3. oktoober, neljapäev. Öösel magasin väga hästi ja ärkasin alles kell kuus. Telgist välja ronimisega ootasin veel tunnikese, kui päike juba soojendas. Ilus vaikne hommik, karjad aeti üksteise järel jälle mägedesse. Vaatame, mida toob päev.
Päev tõi üsna varsti jalutuskäigu küla taga asuva nunnakloostri juurde. Üsna meie laagri lähedal pildistasin naist, kes keris maasse torgatud pulkade vahele vaiba lõime. Sellist kloostrit nagu Yagangis nägin esimest korda – väikesed kongikesed nagu nomaadide majad mäekülje najal orusoppi mööda ülespoole tõusmas, mõne ees kiviaed. Madalad uksed ja kitsad väravakesed. Eemalt näis, et kõik hooned ja aiad on laotud ilma sideaineta, kuid lähemalt vaadates võis kivide vahel siiski näha mörti. Sonam ütles, et veel hiljuti elas siin üle kolmekümne nunna, kuid nüüd on järele jäänud kuus või seitse vanemat naist. Teised lahkusid karmide tingimuste tõttu muudesse kloostritesse. Meie nägime viite nunna, kes enamsti kandsid rüüde peal sobivat värvi fliise või kuubesid. Pugesime sisse väravast, millest hädavaevu läbi mahtusin. Sama tillukese ukse taga olevas kambris pakuti meile teed ja küpsiseid. Ruum, mis nägi välja üsna nomaadi maja moodi, oli vist kloostrikese köök, sest ühe seina ääres riiulitel seisid igasugused potid ja muud sööginõud. Koos kahe nunnaga mahtusime sinna vaevalt ära. Mina filmisin ja Aldo, kelle pildimasina akud olid ammu tühjaks saanud, klõpsutas minu fotokaga pilte teha. Joonud mitu tassi piimaga teed, pugesime tagasi välja ja läksime külla ainsale siinsele mungale, kes elas üsna uue gompa lähedal. Maja ees seisis lapsevanker. Munk, kes kandis punast särki kirjaga Diesel, pakkus samuti teed ja küpsist. Seejärel viis ta meid gompasse, kus kesksel kohal troonis Guru Rinpoche kuju. Kui oma mahaheitmisi tegin, hakkas pea kergelt pööritama. Tulid nunnad termoste ja tassidega ning taas pakuti teed.
Kui laagrisse tagasi jõudsime, sai igaüks kausitäie kuuma vett. Võtsin rõivaste ja ihu pesemise ette esimeste hulgas ja tegin hästi, sest pärastpoole hakkas puhuma vastikult külm tuul ning puistas isegi mõned helbed lund. Lõuna ajal, kui arutati mäkkeronimise varustust, teatas Erica ootamatult, et tema jätab seljavalu tõttu matka pooleli ja sõidab homme autoga Lehi. Tõtt öeldes oli mul endalgi väike kiusatus samamoodi otsustada, sest viimastel päevadel tekkinud unenäoline tunne ei tahtnud kuidagi üle minna, ees aga ootasid kõrged kurud ja karmid ööbimised. Ka hakkas tüütama pikki tunde telgis vedelemine, kuid polnud energiat millegi asjaliku ette võtmiseks.
Õhtuks oli kokk Aldole kena haakristiga tordi teinud. Ka muidu olid söögid tavalisest pidulikumad. Kõik tulid ja soovisid õnne ja ehtisid sünnipäevalapse valgete siidsallidega. Pärast õhtusööki esitasid rahvarõivais nomaadid suure sõnnikulõkke ja autotulede valgel oma laule ja tantse. Etteasted läksid peagi üle ühiseks peoks, mis kestis kella üheksani. Laulud olid nagu siinkandis varemgi kuuldud üsna sarnaste viisidega, osa üles ehitatud meeste ja naiste vastastiku laulmisele ja kindlale tekstile, mis kippus mõnikord meelest minema, osa aga improvisatsioonilisemad, kus kordamööda ja vist suvalises järjekorras salme esitati nagu tšastuškade puhul.
4. oktoober, reede. Öö tundus külmem kui eelmised ja oligi seda, sest hommikul oli laagrist mööda voolav ojake jääs. Magasin kehvasti, pool ööd käis võitlus umbe läinud ninaga. Kummaline on see, et kõndides (ja eriti tõusudel) hingan enamasti läbi suu, magades aga pole see kuidagi võimalik. Hommik venis, päike ei jõudnud piisavalt kiiresti soojendama. Pakkisime telgid kokku, sõime hommikust ja mõistatasime samal ajal, kuidas kogu kraam ja neliteist inimest kahte autosse mahuvad. Olime juba linnas kokku leppinud, et järgneva etapi Tso Kari järveni läbime autodega, et vältida tüütut maanteed mööda vantsimist. Kaks Mahindra Bolero Camperit, kummagi kabiini mahub lisaks juhile neli inimest, kasti heal juhul osa laagrikraami. Üks auto tuli koos Sonamiga linnast, teine oli seesama kohalik masin, mille peale paari päeva eest hääletasime. Muidugi alahindasime me autode võimekust ja koormategijate oskusi. Kõik asjad mahtusid ära katuseraamidele ja kastidesse, meid kamandati kabiini, abivägi koos Sonamiga võttis aga kohad sisse koormate otsas. Algas uhke sõit läbi kõrbe. Kohati eelistasid juhid sõita tee kõrval, siis käis tolmupilv üle pea. Nii sõidetigi otse mööda orupõhja Manali-Lehi maanteeni, kus tehti lühike peatus telklinnakust restoranide juures. Siis edasi ning peagi keerati suurelt maanteelt vasakule, esialgu päris korralikule teele. Peagi aga sõitsime juba mööda rattajälgi. Pangunagu (4580 m) kujutas endast suurt laagriplatsi telklinnakuga. Jätsime meeskonna laagrit püstitama ja sõitsime Tso Kari soolajärve äärde. Mitmel pool võis näha kiange, üks kari kappas üsna esimese auto eest läbi. Järve juures ja kogu orus valitses eriline pehme valgus. Ei saanudki aru, kust see tuli, sest taevas oli selge. Vesi polnud sügavsinine nagu mõnel varem nähtud mägijärvel, vaid pigem sinaka tooniga piimjas. Kallast katsid soolakristallid, mis puudutades valgeks pulbriks pudenesid. Vesi oli soolakas, kuid mitte kibesoolane, seal võis näha ujumas väikeseid paari-kolme millimeetri pikkusi punaseid ussikese moodi olendeid. Järve kohal lendas üksikuid linde, ka kaldalt kostis nende hääli. Kui laagripaika tagasi jõudsime, olid telgid juba püsti, seekord paigutatud järjest piki väikese oja kallast. Esimesel pilgul maaliline oja oli tegelikult üsna rämpsu täis nagu ka kogu laagriplats. Selle raha eest, mis ööbimise eest võetakse, võiks rohkem koristada. Aga valikut polnud, suur silt maantee ääres keelas mujal telke üles panna. Läheduses paistis kaks stuupat, põhja pool üsna uus, idas vanem. Tegin koos Aldo ja Madisega nende ümber mitu ringi. Siis asutas Sonam minekule ja Erica läkski temaga kaasa, öeldes, et kui tal pileteid ümber vahetada ei õnnestu, siis kohtume Lehis.
Mu telgi uksest avanes vaade vanale stuupale, mille taustaks kauged mäed. Org on siin väga lai ja mäed tunduvad madalad. Poole kahe paiku jõudsid kohale hobused, veel pool tundi hiljem saabus väiksem karavan ja asus meie lähedale laagrisse.
Otsustasime Aldoga ümisejaid küttima minna. Kaameraga muidugi. Siia sõites olime üsna tee lähedal näinud toimetamas päris priskeid isendeid. Paraku ei pääsenud sinna otse, sest umbes ruutkilomeetrine ala orust oli piiratud tobeda traataiaga, mille sees ei olnud midagi peale kuivanud rohupuhmaste ja kiviklibu. Ja teiselt poolt takistas mättaline märg piirkond. Tegime auringi ümber aia, vaatasime möödaminnes väikest jakikarja ja leidsime viimaks ka mitu ümisejat, kes ennast isegi pildistada lasid. Eemalt jälgis meid kaua üksik kiang.
5. oktoober, laupäev. Matka lõpuosa on alanud hoolimata sellest, et viimaste päevade puhkus ja autosõit meie võitlusvaimu vähendasid. Tänane tee viis ilusa päikeselise ilmaga kaares ümber Tso Kari järve, kus oli nüüd hulgaliselt linde kalda ääres ujumas. Vaevumärgatavalt tõusvat teed mööda kõndisime Riyuli, järjekordsesse tühja nomaadide külla, kus tegime väikese peatuse. Teel kohtasime prantsuse linnuvaatlejaid, kes jahtisid siinkandis mingeid haruldusi, võimalik, et tiibeti kurgesid. Edasi jätkus matk ikka kõrbelises maastikus, ees terendamas lumelaikudega mäed. Enne Nuruchani tuli mitu kilomeetrit käia okastraataedade vahel. Masendav kogemus. Ja inimtühi küla ise koos ümbrusega meenutas Afganistani. Kusagil lehvisid rohelised lipud, teisal olid põletamata savitellistest hooned. Vaikus, isegi linnulaulu polnud kuulda. Ainult kalašnikovidega taadid on puudu, leidsime. Varsti pärast Nuruchani jõudsime jõeni, mille teisel kaldal kõrgus pikk moreenivall otsekui hiigelbuldooseriga rajatud tamm. Jõe kaldal sõime lõunat ja vaatasime, kuidas meie hobused ei tahtnud vallist üle ronida. Esimest korda nägin, et miski on neile tõeliselt vastumeelt. Esimesed loomad, kes juba jõe ületanud olid, pöördusid ringi ja tulid tagasi. Ent inimeste tahtmise vastu nad ei saanud. Peagi ronisime meiegi valli nõlval, mis oli päris järsk ja kõrge. Rada suundus kahe ümara mäe vahelise sadula poole. Muidugi polnud see veel kuru, kui üles jõudsime, nägime järgmist mäeribi, selle järel veel üht. Tõus polnud kuigi järsk, ent tüütult pikk. Viimaks jõudsime laugele Harlam Kongka kurule, mille kõrgus kaardi järgi 4930 meetrit (gps näitas paarkümmend meetrit rohkem). Kurulipud päris tasasena näival maastikul oli uus kogemus. Käidud teele tagasi vaadates võis kauguses endiselt näha Tso Kari soolast valgeid kaldaid. Pärast kuru laskusime ca 50 meetrit, et jääda laagrisse Rajung Karu nimelises veidi rohekas oaasis otse jõe kaldal kitsukesel mururibal. Päevatee sai käidud kuue ja poole tunniga. Homme ootab ees Kyamayuri La oma 5410 meetriga, lisaks teinegi sama kõrge kuru. Siin rohkem kui 4800 meetri kõrgusel tõutab tulla külm öö.
6. oktoober, pühapäev. Öö oligi päris külm, magamine õnnestus poolikult. Päev algas vantsimisega piki orupõhja, aga siis soojendas päike juba nii märgatavalt, et kindaid ei läinud tarvis. Umbes tunni pärast algas pikaldane tõus kurule. Rada suundus lamedat orgu lõpetava kivivalli poole, mis esialgu näis kättesaamatult kauge. Selleni jõudmiseks kulus oma poolteist tundi, siis veel natuke kivide vahel kohati päris järsuks muutunud rada mööda ronimist, veel üks kumer nõlv, mille tagant hakkasid äkki paistma kurulipud. Jõudsin üles neljandana, napilt enne hobuste saabumist. Ilm oli endiselt mõnus, tuul suhteliselt nõrk. Filmisin ja pildistasin ega tundnud üldse, et kõrgust on gps-i järgi 5490 meetrit. Enne laskumist sai tehtud veel grupipilt, taustaks ikka veel kauguses sinetav Tso Kar. Laskumine oli mõnusalt lauge, sest kõrgus orus, kuhu jõudsime, jäi 5100 meetri kanti. Sammusime sellest hoolimata üsna hoogsalt, sest Konchok oli öelnud, et järgmise kuruni on kolm tundi käimist. Orupõhi oli oja lähedal kaetud imemadala kuivanud rohuga ja nägi välja nagu kollakaspruun vaip. Sellele vaibale istusime lõunat sööma. Tuleb öelda, et välilõunad on läinud järjest paremaks. Täna anti näiteks makarone sibula, tomati ja paprikaga.
Pärast sööki matkasime veel pool tundi mööda orupõhja. Paremalt laskus nõlvast alla suur jakikari. Loomad tulid suure hooga, sabad lehvisid. Oja kaldal hakkasid nad sööma pea olematut rohtu. Meie aga tõusime diagonaalis mööda kivist nõlva. Tõus oli seekord üsna järs ja väsitav. Roni nagu Põhjala kivimäkke, mõtlesin. Ent kivid lõppesid, nõlv muutus laugemaks ja selle kumeruse tagant ilmusid palvelipud. Kaart pakkus Kartse La kõrguseks 5380 m, gps andis 5410. Nii saigi ühe päevaga ületatud kaks kõrget kuru, kusjuures käisin sandaalidega ja kindaid polnud tarvis. Järgnes laskumine kõrgorgu, kus oli näha nii inimesi kui kariloomi. Shema nimeline paik. Kogu päevatee sai käidud kaheksa tunniga. Laagri püstitasime taas otse oja kaldale, kõrguseks näitas masin 5180 meetrit. Mul tuleb seega rekordkõrge ööbimine.
Päev tõi üsna varsti jalutuskäigu küla taga asuva nunnakloostri juurde. Üsna meie laagri lähedal pildistasin naist, kes keris maasse torgatud pulkade vahele vaiba lõime. Sellist kloostrit nagu Yagangis nägin esimest korda – väikesed kongikesed nagu nomaadide majad mäekülje najal orusoppi mööda ülespoole tõusmas, mõne ees kiviaed. Madalad uksed ja kitsad väravakesed. Eemalt näis, et kõik hooned ja aiad on laotud ilma sideaineta, kuid lähemalt vaadates võis kivide vahel siiski näha mörti. Sonam ütles, et veel hiljuti elas siin üle kolmekümne nunna, kuid nüüd on järele jäänud kuus või seitse vanemat naist. Teised lahkusid karmide tingimuste tõttu muudesse kloostritesse. Meie nägime viite nunna, kes enamsti kandsid rüüde peal sobivat värvi fliise või kuubesid. Pugesime sisse väravast, millest hädavaevu läbi mahtusin. Sama tillukese ukse taga olevas kambris pakuti meile teed ja küpsiseid. Ruum, mis nägi välja üsna nomaadi maja moodi, oli vist kloostrikese köök, sest ühe seina ääres riiulitel seisid igasugused potid ja muud sööginõud. Koos kahe nunnaga mahtusime sinna vaevalt ära. Mina filmisin ja Aldo, kelle pildimasina akud olid ammu tühjaks saanud, klõpsutas minu fotokaga pilte teha. Joonud mitu tassi piimaga teed, pugesime tagasi välja ja läksime külla ainsale siinsele mungale, kes elas üsna uue gompa lähedal. Maja ees seisis lapsevanker. Munk, kes kandis punast särki kirjaga Diesel, pakkus samuti teed ja küpsist. Seejärel viis ta meid gompasse, kus kesksel kohal troonis Guru Rinpoche kuju. Kui oma mahaheitmisi tegin, hakkas pea kergelt pööritama. Tulid nunnad termoste ja tassidega ning taas pakuti teed.
Kui laagrisse tagasi jõudsime, sai igaüks kausitäie kuuma vett. Võtsin rõivaste ja ihu pesemise ette esimeste hulgas ja tegin hästi, sest pärastpoole hakkas puhuma vastikult külm tuul ning puistas isegi mõned helbed lund. Lõuna ajal, kui arutati mäkkeronimise varustust, teatas Erica ootamatult, et tema jätab seljavalu tõttu matka pooleli ja sõidab homme autoga Lehi. Tõtt öeldes oli mul endalgi väike kiusatus samamoodi otsustada, sest viimastel päevadel tekkinud unenäoline tunne ei tahtnud kuidagi üle minna, ees aga ootasid kõrged kurud ja karmid ööbimised. Ka hakkas tüütama pikki tunde telgis vedelemine, kuid polnud energiat millegi asjaliku ette võtmiseks.
Õhtuks oli kokk Aldole kena haakristiga tordi teinud. Ka muidu olid söögid tavalisest pidulikumad. Kõik tulid ja soovisid õnne ja ehtisid sünnipäevalapse valgete siidsallidega. Pärast õhtusööki esitasid rahvarõivais nomaadid suure sõnnikulõkke ja autotulede valgel oma laule ja tantse. Etteasted läksid peagi üle ühiseks peoks, mis kestis kella üheksani. Laulud olid nagu siinkandis varemgi kuuldud üsna sarnaste viisidega, osa üles ehitatud meeste ja naiste vastastiku laulmisele ja kindlale tekstile, mis kippus mõnikord meelest minema, osa aga improvisatsioonilisemad, kus kordamööda ja vist suvalises järjekorras salme esitati nagu tšastuškade puhul.
4. oktoober, reede. Öö tundus külmem kui eelmised ja oligi seda, sest hommikul oli laagrist mööda voolav ojake jääs. Magasin kehvasti, pool ööd käis võitlus umbe läinud ninaga. Kummaline on see, et kõndides (ja eriti tõusudel) hingan enamasti läbi suu, magades aga pole see kuidagi võimalik. Hommik venis, päike ei jõudnud piisavalt kiiresti soojendama. Pakkisime telgid kokku, sõime hommikust ja mõistatasime samal ajal, kuidas kogu kraam ja neliteist inimest kahte autosse mahuvad. Olime juba linnas kokku leppinud, et järgneva etapi Tso Kari järveni läbime autodega, et vältida tüütut maanteed mööda vantsimist. Kaks Mahindra Bolero Camperit, kummagi kabiini mahub lisaks juhile neli inimest, kasti heal juhul osa laagrikraami. Üks auto tuli koos Sonamiga linnast, teine oli seesama kohalik masin, mille peale paari päeva eest hääletasime. Muidugi alahindasime me autode võimekust ja koormategijate oskusi. Kõik asjad mahtusid ära katuseraamidele ja kastidesse, meid kamandati kabiini, abivägi koos Sonamiga võttis aga kohad sisse koormate otsas. Algas uhke sõit läbi kõrbe. Kohati eelistasid juhid sõita tee kõrval, siis käis tolmupilv üle pea. Nii sõidetigi otse mööda orupõhja Manali-Lehi maanteeni, kus tehti lühike peatus telklinnakust restoranide juures. Siis edasi ning peagi keerati suurelt maanteelt vasakule, esialgu päris korralikule teele. Peagi aga sõitsime juba mööda rattajälgi. Pangunagu (4580 m) kujutas endast suurt laagriplatsi telklinnakuga. Jätsime meeskonna laagrit püstitama ja sõitsime Tso Kari soolajärve äärde. Mitmel pool võis näha kiange, üks kari kappas üsna esimese auto eest läbi. Järve juures ja kogu orus valitses eriline pehme valgus. Ei saanudki aru, kust see tuli, sest taevas oli selge. Vesi polnud sügavsinine nagu mõnel varem nähtud mägijärvel, vaid pigem sinaka tooniga piimjas. Kallast katsid soolakristallid, mis puudutades valgeks pulbriks pudenesid. Vesi oli soolakas, kuid mitte kibesoolane, seal võis näha ujumas väikeseid paari-kolme millimeetri pikkusi punaseid ussikese moodi olendeid. Järve kohal lendas üksikuid linde, ka kaldalt kostis nende hääli. Kui laagripaika tagasi jõudsime, olid telgid juba püsti, seekord paigutatud järjest piki väikese oja kallast. Esimesel pilgul maaliline oja oli tegelikult üsna rämpsu täis nagu ka kogu laagriplats. Selle raha eest, mis ööbimise eest võetakse, võiks rohkem koristada. Aga valikut polnud, suur silt maantee ääres keelas mujal telke üles panna. Läheduses paistis kaks stuupat, põhja pool üsna uus, idas vanem. Tegin koos Aldo ja Madisega nende ümber mitu ringi. Siis asutas Sonam minekule ja Erica läkski temaga kaasa, öeldes, et kui tal pileteid ümber vahetada ei õnnestu, siis kohtume Lehis.
Mu telgi uksest avanes vaade vanale stuupale, mille taustaks kauged mäed. Org on siin väga lai ja mäed tunduvad madalad. Poole kahe paiku jõudsid kohale hobused, veel pool tundi hiljem saabus väiksem karavan ja asus meie lähedale laagrisse.
Otsustasime Aldoga ümisejaid küttima minna. Kaameraga muidugi. Siia sõites olime üsna tee lähedal näinud toimetamas päris priskeid isendeid. Paraku ei pääsenud sinna otse, sest umbes ruutkilomeetrine ala orust oli piiratud tobeda traataiaga, mille sees ei olnud midagi peale kuivanud rohupuhmaste ja kiviklibu. Ja teiselt poolt takistas mättaline märg piirkond. Tegime auringi ümber aia, vaatasime möödaminnes väikest jakikarja ja leidsime viimaks ka mitu ümisejat, kes ennast isegi pildistada lasid. Eemalt jälgis meid kaua üksik kiang.
5. oktoober, laupäev. Matka lõpuosa on alanud hoolimata sellest, et viimaste päevade puhkus ja autosõit meie võitlusvaimu vähendasid. Tänane tee viis ilusa päikeselise ilmaga kaares ümber Tso Kari järve, kus oli nüüd hulgaliselt linde kalda ääres ujumas. Vaevumärgatavalt tõusvat teed mööda kõndisime Riyuli, järjekordsesse tühja nomaadide külla, kus tegime väikese peatuse. Teel kohtasime prantsuse linnuvaatlejaid, kes jahtisid siinkandis mingeid haruldusi, võimalik, et tiibeti kurgesid. Edasi jätkus matk ikka kõrbelises maastikus, ees terendamas lumelaikudega mäed. Enne Nuruchani tuli mitu kilomeetrit käia okastraataedade vahel. Masendav kogemus. Ja inimtühi küla ise koos ümbrusega meenutas Afganistani. Kusagil lehvisid rohelised lipud, teisal olid põletamata savitellistest hooned. Vaikus, isegi linnulaulu polnud kuulda. Ainult kalašnikovidega taadid on puudu, leidsime. Varsti pärast Nuruchani jõudsime jõeni, mille teisel kaldal kõrgus pikk moreenivall otsekui hiigelbuldooseriga rajatud tamm. Jõe kaldal sõime lõunat ja vaatasime, kuidas meie hobused ei tahtnud vallist üle ronida. Esimest korda nägin, et miski on neile tõeliselt vastumeelt. Esimesed loomad, kes juba jõe ületanud olid, pöördusid ringi ja tulid tagasi. Ent inimeste tahtmise vastu nad ei saanud. Peagi ronisime meiegi valli nõlval, mis oli päris järsk ja kõrge. Rada suundus kahe ümara mäe vahelise sadula poole. Muidugi polnud see veel kuru, kui üles jõudsime, nägime järgmist mäeribi, selle järel veel üht. Tõus polnud kuigi järsk, ent tüütult pikk. Viimaks jõudsime laugele Harlam Kongka kurule, mille kõrgus kaardi järgi 4930 meetrit (gps näitas paarkümmend meetrit rohkem). Kurulipud päris tasasena näival maastikul oli uus kogemus. Käidud teele tagasi vaadates võis kauguses endiselt näha Tso Kari soolast valgeid kaldaid. Pärast kuru laskusime ca 50 meetrit, et jääda laagrisse Rajung Karu nimelises veidi rohekas oaasis otse jõe kaldal kitsukesel mururibal. Päevatee sai käidud kuue ja poole tunniga. Homme ootab ees Kyamayuri La oma 5410 meetriga, lisaks teinegi sama kõrge kuru. Siin rohkem kui 4800 meetri kõrgusel tõutab tulla külm öö.
6. oktoober, pühapäev. Öö oligi päris külm, magamine õnnestus poolikult. Päev algas vantsimisega piki orupõhja, aga siis soojendas päike juba nii märgatavalt, et kindaid ei läinud tarvis. Umbes tunni pärast algas pikaldane tõus kurule. Rada suundus lamedat orgu lõpetava kivivalli poole, mis esialgu näis kättesaamatult kauge. Selleni jõudmiseks kulus oma poolteist tundi, siis veel natuke kivide vahel kohati päris järsuks muutunud rada mööda ronimist, veel üks kumer nõlv, mille tagant hakkasid äkki paistma kurulipud. Jõudsin üles neljandana, napilt enne hobuste saabumist. Ilm oli endiselt mõnus, tuul suhteliselt nõrk. Filmisin ja pildistasin ega tundnud üldse, et kõrgust on gps-i järgi 5490 meetrit. Enne laskumist sai tehtud veel grupipilt, taustaks ikka veel kauguses sinetav Tso Kar. Laskumine oli mõnusalt lauge, sest kõrgus orus, kuhu jõudsime, jäi 5100 meetri kanti. Sammusime sellest hoolimata üsna hoogsalt, sest Konchok oli öelnud, et järgmise kuruni on kolm tundi käimist. Orupõhi oli oja lähedal kaetud imemadala kuivanud rohuga ja nägi välja nagu kollakaspruun vaip. Sellele vaibale istusime lõunat sööma. Tuleb öelda, et välilõunad on läinud järjest paremaks. Täna anti näiteks makarone sibula, tomati ja paprikaga.
Pärast sööki matkasime veel pool tundi mööda orupõhja. Paremalt laskus nõlvast alla suur jakikari. Loomad tulid suure hooga, sabad lehvisid. Oja kaldal hakkasid nad sööma pea olematut rohtu. Meie aga tõusime diagonaalis mööda kivist nõlva. Tõus oli seekord üsna järs ja väsitav. Roni nagu Põhjala kivimäkke, mõtlesin. Ent kivid lõppesid, nõlv muutus laugemaks ja selle kumeruse tagant ilmusid palvelipud. Kaart pakkus Kartse La kõrguseks 5380 m, gps andis 5410. Nii saigi ühe päevaga ületatud kaks kõrget kuru, kusjuures käisin sandaalidega ja kindaid polnud tarvis. Järgnes laskumine kõrgorgu, kus oli näha nii inimesi kui kariloomi. Shema nimeline paik. Kogu päevatee sai käidud kaheksa tunniga. Laagri püstitasime taas otse oja kaldale, kõrguseks näitas masin 5180 meetrit. Mul tuleb seega rekordkõrge ööbimine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar