Kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Varem öeldule lisaks

Ma ei kirjutanud Kirjandusmuuseumi olukorrast selle pärast, et kedagi konkreetselt süüdistada, vaid selleks, et eesti rahvaluuleteadus ja kirjandusteadus ei kaoks vaikselt meie teadusmaastikult. Et hiljem ei hakataks imestama, mis äkki juhtus. Et oli ju Eesti Uuringute Tippkeskus, olid ju tasemel uuringud ja avaldati palju teadustöid ning laiale lugejaskonnale suunatud väljaandeid. Olid folkloristid, kelle poole sai alati pöörduda kõikvõimalike küsimustega alates rahvakalendrist ja lõpetades armumaagiaga. Kindlasti esitati küsimusi ja kirjandusteadlastele. Ja saadi vastuseid. Saadi uurimusi ja analüüse. Kuhu see kõik kadus?

See, mis praegu juhtub, oli ammu oodatud ja kardetud, sest kasutatav teaduse rahastamise süsteem lihtsalt ei võimalda rahvusteadustel ellu jääda. Kui paneme omavahel konkureerima geenitehnoloogia ja regilaulude uurimise, on tulemus juba ette selge. Oleme jõudnud hullemasse olukorda kui nõukogude ajal, sest siis nõuti vaid väitekirjade vene keeles kirjutamist, nüüd aga tahetakse kogu teadus teha ingliskeelseks. Tuletan siinkohal veel kord meelde, et Web of Science on eraettevõte, mille aktsiad kuuluvad kahele suurele investeerimiskorporatsioonile, kellel on ükskõik, kuhu raha paigutada, kui see vaid kasumit teenib. Teha sellisest firmast ainumõeldav mõõdupuu teadustöö tulemuslikkuse tarvis on mu meelest väga lühinägelik. Meie kõik, humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kes me tegeleme Eesti probleemide ja Eesti ainesega, peaksime võitlema selle vastu. Rahvusvaheline teadus on hea, kuid ei saa püsida ilma rahvusliku vundamendita, vähemalt humanitaarias. Muidugi on poliitikutel ja ametnikel mugav ühe-kahe parameetri järgi hinnatavast teadusest rääkida. Nagu seda tegi ka peaminister Jüri Ratas 15. jaanuaril Postimehes: „Näiteks 2019. aasta maailma mõjukamate teadlaste ülevaates on 6000 enim viidatud teadlase seas üheksa Eesti teadlast. Seda ei tundu palju, kuid ennast lähemate riikidega võrreldes näeme, et näiteks enam kui sada korda rahvarikkamalt Venemaalt pääses sinna sama palju teadlasi, Lätist mitte ühtegi, Leedust kaks ja Poolast kuus. Põhjanaabrite soomlaste seast leidis ülevaatesse tee 21 teadlast, mis annab meile sihi edasi pürgimiseks. Teaduse kõrget taset saab hinnata ka kõrgetasemeliste artiklite arvu järgi miljoni elaniku kohta. Endale selleks aastaks seatud eesmärgid täitsime juba mitu aastat tagasi...“ Viisaastak nelja aastaga! Naabrist parem! No tule taevas appi! Nagu oleks kogu teaduse mõte edetabelites. Kui WoS oleks tõepoolest vastuvaidlematu mõõdupuu teadustöö kõrge taseme määramiseks, nö teadustöö püramiidi tipu peegeldus, siis millel see tipp arvatakse püsivat? Ja mille pinnalt see varsti üldse peegelduda saaks, kui allpool pole midagi?

Mäletan aega, kui meilt hakati nõudma kõrge kategooriaga artikleid. Piinlik oli käia konverentsidel ja öelda headele kolleegidele mujal maailmas, et ma ei saa oma artiklit kogumiku jaoks loovutada, sest selle kategooria on liiga madal. Ometi ma ütlesin seda ja sain imestavate pilkude märklauaks – mis teil seal Eestis ometi toimub. Teame, et olete arvutihullud, aga nüüd see haigus ka veel. Aga siis tunnistati lisaks WoS 1.1-le ka muid palle. Praegu aga tundub, nagu peaksime adresseerima kõik oma kirjutised välismaa lugejale, kes tunneb suurt huvi Eesti kultuuri ja keele vastu. Aga kui palju selliseid lugejaid laias maailmas tegelikult leidub, kes võtavad vaevaks põhjalikumalt tutvuda Henrik Visnapuu loomingu nüansside või regilaulu värsimõõdu detailidega? Mõni vast on, kuid kas mõne pärast tasub kogu uurimist võõrkeelseks muuta. Ning loota lisaks seda, et tulevikus on meie taotlusi hindama kutsutud väliseksperdid natuke asjatundlikumad. Võibolla on see naiivne lootus. Pigem näitavad viimased aastad vastupidist tendentsi. Ehk on asi selles, et varem leiti hindajaid meile lähematest ja sarnasema kultuuriga maadest, nüüd aga kusagilt kaugemalt. Aga sellega võib olla nii, nagu mul kunagi Lõuna-Pranstusmaal konverentsil olles juhtus, kui tutvustasin ennast doktorikraadiga folkloristina. „Kas Eestis saab sel alal kraadi kaitsta?“ imestati. Ja uuriti, millised on mu teadustöö suunad. Kui ütlesin, et tegelen soome-ugri rahvaste usunditega, rahvakalendriga ja eesti vanema rahvalaulu mütoloogilise taustaga, hüüti mulle rõõmsalt: „No miks sa kohe ei öelnud! Sa oled ju antropoloog.“

Kui eksperdiks satub mõni selline tegelane, siis võib tõesti juhtuda, et projektile antud hinnang lõppeb sõnadega: „Paraku on angloameerika teadusilmas folkloristika uurimissuund jäänud pigem tagaplaanile.“ Mis on ju täiesti absurdne väide.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar