Unenägu sarnaneb pärimusega – tarvitseb hakata seda meelde tuletama, kui iga teadvuse pinnale kerkinud detail saab õngeks uuele. Üks motiiv hargneb teisest ning peagi avastad üllatusega, et mäletad asju, millest sul enda arvates aimugi polnud. Sama juhtub pikka laulu või lugu jutustades. Kui algus tehtud, tulevad sõnad otsekui iseenesest, kuigi alles hetk tagasi kahtlesid, kas mäletad neid. Pealegi on unenägu pärimuse sugulane selles mõttes, et meenutamise käigus, mis toimub jutustades, omandavad varem üsna hajusad nägemused konkreetsed piirjooned. Pange tähele – kui te ka valjusti ei räägi, jutustate pärast ärkamist unenägu endale mõttes, vormides sellest traditsioonilise narratiivi.
Alles eile olin veendunud, et ei näe unes metsa. Viimased linnades ja nende äärealadel seiklemised sulatasid lahti tee varasemate samalaadsete unenäokildude juurde, moodustades koos nendega kireva, kuid ühest keskkonnast võrsunud mosaiigi. Kohe tuli meelde Tallinna vanalinn, mille tänavad moodustavad unes kummalise võlvidega kaetud labürindi keskpunktiga kusagil Raekoja lähistel ning mille väravatornide trepid võimaldavad ronida kõrgemal korrusel asuvate tänavateni. Majad on täis kummalisi poode ja kohvikuid, mõni varjab endas hiigelsuurt teatri- või kontserdisaali, mille vestibüülides võib lootusetult ära eksida. Ja need võõrad linnad, näiteks unenägude Norilsk, kus on alati teatud hiigelsuur hotell, mille ähmased tuled valgustavad lumist väljakut, tänavail aga liiguvad vaevaliselt jäätunud akendega bussid. Kuigi ma pole seal tegelikult talvel olnud. Üks pseudomälestus kutsub esile teise, teadvuses toimub otsekui mingi ahelreaktsioon. Eile ei jõudnud see metsani, aga täna öösel tuli äkki meelde, et mõnikord olen unes ka metsa näinud.
Täpsemalt öeldes pole oluline mitte mets ise, vaid tee, mis sinna suundub. Päike paistab, puude lehed helendavad selles valguses, tee on kitsas, rohtu kasvanud, selle kõrval, alati vasemal, voolab oja või jõgi, mis on metsast olulisem. Vesi liigub vaevumärgatavalt üle samblasse kasvanud kivide, voolu reedavad rohelised vesikasvud, mis kergelt liiguvad. Kusagil on koolmekoht, alati pööran teelt ära ja ületan selle kaudu jõe ning jõuan välja avarale lagendikule, kus mõnikord ööbin telgis, mõnikord aga elan väikeses majakeses. Oluline on lagendik ise, mõnikord ka järv selle taga, majagi tundub tähtis, aga mets mitte, sest on ainult taustaks. Samuti on mets fooniks unenägudes, kus kõnnin korrapärase asetusega tiikide kaldail. Kusagil on vist häärber, mis pole oluline, peamised on tiigid koos neid ühendavate kanalitega ning kallastel pargipuude all kulgevad rajad. Tean, et veekogude süsteem lõpeb lüüsiga, mille taga kukub kosk metsikusse maastikku, olen seal mõnel korral käinud ja vaadanud metsa kaduvat kiirevoolulist jõge.
Veel olen näinud kummalisi unenägusid lodja või suurema paadiga Peterburi sõitmisest. Tartust saab sinna lüüsidega varustatud kanaleid mööda, vahepeal veidi ka Peipsit mööda liikudes. Kummaline korrastatud ideaalmaastik selgevormiliste puude, valgete majade ja kirikutornidega. Ometi pole ma ilmsi ühtki sellist kanalit mööda sõitnud! Mererand, see on tavaliselt kõrgete düünidega ja sopiline, miskipärast on alati palju rahvast ujumas. Otsin rahulikumat kohta ja leian selle ühe kaugemale ulatava neeme luidete tagant. Vesi on soe, ujumiseks tuleb veidi kaldast eemale sumada.
Mitte iga kord ei anna unenägude detailid ennast kätte. Soodsaim aeg nende püüdmiseks tundub olevat üsna varsti pärast ärkamist, kui on kindel teadmine, et nägid just midagi unes. Kui siis õnnestub see miski konkretiseerida, võib sellega hakata haakuma teisi, ka ammu nähtud unenägude osi. Hargnevate unenägude aed, milles kõndides võib reaalsuse unustada ja jõuda viimaks üsna ootamatusse paika. Ent selline uitamine ei aita tavaliselt kaasa viimase unenäo looks vormimisele. Püüdes haarata üha uusi ja uusi ahvatlevaid vilju, pudeneb enamus nendest viimaks käest. Algpunkti tagasi jõudes avastad, et oled viimase unenäo detailid kaotanud assotsiatsioonide tihnikusse, mis nüüd, kui oled sellest väljas, moodustab ühtlase läbitungimatu seina.
Värske kogemus – varahommikul rääkisin poolunes mehega, kelle nägu oli tuttav, kuid ma ei suutnud otsustada, kas tegemist on kunagise kolleegiga X või Y. Kui seda taipasin, märkasin, et mehe nägu oli kui süntees mõlemast näost: isegi mootorratturi kiiver, mis oleks võinud saada otsustavaks atribuudiks, kuulus tegelikus elus mingil perioodil mõlema juurde. Olin kimbatuses, ja ennäe – mu vestluspartner reageeris sellele, võttes kiivri peast. Kuigi ta nägu oli ikka segadusse ajavalt indiferentne, veendusin nüüd, et tegemist on Y-ga.
Kui tulla tagasi pärimuse juurde, siis pole selle puhul enamasti tegemist metsiku mõtlemisega. Neis kultuurides, kus domineerib suuline pärimus, kasutavad jutustajad ja laulikud pikkade lugude esitamisel pärimuses ootevalmis olevaid elemente, millest suuremaid nimetavad teadlased motiivideks, lühemaid aga vormeliteks. Esituse käigus kutsub üks motiiv esile teise, see tähendab – motiveerib teist – üsna sarnaselt unenäo meenutamisele. Iga motiiv omakorda aktualiseerib kindlad vormelid, mille abil see jutuks tehakse. Meie regilaul sisaldab palju selliseid üsna vabalt kombineeritavaid elemente, mille edukaks liitmiseks oleks vaja vaid nii-öelda kriitilist massi, mis ahelreaktsiooni esile kutsuks. Tänapäeval pole me üldjuhul varustatud vastava hulga pärimuslike ehituskividega. Pealegi oleme harjunud informatsiooni teadlikult ammutama väljast, mitte eneste seest, mistõttu kiirustame vajaduse korral arhiivitekstide manu või haarame riiulist sobiva tekstikogumiku. Küsimus pole mu arvates perifeerses või tsentristlikus mõtlemises, vaid selles, mis laadi teadmisi oleme elu jooksul kogunud. Isegi surm ei võta sealt, kust pole midagi võtta, perifeersest mõtlemisest rääkimata.
Alles eile olin veendunud, et ei näe unes metsa. Viimased linnades ja nende äärealadel seiklemised sulatasid lahti tee varasemate samalaadsete unenäokildude juurde, moodustades koos nendega kireva, kuid ühest keskkonnast võrsunud mosaiigi. Kohe tuli meelde Tallinna vanalinn, mille tänavad moodustavad unes kummalise võlvidega kaetud labürindi keskpunktiga kusagil Raekoja lähistel ning mille väravatornide trepid võimaldavad ronida kõrgemal korrusel asuvate tänavateni. Majad on täis kummalisi poode ja kohvikuid, mõni varjab endas hiigelsuurt teatri- või kontserdisaali, mille vestibüülides võib lootusetult ära eksida. Ja need võõrad linnad, näiteks unenägude Norilsk, kus on alati teatud hiigelsuur hotell, mille ähmased tuled valgustavad lumist väljakut, tänavail aga liiguvad vaevaliselt jäätunud akendega bussid. Kuigi ma pole seal tegelikult talvel olnud. Üks pseudomälestus kutsub esile teise, teadvuses toimub otsekui mingi ahelreaktsioon. Eile ei jõudnud see metsani, aga täna öösel tuli äkki meelde, et mõnikord olen unes ka metsa näinud.
Täpsemalt öeldes pole oluline mitte mets ise, vaid tee, mis sinna suundub. Päike paistab, puude lehed helendavad selles valguses, tee on kitsas, rohtu kasvanud, selle kõrval, alati vasemal, voolab oja või jõgi, mis on metsast olulisem. Vesi liigub vaevumärgatavalt üle samblasse kasvanud kivide, voolu reedavad rohelised vesikasvud, mis kergelt liiguvad. Kusagil on koolmekoht, alati pööran teelt ära ja ületan selle kaudu jõe ning jõuan välja avarale lagendikule, kus mõnikord ööbin telgis, mõnikord aga elan väikeses majakeses. Oluline on lagendik ise, mõnikord ka järv selle taga, majagi tundub tähtis, aga mets mitte, sest on ainult taustaks. Samuti on mets fooniks unenägudes, kus kõnnin korrapärase asetusega tiikide kaldail. Kusagil on vist häärber, mis pole oluline, peamised on tiigid koos neid ühendavate kanalitega ning kallastel pargipuude all kulgevad rajad. Tean, et veekogude süsteem lõpeb lüüsiga, mille taga kukub kosk metsikusse maastikku, olen seal mõnel korral käinud ja vaadanud metsa kaduvat kiirevoolulist jõge.
Veel olen näinud kummalisi unenägusid lodja või suurema paadiga Peterburi sõitmisest. Tartust saab sinna lüüsidega varustatud kanaleid mööda, vahepeal veidi ka Peipsit mööda liikudes. Kummaline korrastatud ideaalmaastik selgevormiliste puude, valgete majade ja kirikutornidega. Ometi pole ma ilmsi ühtki sellist kanalit mööda sõitnud! Mererand, see on tavaliselt kõrgete düünidega ja sopiline, miskipärast on alati palju rahvast ujumas. Otsin rahulikumat kohta ja leian selle ühe kaugemale ulatava neeme luidete tagant. Vesi on soe, ujumiseks tuleb veidi kaldast eemale sumada.
Mitte iga kord ei anna unenägude detailid ennast kätte. Soodsaim aeg nende püüdmiseks tundub olevat üsna varsti pärast ärkamist, kui on kindel teadmine, et nägid just midagi unes. Kui siis õnnestub see miski konkretiseerida, võib sellega hakata haakuma teisi, ka ammu nähtud unenägude osi. Hargnevate unenägude aed, milles kõndides võib reaalsuse unustada ja jõuda viimaks üsna ootamatusse paika. Ent selline uitamine ei aita tavaliselt kaasa viimase unenäo looks vormimisele. Püüdes haarata üha uusi ja uusi ahvatlevaid vilju, pudeneb enamus nendest viimaks käest. Algpunkti tagasi jõudes avastad, et oled viimase unenäo detailid kaotanud assotsiatsioonide tihnikusse, mis nüüd, kui oled sellest väljas, moodustab ühtlase läbitungimatu seina.
Värske kogemus – varahommikul rääkisin poolunes mehega, kelle nägu oli tuttav, kuid ma ei suutnud otsustada, kas tegemist on kunagise kolleegiga X või Y. Kui seda taipasin, märkasin, et mehe nägu oli kui süntees mõlemast näost: isegi mootorratturi kiiver, mis oleks võinud saada otsustavaks atribuudiks, kuulus tegelikus elus mingil perioodil mõlema juurde. Olin kimbatuses, ja ennäe – mu vestluspartner reageeris sellele, võttes kiivri peast. Kuigi ta nägu oli ikka segadusse ajavalt indiferentne, veendusin nüüd, et tegemist on Y-ga.
Kui tulla tagasi pärimuse juurde, siis pole selle puhul enamasti tegemist metsiku mõtlemisega. Neis kultuurides, kus domineerib suuline pärimus, kasutavad jutustajad ja laulikud pikkade lugude esitamisel pärimuses ootevalmis olevaid elemente, millest suuremaid nimetavad teadlased motiivideks, lühemaid aga vormeliteks. Esituse käigus kutsub üks motiiv esile teise, see tähendab – motiveerib teist – üsna sarnaselt unenäo meenutamisele. Iga motiiv omakorda aktualiseerib kindlad vormelid, mille abil see jutuks tehakse. Meie regilaul sisaldab palju selliseid üsna vabalt kombineeritavaid elemente, mille edukaks liitmiseks oleks vaja vaid nii-öelda kriitilist massi, mis ahelreaktsiooni esile kutsuks. Tänapäeval pole me üldjuhul varustatud vastava hulga pärimuslike ehituskividega. Pealegi oleme harjunud informatsiooni teadlikult ammutama väljast, mitte eneste seest, mistõttu kiirustame vajaduse korral arhiivitekstide manu või haarame riiulist sobiva tekstikogumiku. Küsimus pole mu arvates perifeerses või tsentristlikus mõtlemises, vaid selles, mis laadi teadmisi oleme elu jooksul kogunud. Isegi surm ei võta sealt, kust pole midagi võtta, perifeersest mõtlemisest rääkimata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar