pühapäev, 2. juuni 2019

Tähtede juurde, otse ja omadega

Mandala on korrastatud maailm, rangete reeglite järgi kujundatud aed, harmoonia ja tasakaalu palee. Kaleidoskoop on peeglite abil mitmekordistatud juhuslikkus, võimendatud kaos, mis paistab oma näivuses välja nagu mandala. Kõik minuvanused inimesed on kaleidoskoobi papptoru lapsepõlves näppude vahel keerutanud. Imetlenud tekkivaid kujundeid, mis on väga sarnased, kuid ometi ei kordu. Mõned on viimaks toru katki teinud ja pettunud, leides seest vaid mõned värvilised klaasikillud ja viletsa peeglikolmnurga. Kolm kreeka sõna - καλός, εἶδος ja σκοπέω, ilu, vorm ja vaatamine tähistavad selles mänguasjas juhuslikkuse näilise korrastatuse abil loodavat ilu. Petlik vorm, millel pole sisu.

Võib-olla on olemasolu asjad korraldatud nii, et meile, mõistusega olenditele, pole peale tõlgendamise antud muid võimalusi maailma tajumiseks. Me ei saa kunagi näha, haista, kombata, kuidas oli elu Periklese Ateenas või Nero Roomas. Ükskõik kui palju esemete kilde, ehitiste müürijuppe või seinamaalingute fragmente ka ei leitaks, pole meil ikkagi võimalik reaalselt kõndida muistsetel tänavatel. Oleme sellega isegi mingil määral leppinud, sest ajalooteadus on meis aastasadade jooksul süvendanud arusaama, et tähtis pole mitte kohalolu, vaid teadmine. Seepärast ei tunne me end halvasti, kuigi oleme kindlad, et meie jalad ei astu kunagi vana Karakorumi tänavatel või Delfi templite katuste all. Ajaline järgnevus pole siin oluline. Teame lihtsalt, et ajas tagasi minna pole vajalik. Just vajalik, sest võimalusest võime ikka unistada. Aga mineviku üldjoontes tundmiseks pole see oluline.

Tuleviku ja teiste maailmade osas oleme teisel arusaamisel. Isegi niivõrd, et see hakkab meie mõtlemist takistama. Miskipärast ei taha inimene suure universumi asjus leppida tõlgendustega, vaid ihkab konkreetset mina-taju. Võrrelge suhtumist suvalistesse väljakaevamiste tulemustesse ja Marsi uurimisel saadud andmetesse. Asjaga tegelevad teadlased on muidugi iseasi. Aga kogu muu inimkond ihkab pigem jalga Marsil maha panna, otsekui poleks ilma inimese kohalolu faktita andmed veel päris reaalsed. Ehk ongi asi meie mõtlemise ja tunnetamise eripäras, mis lubab fantaasial ja tõlgendustel lehvida paigus, kus on võimalik käia, raidkive vaadata, sillutist kompida. Minevikust meieni jõudnud tunnismärgid on materiaalsed ja käegakatsutavad, soosivad tõlgenduste tegemist ja omaksvõtmist. Aga seal, kus me veel kunagi pole käinud – no seal on asjad kahtlased. Vandenõulasi ja lameda maa uskujaid ei veena isegi mäetippu ronimine või ookeani kaldal seismine, nemad on võimelised mõtlema, et meeled petavad ja meile valetatakse ning halvemal juhul isegi manipuleeritakse teadvusega. Kui sellised äkki Marsil silmad avaksid, siis oleksid nad veendunud, et reptiilid on kuidagi nende ajju pääsenud ja sooritaksid kähku seppuku.

Ehk muutuvad asjad siis, kui sureb põlvkond, kes kasvas üles lugedes uudiseid igapäevastest edusammudest kosmose vallutamisel. Täna esimene tehiskaaslane, homme inimene orbiidil, ülehomme aparaat Veenusel, nädala pärast ameeriklased Kuul. Kes mäletab ajakirjast Horisont pikki tabeleid kosmosesondide, tehiskaaslaste ja mehitatud rakettide andmetega, sellele peaks olema tuttav ka millegi veel suurema ootus. Kosmoseodüssseia 2001. Seda filmi nõukogude inimestele ei näidatud, küll aga võis nautida kodumaist linateost „Andromeda udukogu“. Täna kõnnime Kuul, homme maandume Marsil, ülehomme lendame Kentauri Alfa poole. Nii me kas uskusime või lootsime. Veidi enne meie lapsepõlve algust lõppenud suurte avastuste ja vallutuste aeg planeedil Maa pidi sama hoogsalt jätkuma universumis.

Üsna varsti selgus, et see pole võimalik. Teised planeedid ja tähesüsteemid kihutasid meist eemale meeletu kiirusega sellest hoolimata, et teadlased neid järjest paremini tundma õppisid. See pole ju see. Vaja on jalg tähetolmuseks saada, astuda jäljeread kõigepealt Valles Marinerise servale ja seejärel paljudesse muudesse paikadesse nii meie galaktikas kui mujal. Ulmekirjanikud olid kõik selle juba võimalikuks kirjutanud, miks siis elus nii ei lähe.

Kui saadi aru, et suured kosmosevallutused inimese osavõtul pole lähitulevikus võimalikud, hakkas huvi kosmoselendude vastu kiiresti hääbuma. Inimkond tõmbus tagasi, nagu oleks universumi avarustes ootamatult vastu näppe saanud. Üksteise järel lõpetati programme, vähendati rahasid. Hakkas tunduma, et meie ainus ambitsioon on võimalikult odavalt Maa orbiidile pääsemine. Läks aastakümneid enne, kui tuli Elon Musk oma Marsi koloniseerimise ulmeliste plaanidega. Nüüd, 50 aastat pärast seda, kui Neil Armstrong astus Kuu pinnale, julgetakse taas unistada mehitatud lendudest teistele planeetidele.

Kuid kas ei või Marsi lendude edu või ebaõnnestumine tuua kaasa uut taandumist? Ühel juhul seetõttu, et pärast Marssi on kogu muu universum meile ikka kättesaamatu, teisel juhul aga läbikukkumise tõttu. Äkki peaks inimkond tervikuna mõtteviisi muutma. Marss Marsiks, see tuleb ehk nagunii. Ja kunagi jõuab inimene ka mõne teise tähesüsteemi Maa-sarnasele planeedile. Aga üldjuhul peaks hakkama panustama sellele, kuidas võimalikult kiiresti ja ohutult saata teele väikeseid võimekaid uurimissonde, mis suudaksid Maale edastada palju informatsiooni eri lähikosmose paigust. Ehk on meil mõne aastakümne pärast tehnoloogia, mis kvantpõimingu põhimõtet kasutades võimaldab saada silmapilgu jooksul informatsiooni ükskõik kui kaugelt. Siis tuleb ära kannatada vaid sondide lennule kuluv aeg, pärast nende edukat päralejõudmist on aga avatud kiire ja turvaline infokanal. Tõsi küll, me ei saa reaalselt viibida kõigis neis paigus, kuhu meie silmad ja kõrvad mõnesaja aasta vältel jõuavad, kuid sellega tuleb leppida. Tuleb hakata uskuma oma kaugele saadetud sensoreid ning nende tõlgendajaid. Sest suurema osa universumi suhtes jäävadki meile vaid tõlgendused.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar