Reede, 18. september 2015

Libamaine

Suviselt soe septembriõhtu
istun õues ja mõtlen
mälestustest mida ma
tegelikult mäletada ei saa
teades et olen samal ajal
liikunud hoopis mujal
teades et pole isegi unes
näinud neid paiku ja inimesi
mida mõne hetke eest arvasin
mäletavat otsekui oleksin
käinud rääkinud puudutanud
lõhnu tundnud kuulnud
ja äkki ühe hetkega tagasi jõudnud
pikemalt reisilt

tarvitses ainult mõelda
see ei ole ju võimalik
tarvitses ainult hetkeks
pöörata tähelepanu kihulaste
tantsule õhtuse päikese valgel -
ja teine mälu kadus nagu
oleks siinse maailma tuul
puhunud peast kogu äsja
kogetud teistmoodi elu
aga õhtu on vaikne
kõigest kihulased ja
äädikakärbsed ja sääsed
kõigest väike kureparv
kadumas latvade taha
kõigest kõrged
kiudpilved madalad
maadligi mõtted

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar