Laupäev, 2. september 2017

***

Üle mu õue sahiseb vihm
külmad märjad varbad
rõhuvad õrnalt rohtu
istun trepil
ei küsi midagi
enese kohta
ei taha midagi
teistelt

ainult siin
ainult selles arglikus sajus
avades öisest lugemisest
väsinud silmi
tühjaks nõrguvate
pilvede poole
korraga lihtsalt mõistan
sama on kogu
olemasolu kude
milles põimub nii taassünd
kui virgumine

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar