Laupäev, 3. detsember 2016

Haihara esimesed päevad


Üleeile pärastlõunal jõudsin Tampere külje alla Haihara mõisa, mille aednikumajas elan järgmised kaks nädalat. Päevad on nii lühikeseks kulunud, et selleks ajaks, kui olin jõudnud ennast enam-vähem sisse seada, polnud väljas enam midagi näha. Maja ise pole suur, kuid ühe inimese jaoks jääb ruumi üle – magamistuba, köök, elutuba ja kabinet-magamistuba. Käisin siis ühest toast teise, uurisin, kus on lülitid, kuidas radiaatoreid reguleerida ja muudki. Rongis sain Aapolt sõnumi: palus vaadata, kas tema hiireke on riiulis alles. Munakarbist tehtud hiir vaatas tõesti elutoa riiulist oma joonistatud silmadega mu poole. Mis ikka, sõin, jõin veidi viskit ja kirjutasin pärast ühe vemmalvärsi. Ilmselt hõljub Aapo vaim siin veel ringi.

Aga ükskord algab aega,
kui raketid põrgulaega
kohtuvad, siis tõuseb malev,
juhiks Suleiman bin Kalev,
kes, kui jumal sellest hoolib,
meist uskliku rahva voolib,
võidukalt et saatus keeraks tüüri,
Eesti piir käiks vastu Hiina müüri.

Peas keerles veel rütm bismillah ja jonkat-jonkat, aga selle jätsin kasutamata.

Nüüd on uus päev juba nii vana, et võib paigaga tutvuma minna. Taevas tundub küll paksus pilves peituvat ja ilm hämarapoolne. Kabineti aknast paistavad paremal pool kõrged ja tumedad kuused, vasakul künkanõlval kased. Natuke lund on ka maas. Kusagil kuuskede taga peaks olema Kaukajärvi.

Tegelikult kasvavad need aknast paistvad kuused hoopis järsul ja kaljusel nõlval, künka nimi on Hikivuori. Järv jääb veidi vasemale, ehk siis aknast vaadates päris otsesuunas. Käisin seal ära, kallas on kohati üsna madal ja rägune, aga paaris-kolmes kohas pääses jääni välja. Ilm oli udusevõitu, tuli peent lumepuru. Kallas puude ja paatidega nagu mustvalge foto. Kahjuks algab üsna järve kaldal korrusmajade piirkond, mis ei meelita kaugemale kõndima. Tagasi tulin tiiruga läbi mõisa, tõin fotokaamera tuppa ja läksin ise poodi. Lähim S-market ei ole siit kuigi kaugel, aeglaselt minnes kulub paarkümmend minutit sinna jõudmiseks. Ostsin hulga sööki ja mõned õlled. Paraku ei müü nad poes veel 4,7 kraadist kangemat õlut, aga see aeg saab peagi ümber. Riho helistas ja ütles, et nende fotograaf tuleb mind poole kahe paiku pildistama ja esitab ka mõned küsimused. Ma siis ootan seni, pärast ehk lähen linnaga tutvuma. Polegi Tamperes rohkem olnud, kui ühe öö kunagi üheksakümnendate alguses, kui käisin Tampere ülikooli puhkebaasis šamaanidest kõnelemas ja tagasiteel magasin öö kohe raudteejaama vastas olevas hotellis. Aga siis oli hoopis teine aeg, mil ma ei saanud oma kuupalga eest isegi rongipiletit osta. Nüüd ei tundu kahekümne ühe eurone pilet kuigi kallis.

Tulin linnast, lumesadu. Just. Ja buss sõitis üpris aeglaselt. Kui teine omasugune vastu tuli, siis jäi seisma ja lasi mööda. Ometi polnud sadu tugev. Aga siin ei visata iga lumekübeme peale kohe soola, seepärast on teed libedamad. On ikka väga põhjamaa küll, kuigi linnulennult alla neljasaja kilomeetri põhja pool. Aga kell kolm, kui buss kesklinna jõudis, oli juba väga hämar. Kõndisin Hämeenkatu’t mööda toomkirikuni ja tagasi. No midagi huvitavat silma ei hakanud. Siis otsisin söögikohta ja jõudsin viimaks Finlaysonini. Käisin tiiru Siberis (Siperian keskus), ent sealsed söögikohad ei meelitanud. Itaalia, ameerika, india, tai. Siis avastasin Plevna õllerestorani. Uhh. Kesk-Euroopa (või saksa?) stiilis õllekas, aga hulk omapruulitud õllesorte. Jäin sinna ankrusse, laud oli küll veerand kuuest reserveeritud, aga sinna oli aega oma poolteist tundi. Tellisin nime poolest tamperelikku toitu, sain verivorsti kartulipudru, pohlamoosi ja salatiga. Igati sobilik roog jõulueelsel ajal. Õllest võtsin kõigepealt Plevna stouti (7%), see maitses väga hea. Pärast proovisin ka soome 2015. aasta parimaks nisuõlleks tunnistatud Weizenbock’i (7,5%). Hoolimata teatud bock-tüüpi õllega seotud kõhklustest oli seegi suurepärane. Kuna nii palju õllesorte jäi veel proovimata, tuleb kindlasti Plevnasse tagasi minna. Pärast kõndisin veel pisut ringi, käisin Alkos ja tegin mõned pildid. Kella kuueks jõudsin koju tagasi.

Hull on see põhjamaine pimedus. Heas seltskonnas olles pole pikk pime õhtu ehk nii depressiivne. Toredad inimesed ju helendavad ja aitavad pimedust peletada. Aga üksi siin võõramaa mõisa aedniku majas… Päris valget aega on kuus tundi ja kuusteist tundi on ikka päris pime, mis võiks küll meeldida moslemile ramadaani ajal, aga mind palju ei lohuta. Kabineti nurgas on paar molbertit, riiulis olid mõned värvid. Ehk leiaks paberit või lõuenditki, papist rääkimata. Maaliks endale talveõhtuteks intelligentse kaaslase. Aga ma ei oska. Seega jäävad üle arvuti, telefon ja teler – Att. Peaaegu nagu Ats. Aga kui kasutada sülearvuti kohta sõna läpakas ja lisada vokaale, siis Lätete on juba päris sõbralik nimi. Kolmainsus, sest kõigi ühine nimetaja on kommunikatsioon. See on nagu püha vaim, mis kõigist kolmest välja käib. Kristlik kolmainsus polegi seetõttu üldse päris, et isa ja poeg on olendid, kellest püha vaim lähtub. Arvuti on kolmest tehnikavidinast antud hetkel tähtsaim. Siin saab sellega vajaduse korral ka helistada ja telesaateid vaadata. Aga kui sul on usk, lootus ja armastus, siis on jälle armastus tähtsaim.

Paul Kuusberg kirjutas kord romaani „Enn Kalmu kaks mina“. Kuusberg pole tänapäeval kuigi populaarne. Teise maailmasõja temaatika samuti, kuid ikkagi seostub isiksuse olemus mu mõtteis Kuusbergiga, isegi sellest hoolimata, et Enn Kalmu kaks mina jäid piisaval määral eristamata. Romaanis toimus mina leebe lahknemine, mis kuulubki vist isiksuse olemusse, radikaalsemal juhul oleks tegemist vaimuhaigusega. Meil on võime ennast kõrvalt vaadata. Rasketes olukordades räägime sageli endaga, vast mitte sel moel, kui Guglunk või Gollum seda tegi, aga midagi sarnast. Praegugi, siin Haihara mõisa aednikumajas, istub mu kõrval keegi, kelle kohta võib öelda teine mina ja kes loeb, mida ma kirjutan ja muigab üleolevalt. Tema teab paremini. Teine mina teab ikka paremini, kui just pole tegemist kauboi ja tema sisemise häälega. Seepärast tuleb teda kuulata. Ent kuulamiseks on vaja kõigepealt anda oma teisele minale sõnaõigus. Ma teen nüüd seda. Lepime kokku, et nimetan teda Aadiks. Oma onu auks või mine tea, kui suur au siit välja kasvab.

Ja juba ta sekkubki. Aadi: „Kui sa ei kirjutaks päevas ühtki rida, kas siis oleks tegemist tühjalt elatud ajaga?“ Kindlasti mitte, vastan. Neid päevi, kui ma ei kirjuta ridagi, on seni ette tulnud rohkem, kui neid, mil ma kirjutan. Pole õige süüdistada mind põhimõtte „mitte päevagi reata“ elluviimises. Kui kirjutan kodunt eemal olles rohkem, ei tähenda see, et püüan oma olemasolu või kohalolu sel kombel õigustada. Igav on, härrased – nii lihtne see ongi. Kui sul pole päevade kaupa kellegagi kõnelda, siis hakkad tahes-tahtmata kirjutama. Minuga juhtus see esimest korda vene sõjaväes. Seal hakkasin üsna varsti pidama päevikut, mis oli tegelikult keelatud. Aga ma tahtsin rääkida ja parajasti polnud läheduses inimesi, kellega just neist asjadest oleks rääkida saanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar