin käies, kuidas üks pool kõrbes päikesekreemist hoolimata. Asustatud kohti jäi teele päris palju: Pentse, Nakdi, Sara, Chala. Päeva peale tõusu veidi üle 200 meetri ehk praktiliselt kõndisime nagu tasasel maal. Ilusad värvid, põõsaste kollakad, rohekad ja punakad toonid, kohatisi rohulaike muidu kiviklibuse oru põhjas. Sarasse oli mehele läinud meie teejuhi Konchoki õde. Tegime tema teemaja juures väikese peatuse, jõime piimaga teed ja puhkasime jalgu. Meie grupi esiots oli muidugi Sarast peatumata läbi marssinud, sest Konchok kõndis tagapool. Nii saidki ta õe külalislahkust nautida lisaks mulle veel Erica ja Aldo. Pärast Sarat oli kaunis kuldse rohuga org, kahjuks piiratud inetute traataedadega nagu siin kandis tavaks. Nepaali mägipiirkondades selliseid aedu ei ole. Ja siis pärast Chalat neemikul kahe oru ühinemise kohas võimas pühapaik stuupade, manamüüride ja väikese kohalikust kivist laotud templiga. Igal pool punaseks värvitud sarvede hunnikud. Punaseks oli võõbatud ka templi sein. Ja oru kohal loodusliku samba otsas kõrguv punane rahn nagu mingi ürgne elukas. Enne Markhat sukeldusime suurte astelpajude vahele. Tõeline mets, puud paksult marju täis. Siis tuli läbi jõe sumada. Toppisin sokid saabastesse ja Konchok viskas saapad üle jõe. Aga üks sokk kukkus vette. Sain selle kepiga välja õngitseda, kuid edasi pidin mitu kilomeetrit kõndima, paljad jalad saabastes. Jalad pidasid katsele vastu. Laagripaik oli Markha kindluse varemete lähedal rohelises orusopis. Kõrgust 3750 m.
Kell kaheksa õhtul oli õues ikka üsna soe. Võimas tähistaevas, Suurest Vankrist paistis ainult ais. Küla paikeb tegelikult teisel pool varemetega neemikut, meie pool küljes on ainult kool, kus pidi käima 15-16 õpilast. Rahvas liigub pidevalt üle künka, pimedaski oli näha lambitulesid.
27. september, reede. Matk Markha jõe kallast pidi jätkus. Ilm kiskus taas kuumaks. Tund-poolteist pärast teeleasumist jõudsime Tacha või Techa kloostrini, mis paikneb kalju otsas oru vasakul nõlval. Mitmed varemed, millele Konchok tähelepanu juhtis, tähistavad gompa endisi asupaiku veelgi kõrgemal. Neid vaadates võis hakata uskuma lugusid lendavatest munkadest. Meie hulgas polnud vabatahtlikke kalju otsa ronima, õigemini ütlesid kõik, et kui mina ei viitsi üles minna, siis nemad ka ei lähe. Seega jätkasime marssimist. Umlungis, kus parajasti tuulati vile saatel vilja, tegime lühikese peatuse Konchoki õetütre juures, kes kostitas teega. Enne Hankari muutusid vaated veelgi vägevamaks, sest punastele põõsastele kontrastiks hakkas särama Kang Yatse lumine tipp (6401 m). Hankar oli nagu viimane sõbralik maja, pärast pidime keerama Langthang Chu orgu, eemale turistide tavalistest matkaradadest. Istusime toas, jõime õlut limonaadiga pooleks. Erica oli teel tutvunud šveitsi tüdrukuga, Erica nimelise alpinistiga. Nimekaimud lobisesid teel Hankarisse üsna kaua. Sellal, kui meie toas õlut võtsime, istusid šveitslased õues. Erica (too teine) ütles, et nende giid oli neil joomise ära keelanud. Meil õnneks sellist muret polnud. Aga viimaks tuli ikkagi edasi minna. Pärast Markha orust lahkumist jäime varsti laagrisse 4100 m kõrgusel.
28. september, laupäev. Varahommikul hakkas vihma sadama. Pilved olid madalal nõlvade kohal nagu katus. Jätkasime tõusmist piki Langthang Chu orgu. Suurt midagi polnud näha, kahel pool kollakad-hallikad nõlvad uttu kadumas. Vihm läks pikapeale üle lumesajuks, õnneks mitte kuigi tugevaks. Rada vonkles korduvalt jõe ühelt kaldalt teisele. Sildu polnud. Otsustasin ennast mitte piinata jalgade paljaks võtmisega. Lõppude lõpuks olid mul jalas Keeni veematkasandaalid. Sumasin nendega otse läbi vee sel ajal, kui teised vaeva nägid kivide vette veeretamise ja neil turnimisega. Märjad jalad ei halvendanud enesetunnet üldse, sandaalid tundusid endiselt mugavad. Ülevalt rabistas vihma lisaks. Mul oli seljas üsna veekindel jope, aga muretsesin koti pärast, mis üha niiskemaks muutus. Paaril korral tegin filmimispeatusi, õnnestus ka üks mägikitsekari kaadrisse püüda. Erica arvates oli tegemist sinilammastega ehk bharalitega, tõenäoliselt oli tal õigus. Siiski ei saa ma aru, miks neid sinilammasteks kutsutakse, välimuselt on bharalid kitsed mis kitsed. Sinised pole nad ka. Yakrupali kandis jäime laagrisse, kõrgust oli 4680 meetrit. Hobused jõudsid kohale pärast meid. Just siis, kui olime telgid lahti pakkinud, tehti taeva kotisuu lahti ja hakkas tulema laia märga lund. Lumesajus püstitasime telgid ja pugesime neisse varjule. Aga nagu Madis oli ennustanud, sai sadu läbi ja pärast kahte tuli päike välja. Tund hiljem oli olemine juba päris mõnus. Homset teekonda kaardilt uurides jäi mulje, et kuruni on 600 meetrit tõusu, pärast tuleb sama palju laskuda.
Kella nelja ajal hakkas uue hooga sadama, nüüd jälle vihma. Ent öösel pöördub see kindlasti lumesajuks. Teha pole midagi, telgis vedelemine ajab une peale. Kuidagi ei tahaks praegu magama jääda, et siis öösel üleval olla. Mul ei jätku und kaheteistkümneks tunniks järjest. Prooviks õige lugeda, kuigi seda pole telgis eriti mugav teha. Haarasin kodust kaasa e-lugeri, olen seda siin paaril korral juba kasutanud. Pooleli on Vladimir Wiedemanni „Püha kaljukitse radadel”. Igati sobiv lektüür mägedes lugemiseks.
29. september, pühapäev. Öösel puistaski lund lisaks. Kuulsin läbi une, kuidas see telgikatusele rabises. Paaril korral lõin kätega vastu katust. Kostis maha libiseva lume sahin. Siiski oli telk hommikuks üsna paksult lumine. Enne sadanud vihm oli jäätunud ja hoidis lund paigal. Tuli päris hoolega kraapida, et telgikatet enam-vähem puhtaks saada. Maa ümberringi oli kenasti valge, seda rõõmu jätkus paariks tunniks, siis sulatas päike enamuse lumest kiiresti ära. Pilved hakkasid varahommikul hõrenema ja kuigi nad taevast päriselt ei kadunud, ei olnud sadu enam karta. Tõusime mööda suhteliselt kitsast, kivise põhjaga orgu, kus lookles väike ojake. Käia oli üsna mõnus. Tõus läks järsemaks, kuid erilisi raskusi ei valmistanud. Kolme tunniga jõudsime Zalung Karpo La’le (5190 m). Üleval oli suhteliselt vaikne, sai rahulikult pildistada ja filmida. Keegi oli heledatest kividest hoolikalt ladunud kirja Free Tibet. Hobused jõudsid üles tükk aega pärast meid. Hakkas välja kujunema uus traditsioon - kurunaps. Igaüks sai üles jõudes lonksu kanget alkoholi, mis tundus sellises olukorras taevalik neste. Laskumine oli algul üsna järdk, pärast muutus laugemaks. Vantsisime hulk tunde mööda uut orgu (Gunlus Tokpo), mis tundus esialgu üsna igav. Laagrisse Tsokrasse 4200 m kõrgusele jõudsime alles kell neli. Järelikult oli laskumist kilomeetri jagu. Õhtusöögiks pakuti lambaliha (olime juba paari päeva eest looma ostmiseks raha kokku pannud), tuulest hoolimata tehti ka lõket, kuna naabruses asuvas orus oli rohkesti kuivanud puid ja oksi.
26. september, neljapäev. Pikk, kuid vahelduslik matk Markhasse. Ilm juba liigagi palav, tundsin käies, kuidas üks pool kõrbes päikesekreemist hoolimata. Asustatud kohti jäi teele päris palju: Pentse, Nakdi, Sara, Chala. Päeva peale tõusu veidi üle 200 meetri ehk praktiliselt kõndisime nagu tasasel maal. Ilusad värvid, põõsaste kollakad, rohekad ja punakad toonid, kohatisi rohulaike muidu kiviklibuse oru põhjas. Sarasse oli mehele läinud meie teejuhi Konchoki õde. Tegime tema teemaja juures väikese peatuse, jõime piimaga teed ja puhkasime jalgu. Meie grupi esiots oli muidugi Sarast peatumata läbi marssinud, sest Konchok kõndis tagapool. Nii saidki ta õe külalislahkust nautida lisaks mulle veel Erica ja Aldo. Pärast Sarat oli kaunis kuldse rohuga org, kahjuks piiratud inetute traataedadega nagu siin kandis tavaks. Nepaali mägipiirkondades selliseid aedu ei ole. Ja siis pärast Chalat neemikul kahe oru ühinemise kohas võimas pühapaik stuupade, manamüüride ja väikese kohalikust kivist laotud templiga. Igal pool punaseks värvitud sarvede hunnikud. Punaseks oli võõbatud ka templi sein. Ja oru kohal loodusliku samba otsas kõrguv punane rahn nagu mingi ürgne elukas. Enne Markhat sukeldusime suurte astelpajude vahele. Tõeline mets, puud paksult marju täis. Siis tuli läbi jõe sumada. Toppisin sokid saabastesse ja Konchok viskas saapad üle jõe. Aga üks sokk kukkus vette. Sain selle kepiga välja õngitseda, kuid edasi pidin mitu kilomeetrit kõndima, paljad jalad saabastes. Jalad pidasid katsele vastu. Laagripaik oli Markha kindluse varemete lähedal rohelises orusopis. Kõrgust 3750 m.
Kell kaheksa õhtul oli õues ikka üsna soe. Võimas tähistaevas, Suurest Vankrist paistis ainult ais. Küla paikeb tegelikult teisel pool varemetega neemikut, meie pool küljes on ainult kool, kus pidi käima 15-16 õpilast. Rahvas liigub pidevalt üle künka, pimedaski oli näha lambitulesid.
27. september, reede. Matk Markha jõe kallast pidi jätkus. Ilm kiskus taas kuumaks. Tund-poolteist pärast teeleasumist jõudsime Tacha või Techa kloostrini, mis paikneb kalju otsas oru vasakul nõlval. Mitmed varemed, millele Konchok tähelepanu juhtis, tähistavad gompa endisi asupaiku veelgi kõrgemal. Neid vaadates võis hakata uskuma lugusid lendavatest munkadest. Meie hulgas polnud vabatahtlikke kalju otsa ronima, õigemini ütlesid kõik, et kui mina ei viitsi üles minna, siis nemad ka ei lähe. Seega jätkasime marssimist. Umlungis, kus parajasti tuulati vile saatel vilja, tegime lühikese peatuse Konchoki õetütre juures, kes kostitas teega. Enne Hankari muutusid vaated veelgi vägevamaks, sest punastele põõsastele kontrastiks hakkas särama Kang Yatse lumine tipp (6401 m). Hankar oli nagu viimane sõbralik maja, pärast pidime keerama Langthang Chu orgu, eemale turistide tavalistest matkaradadest. Istusime toas, jõime õlut limonaadiga pooleks. Erica oli teel tutvunud šveitsi tüdrukuga, Erica nimelise alpinistiga. Nimekaimud lobisesid teel Hankarisse üsna kaua. Sellal, kui meie toas õlut võtsime, istusid šveitslased õues. Erica (too teine) ütles, et nende giid oli neil joomise ära keelanud. Meil õnneks sellist muret polnud. Aga viimaks tuli ikkagi edasi minna. Pärast Markha orust lahkumist jäime varsti laagrisse 4100 m kõrgusel.
28. september, laupäev. Varahommikul hakkas vihma sadama. Pilved olid madalal nõlvade kohal nagu katus. Jätkasime tõusmist piki Langthang Chu orgu. Suurt midagi polnud näha, kahel pool kollakad-hallikad nõlvad uttu kadumas. Vihm läks pikapeale üle lumesajuks, õnneks mitte kuigi tugevaks. Rada vonkles korduvalt jõe ühelt kaldalt teisele. Sildu polnud. Otsustasin ennast mitte piinata jalgade paljaks võtmisega. Lõppude lõpuks olid mul jalas Keeni veematkasandaalid. Sumasin nendega otse läbi vee sel ajal, kui teised vaeva nägid kivide vette veeretamise ja neil turnimisega. Märjad jalad ei halvendanud enesetunnet üldse, sandaalid tundusid endiselt mugavad. Ülevalt rabistas vihma lisaks. Mul oli seljas üsna veekindel jope, aga muretsesin koti pärast, mis üha niiskemaks muutus. Paaril korral tegin filmimispeatusi, õnnestus ka üks mägikitsekari kaadrisse püüda. Erica arvates oli tegemist sinilammastega ehk bharalitega, tõenäoliselt oli tal õigus. Siiski ei saa ma aru, miks neid sinilammasteks kutsutakse, välimuselt on bharalid kitsed mis kitsed. Sinised pole nad ka. Yakrupali kandis jäime laagrisse, kõrgust oli 4680 meetrit. Hobused jõudsid kohale pärast meid. Just siis, kui olime telgid lahti pakkinud, tehti taeva kotisuu lahti ja hakkas tulema laia märga lund. Lumesajus püstitasime telgid ja pugesime neisse varjule. Aga nagu Madis oli ennustanud, sai sadu läbi ja pärast kahte tuli päike välja. Tund hiljem oli olemine juba päris mõnus. Homset teekonda kaardilt uurides jäi mulje, et kuruni on 600 meetrit tõusu, pärast tuleb sama palju laskuda.
Kella nelja ajal hakkas uue hooga sadama, nüüd jälle vihma. Ent öösel pöördub see kindlasti lumesajuks. Teha pole midagi, telgis vedelemine ajab une peale. Kuidagi ei tahaks praegu magama jääda, et siis öösel üleval olla. Mul ei jätku und kaheteistkümneks tunniks järjest. Prooviks õige lugeda, kuigi seda pole telgis eriti mugav teha. Haarasin kodust kaasa e-lugeri, olen seda siin paaril korral juba kasutanud. Pooleli on Vladimir Wiedemanni „Püha kaljukitse radadel”. Igati sobiv lektüür mägedes lugemiseks.
29. september, pühapäev. Öösel puistaski lund lisaks. Kuulsin läbi une, kuidas see telgikatusele rabises. Paaril korral lõin kätega vastu katust. Kostis maha libiseva lume sahin. Siiski oli telk hommikuks üsna paksult lumine. Enne sadanud vihm oli jäätunud ja hoidis lund paigal. Tuli päris hoolega kraapida, et telgikatet enam-vähem puhtaks saada. Maa ümberringi oli kenasti valge, seda rõõmu jätkus paariks tunniks, siis sulatas päike enamuse lumest kiiresti ära. Pilved hakkasid varahommikul hõrenema ja kuigi nad taevast päriselt ei kadunud, ei olnud sadu enam karta. Tõusime mööda suhteliselt kitsast, kivise põhjaga orgu, kus lookles väike ojake. Käia oli üsna mõnus. Tõus läks järsemaks, kuid erilisi raskusi ei valmistanud. Kolme tunniga jõudsime Zalung Karpo La’le (5190 m). Üleval oli suhteliselt vaikne, sai rahulikult pildistada ja filmida. Keegi oli heledatest kividest hoolikalt ladunud kirja Free Tibet. Hobused jõudsid üles tükk aega pärast meid. Hakkas välja kujunema uus traditsioon - kurunaps. Igaüks sai üles jõudes lonksu kanget alkoholi, mis tundus sellises olukorras taevalik neste. Laskumine oli algul üsna järdk, pärast muutus laugemaks. Vantsisime hulk tunde mööda uut orgu (Gunlus Tokpo), mis tundus esialgu üsna igav. Laagrisse Tsokrasse 4200 m kõrgusele jõudsime alles kell neli. Järelikult oli laskumist kilomeetri jagu. Õhtusöögiks pakuti lambaliha (olime juba paari päeva eest looma ostmiseks raha kokku pannud), tuulest hoolimata tehti ka lõket, kuna naabruses asuvas orus oli rohkesti kuivanud puid ja oksi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar