Leelopäiv 2019

Palveränd 2. osa

Palveränd 1. osa

Tähtede juurde, otse ja omadega

Mandala on korrastatud maailm, rangete reeglite järgi kujundatud aed, harmoonia ja tasakaalu palee. Kaleidoskoop on peeglite abil mitmekordistatud juhuslikkus, võimendatud kaos, mis paistab oma näivuses välja nagu mandala. Kõik minuvanused inimesed on kaleidoskoobi papptoru lapsepõlves näppude vahel keerutanud. Imetlenud tekkivaid kujundeid, mis on väga sarnased, kuid ometi ei kordu. Mõned on viimaks toru katki teinud ja pettunud, leides seest vaid mõned värvilised klaasikillud ja viletsa peeglikolmnurga. Kolm kreeka sõna - καλός, εἶδος ja σκοπέω, ilu, vorm ja vaatamine tähistavad selles mänguasjas juhuslikkuse näilise korrastatuse abil loodavat ilu. Petlik vorm, millel pole sisu.

Võib-olla on olemasolu asjad korraldatud nii, et meile, mõistusega olenditele, pole peale tõlgendamise antud muid võimalusi maailma tajumiseks. Me ei saa kunagi näha, haista, kombata, kuidas oli elu Periklese Ateenas või Nero Roomas. Ükskõik kui palju esemete kilde, ehitiste müürijuppe või seinamaalingute fragmente ka ei leitaks, pole meil ikkagi võimalik reaalselt kõndida muistsetel tänavatel. Oleme sellega isegi mingil määral leppinud, sest ajalooteadus on meis aastasadade jooksul süvendanud arusaama, et tähtis pole mitte kohalolu, vaid teadmine. Seepärast ei tunne me end halvasti, kuigi oleme kindlad, et meie jalad ei astu kunagi vana Karakorumi tänavatel või Delfi templite katuste all. Ajaline järgnevus pole siin oluline. Teame lihtsalt, et ajas tagasi minna pole vajalik. Just vajalik, sest võimalusest võime ikka unistada. Aga mineviku üldjoontes tundmiseks pole see oluline.

Tuleviku ja teiste maailmade osas oleme teisel arusaamisel. Isegi niivõrd, et see hakkab meie mõtlemist takistama. Miskipärast ei taha inimene suure universumi asjus leppida tõlgendustega, vaid ihkab konkreetset mina-taju. Võrrelge suhtumist suvalistesse väljakaevamiste tulemustesse ja Marsi uurimisel saadud andmetesse. Asjaga tegelevad teadlased on muidugi iseasi. Aga kogu muu inimkond ihkab pigem jalga Marsil maha panna, otsekui poleks ilma inimese kohalolu faktita andmed veel päris reaalsed. Ehk ongi asi meie mõtlemise ja tunnetamise eripäras, mis lubab fantaasial ja tõlgendustel lehvida paigus, kus on võimalik käia, raidkive vaadata, sillutist kompida. Minevikust meieni jõudnud tunnismärgid on materiaalsed ja käegakatsutavad, soosivad tõlgenduste tegemist ja omaksvõtmist. Aga seal, kus me veel kunagi pole käinud – no seal on asjad kahtlased. Vandenõulasi ja lameda maa uskujaid ei veena isegi mäetippu ronimine või ookeani kaldal seismine, nemad on võimelised mõtlema, et meeled petavad ja meile valetatakse ning halvemal juhul isegi manipuleeritakse teadvusega. Kui sellised äkki Marsil silmad avaksid, siis oleksid nad veendunud, et reptiilid on kuidagi nende ajju pääsenud ja sooritaksid kähku seppuku.

Ehk muutuvad asjad siis, kui sureb põlvkond, kes kasvas üles lugedes uudiseid igapäevastest edusammudest kosmose vallutamisel. Täna esimene tehiskaaslane, homme inimene orbiidil, ülehomme aparaat Veenusel, nädala pärast ameeriklased Kuul. Kes mäletab ajakirjast Horisont pikki tabeleid kosmosesondide, tehiskaaslaste ja mehitatud rakettide andmetega, sellele peaks olema tuttav ka millegi veel suurema ootus. Kosmoseodüssseia 2001. Seda filmi nõukogude inimestele ei näidatud, küll aga võis nautida kodumaist linateost „Andromeda udukogu“. Täna kõnnime Kuul, homme maandume Marsil, ülehomme lendame Kentauri Alfa poole. Nii me kas uskusime või lootsime. Veidi enne meie lapsepõlve algust lõppenud suurte avastuste ja vallutuste aeg planeedil Maa pidi sama hoogsalt jätkuma universumis.

Üsna varsti selgus, et see pole võimalik. Teised planeedid ja tähesüsteemid kihutasid meist eemale meeletu kiirusega sellest hoolimata, et teadlased neid järjest paremini tundma õppisid. See pole ju see. Vaja on jalg tähetolmuseks saada, astuda jäljeread kõigepealt Valles Marinerise servale ja seejärel paljudesse muudesse paikadesse nii meie galaktikas kui mujal. Ulmekirjanikud olid kõik selle juba võimalikuks kirjutanud, miks siis elus nii ei lähe.

Kui saadi aru, et suured kosmosevallutused inimese osavõtul pole lähitulevikus võimalikud, hakkas huvi kosmoselendude vastu kiiresti hääbuma. Inimkond tõmbus tagasi, nagu oleks universumi avarustes ootamatult vastu näppe saanud. Üksteise järel lõpetati programme, vähendati rahasid. Hakkas tunduma, et meie ainus ambitsioon on võimalikult odavalt Maa orbiidile pääsemine. Läks aastakümneid enne, kui tuli Elon Musk oma Marsi koloniseerimise ulmeliste plaanidega. Nüüd, 50 aastat pärast seda, kui Neil Armstrong astus Kuu pinnale, julgetakse taas unistada mehitatud lendudest teistele planeetidele.

Kuid kas ei või Marsi lendude edu või ebaõnnestumine tuua kaasa uut taandumist? Ühel juhul seetõttu, et pärast Marssi on kogu muu universum meile ikka kättesaamatu, teisel juhul aga läbikukkumise tõttu. Äkki peaks inimkond tervikuna mõtteviisi muutma. Marss Marsiks, see tuleb ehk nagunii. Ja kunagi jõuab inimene ka mõne teise tähesüsteemi Maa-sarnasele planeedile. Aga üldjuhul peaks hakkama panustama sellele, kuidas võimalikult kiiresti ja ohutult saata teele väikeseid võimekaid uurimissonde, mis suudaksid Maale edastada palju informatsiooni eri lähikosmose paigust. Ehk on meil mõne aastakümne pärast tehnoloogia, mis kvantpõimingu põhimõtet kasutades võimaldab saada silmapilgu jooksul informatsiooni ükskõik kui kaugelt. Siis tuleb ära kannatada vaid sondide lennule kuluv aeg, pärast nende edukat päralejõudmist on aga avatud kiire ja turvaline infokanal. Tõsi küll, me ei saa reaalselt viibida kõigis neis paigus, kuhu meie silmad ja kõrvad mõnesaja aasta vältel jõuavad, kuid sellega tuleb leppida. Tuleb hakata uskuma oma kaugele saadetud sensoreid ning nende tõlgendajaid. Sest suurema osa universumi suhtes jäävadki meile vaid tõlgendused.

Semana santa 2019

Jutukatkend põhja-mansi keeles

Head uut aastat

Portugal 2018 1. osa

Dolpa 2012

Ladakh 2013

Lumi 2018.10.27.

Kuldne sügis 2018

ERA kohapärimuse töörühm 20

Varasügis Kamsul

Maarjapäev Petseris

Latiumi päikese all

Haabjapäevad Soomaal 2018 (uus)

Kõnelen keeltes

Veel üks kuum päev
upitab päikest taevasse
istun trepil ja vaatan
liblikaid joomas kassi kausist
parem on mitte käia
sest kui astun
krõbiseb rohi taldade all
aga kui puhub tuul
krabisevad kase oksad
nagu vanad vihad
taevastealune läheb kuumaks
kui saunalava
aga keegi ei viska leili
mitte midagi tegemise
hommiku järel tuleb
laiskade lõuna
ja siis ehib põuavine
päevavaraste õhtut
kuigi mina ei varasta
päevalt midagi
pigem varastab kuumus
hetki mu elust

Külmikust võetud longer
teeb klaasi uduseks
varsti saab sama uduseks
ka minu pea
mille ümber praegu
sumiseb kärbseid
kui tõstan silma
siis näen – pikergused
kühmjad pilved venivad
aeglaselt üle õue
nagu podagrast vaevatud
põua konksu kiskuvad varbad
ja mulle meenub:
sjoo maa pallõ juvva
a kiäki anna-ai tsilka talle
tuust ku ma esi juu
olõ-õi tulo
sjooperäst puhu ma
keskpäivä lämmäl aol
toropilli ja pallõ vihma
ni kõnõle keelih
šunjõt njebõt zorde
sjot miljemlõ inmare
nimalja rakv majalen
sorni torum asjum
me taevaisa

Juuli 2018

Maa veest ülestõstmise jutt

Järgnev on mansi maailmaloomise muistendi algus ja lõpuosa. Sain äsja selle muistendi tõlkimisega ühele poole.

1. Elasid eite-taati. Torum-isa, Torum-taat lasi nad ülevalt hõbekaarega kaarehällis alla. Nad jõudsid raudköie otsas alla. Isa Numi-Torum laseb põhjakõrist kõrilist tuult puhuda: nad kanduvad lõunamere äärde, laseb lõunakõrist kõrilist tuult puhuda: neid kantakse põhjamere äärde.
2. Taat palub ühel päeval isa Numi-Torumit: „Isa Numi-Torum, loo mulle ühe maja aseme suurune püha maatükk!“ Ühe päeva olemise pärast, kahe päeva kulumise pärast lõigi isa Numi-Torum ühe maja aseme suuruse püha maatüki.
3. Taat tuleb ukselise maja uksest välja. Maja ümber olev ühe mehe käimise laiune maatükk vaevu paistab. [Kui] isa Numi-Torum ühe tuule teeb, kandub see ühte meresoppi, [kui] teise tuule teeb, tõugatakse see teise merelahte.
4. Kaua elamise pärast või vähe elamise pärast ütleb eit ühel päeval: „Taat, oleme vanainimese käte ikka jõudnud, oleme vanainimese jalgade ikka jõudnud. Kui kunagi inimeste pikk ajastu luuakse, kui kunagi inimeste igavene ajastu luuakse, kas naine siis väljas käib, kas mees siis väljas käib?“ Taat ütleb: „Ei, eit! Kui kunagi inimeste pikk ajastu luuakse, kui kunagi inimeste igavene ajastu luuakse, [siis] las naine käib väljas, las mees on kodus!“
5. Eit läks välja. Seitse ööd pole kuulda, seitse päeva pole kuulda. Taat hüüab välja: „Eit, kuhu sa läksid? [Oled] elus või surnud? Midagi pole kuulda!“ Eit annab kuulda: „ Mina. Kas naine siis ilmaasjata [välja] läheb? Ma sünnitasin poja!“ Niimoodi üksinda elas-magas taat seitse ööd, seitse päeva.
6. Pärast seitse ööd, seitse päeva magamist tuli eit isa Numi-Torumi määratud õigel päeval koju. Poeg sisenes sületäiega palava[ks köetud] maja nurka. Taat, vanainimese käte ikka jõudnud mees, rõõmsate kätega käinud taat istub, rõõmsate jalgadega käinud taat võtab istet. „Isa Numi-Torum andis mulle poja, meile anti isa Numi-Torumi poolt poeg!“ [Poiss] laseb eide [sülest] alla, tõstab taadi suudeldes ja kallistades üles.
7. Kas laulude mees, juttude mees kaua kasvab? Ta jõudis jooksmise ikka, jõudis väljas käimise ikka. Kui oli metsloomarikas koht, sai ta metsloomade tapmise ealiseks. Kui oli veekalarikas koht, sai ta kalapüüdmise ealiseks. Ühel päeval ütleb ta isale: „Isa, mida teie, mind üles kasvatanud isa ja ema, mõtlete? Kuidasmoodi me kunagi tulevikus edasi elame? [Kui isa Numi-Torum] teeb ühe tuule, kantakse meid ühte meresoppi, [kui ta] teeb teise tuule, tõugatakse meid teise merelahte. Kas lähen üles isa Numi-Torumi juurde?“
8. Isa ütleb: „Pojake, käsist nõrk mees, jalust jõuetu mees! Siis mine üles, kui jõud su kätes kasvab, jõud su jalgades kasvab! Kui sa küsid meie kahe arvamust, siis kuidas me üldse tulevikus elavate väikeste inimeste pikal ajastul elame? Meil on [siis] kepid ja hallid juuksed. Kust me [siis] enam sulle öeldavaid tarku sõnu võtame? Edaspidi las isa Numi-Torum ütleb sulle tarku sõnu, edaspidi las Numi-Kores õpetab sind!“
9. Ta pani ennast riidesse. Läks ukselise maja uksest välja. Ronis hambulise orava kujul, küünelise orava kujul seitsmekorruselisest hõberedelist üles. Küünelise looma küünejõud lõppes. Pärast hambulise looma hambajõu lõppemist jõuab ta isa Numi-Torumi hõbelattidega latilise maja ukseni, siseneb hõbesarikatega sarikalisse majja. Isa Numi-Torum istub langetatud sajajuukselise patsilise peaga. Ta läheb päikesekirja püha laua juurde. Kummardab isa Numi-Torumi jalgadele oma sajajuukselise patsilise pea.
10. Isa Numi-Torum avab oma kümnehambalise hambulise suu: „Alumise rahva poolt asustatud koorikulisel maal kasvanud nõrkade kätega väike poiss! Kas sul on söögipuudus käes või pole joogivett piisavalt, et minu juurde tulid?“ Ta langes isa Numi-Torumi jalgadele, tõusis püsti, ütleb nõnda: "Isa Numi-Torum, kas mul on söögipuudus käes, kas on joogivee vajadus käes? Sinu juurde tulin nõu paluma. Mis nõu sa mulle annad?“ Isa Numi-Torum ütleb nõnda: „Mis nõu sa minult küsid?“ – „Ma küsin sinult seda nõu: sa teed ühe tuule, meid kantakse ühte meresoppi, lased teise tuule, meid tõugatakse teise merelahte. Me jääme hätta. Häda ju tuleb. Kui kunagi inimeste pikk ajastu määratakse, inimeste igavene ajastu seatakse, siis kuidasmoodi inimesed sinu sõnutud püha vee peal elavad? Inimeste elamiseks püha maa mingil kombel kasvatamise nõu tulin sinu juurde paluma.“
11. Isa Numi-Torum istub langetatud päi. Pärast nii kaua istumist, kui külmunud kala katlas sulab, ütleb ta sajajuukselist patsilist pead tõstes nõnda: „Nõrkade kätega väike mees, pojake! Kui tulid minu juurde inimeste elamise püha maa kasvatamise nõu paluma, [siis] kuidas ma seda sulle [annan], [kas] ütlen seda seljajõuga või ütlen rinnajõuga?“ Ta andis ühe kauri naha, andis ühe tuttpüti naha. „No vot, mu jõuetute kätega poeg, lasku alla. Kui sul pärast minu sõnutud püha veeni jõudmist on seljajõudu, kasvata inimeste elamise püha maa, tõsta veest inimeste elamise koorikuline maa!“
12. Ta laskus alla. Jõudis oma isa ja ema juurde, ütleb: „No nii, isa ja ema, isa Numi-Torum andis mulle need nahad, [öeldes] kui sul on seljajõudu, siis kasvata nende abil inimeste elamise püha maa, tõsta nendega veest inimeste elamise koorikuline maa!“ Isa ütleb: „Kuidas isa Numi-Torum õpetas? Kui käte jõudu kasvatad, siis tuleb ka selja jõud, [siis] tõsta inimeste elamise püha maa veest! Kui väge ei tule, on su oma viga. Kui sa meilt küsid, [siis] kuidas meil saab olla sulle tehtud seljajõudu, kuidas meil saab olla sulle antud rinnajõudu? Kui [üldse] on sulle määratud jõudu, on see isa Numi-Torumi määratud.“
13. Ta pani riidesse, läks välja. Puges kauri naha sisse, sukeldus põhjatu püha mere vette. Sukeldus vette raudse kauri kujul. Kaua käis, vähe käis, õhk sai otsa, ujus pinnale. Teist korda sukeldus. Käis kaua või käis vähe, [sinna], kus alumine maa on, ei jõua. Õhk sai otsa, ujus jälle pinnale. Kolmandat korda sukeldus ja kuigi käis, maad ei leia. Õhk sai otsa, ujus jälle pinnale.
14. Ta läks isa ja ema juurde koju. Ütleb isale: „Nonii, isa ja ema!. Kuigi kuus ööd käisin, kuigi seitse päeva käisin, alumisele maale ei jõudnud. Mu seljajõud lõppes, mu rinnajõud lõppes.“ Isa ütleb: „Noh, poeg! Kui sa minu sõnu kuulda tahad, siis kuidas mul saab olla sulle määratud seljajõudu, kuidas mul saab olla sulle määratud rinnajõudu? Kui jõudu määratakse, siis määrab isa Numi-Torum, kui väge sõnutakse, siis sõnub isa Numi-Kores.“
15. Pärast läks ta välja, riietus tuttpüti nahka. Läks jälle püha mere vette, sukeldus. Kaua käis või vähe käis, tuli pinnale. Küünte vahel tõi maatüki üles. Ta viskas selle eemale. Kui jõgi, siis kasvas jõe kujuliseks, kui Ob, siis kasvas Obi kujuliseks. Sukeldus teist korda. Käis kaua või käis vähe, tõi küünte vahel maatüki üles. Ta viskas selle eemale. Kui järv, siis kasvas järveks, kui jõeharu, siis voolas jõeharuna. Sukeldus kolmandat korda. Tõi jälle küünte vahel maatüki välja. Paiskas eemale: kui mets, siis kasvas metsakünkaks, kui aas, siis kasvas aasakünkaks. Kuigi inimeste elamise püha maa kasvas, pöörleb kõik, mitte miski ei püsi paigal.

[----]

30. Ta puges jälle vereva orava nahka. Ronis jälle vereva orava kujul seitsmekorruselist hõberedelit mööda üles. Küünejõuta jäi, hambajõuta jäi. Ta sisenes isa Numi-Torumi hõbelattidega latilisse majja. Isa Numi-Torum istub langetatud päi. Ta langes [Numi-Torumi] jalgadele, tõusis püsti, langes jälle, kolmandat korda ka langes. Isa Numi-Torum tõstis pea, ütleb: „Mis söögipuudus on sind tabanud, mis joogivee hätta oled sattunud, et jälle minu juurde paluma tuled?“ Ta ütleb: „Isa Numi-Torum, taat Numi-Kores! Mis söögihädasse ma olen sattunud, mis joogivee õnnetusse ma olen sattunud? Sinu sõnutud inimeste maa sai suureks, sinu nimetatud metsloomade maa kasvas suureks. Tiivulised loomad levisid tiivuliste loomade moodi, jalalised loomad põlistusid jalaliste loomade moodi, inimesed põlistusid inimeste moodi, veekalad paljunesid kalade moodi. Kuidas need sinu poolt sõnutud inimesed oma söögiisu kustutavad, mismoodi nad oma külmetavat keha soojendavad? Kuidas nad sinu sõnutud veekala, metslooma püüavad, mismoodi kätte saavad? Seda nõu tulin sinu käest küsima, mil kombel sa määrad.“
31. Isa Numi-Torum istub langetatud päi. Pärast pea tõstmist ta ütleb: „Pojake, mismoodi ma nüüd korraldan oma sõnutud metsloomade, veekalade püüdmise? Jõua alumise rahva asustatud koorikulisele maale, [kus] on minu sõnutud metsapuud. Lõika vaiguse puu vaigust puitu, raiu painduva puu painduvat puitu, ühenda kaks puud kokku. Minu sõnutud veekalade seast Obi jõel võta tuura sorti kala ujupõis, keeda seda tulel, pane ümber [nende] puu[de], keeruta kokku, tee sellest vibu! Minu sõnutud metsloomi jälita, jõua järele, lase lähedalt noolega – sel kombel saad kätte. Kui tiivulist sorti loomad sulle lähedale tulevad, tee samuti rauast nooleots, vars tee puust, kui palju tiivulist sorti loomi lähedale tuleb, [siis] selle noolega tabad. Minu sõnutud veekala jaoks – kui ma suve teen – [siis] nad tõkestagu ojade suudmed, järvede suudmed kalatõketega. Las nad lõikavad teibaid minu sõnutud metsapuudest, las võtavad juureliste puude juuri, lõikavad õhukeseks, põimivad lõksud, viivad vette – minu sõnutud veekala läheb ise sisse. Kui tali tuleb, las teevad jõele, Obile kalatõkked. Las põimivad mõrrad, panevad vette. Minu sõnutud veekala läheb ise sisse. Kui inimese pikk ajastu tuleb, kui inimese igavene ajastu saabub, siis nad kustutavad sellega oma söögiisu, las soojendavad sellega oma külmetavat keha. Nad hakkavad metsloomi püüdma. Kui nad jalalist sorti loomi tapavad, kui nad tiivulist sorti loomi tapavad, nülivad nad nahad. Las kasukaid vajavad inimesed teevad külmetava keha jaoks kasukad, las umbkasukat vajavad inimesed teevad umbkasukad, las maalitsat vajavad inimesed teevad maalitsad, nendega külmetavat keha soojendavad, nendega külmetavaid käsi soojendavad.
32. Ta laskus alumisele maale, jõudis oma isa koju, kus ta elas, jõudis oma ema koju, kus ta elas. Ütleb isale: „Isa Numi-Torum õpetas mind niimoodi.“ Isa ütleb: „Nii, nagu isa Numi-Torum sulle ütles – siis, kui vägi tuleb, valmista asi ette, siis, kui jõud tuleb, tee seda! Kui meie käest küsid, siis kust meie – ema on vana, mina veel vanem – kaks elulõpuni jõudnud, kaks surma piirile jõudnud [inimest] võtame sulle öeldavaid tarku sõnu? Kui seljajõudu on, siis on sinul endal, kui keegi midagi rinnajõuga ütleb, siis sina ütled.“
33. Pärast ta pani selga, läks välja kogu maa rahvast õpetama. Ta õpetas vibuga küttiva mehe vibu tegema, noolega küttiva mehe noolt tegema. Veekala püüdvad mehed õpetas ta vitsmõrda punuma, kalalõksu punuma. Suvi tuleb, ta õpetab suviseid kalatõkkeid tegema, tali tuleb, õpetab talviseid kalatõkkeid tegema. Mõrraga püüdva mehe õpetas mõrda tegema, noodaga püüdva mehe õpetas noodaga püüdma. Pärast seda teeb metsloomi küttiv mees vibu, teeb noole. Läheb metsa, leiab metslooma jäljed. Ta jälitab, jõuab lähedale, laseb noolega, tapab ära, nülib naha, kuivatab selle ära, liha toob koju. Tütrega mees kustutab tütre söögiisu, pojaga mees vaigistab poja nälja. Kui suvi tuleb, teevad veekala püüdvad mehed suvise kalatõkke, lõikavad puudest teibaid, lõikavad õhukeseks, põimivad lõksud, panevad vette. Läheb kaks päeva – [need] on kala täis läinud. Nad kannavad [saagi] koju, tütrega mees vaigistab tütre nälja, pojaga mees kustutab poja söögiisu. Mõrraga püüdev mees – küngastel kasvab putk [või roog?], ta rebib selle üles, koorib ära, teeb niidi, koob mõrra, laseb vette – veekala läheb ise sisse. Noodaga püüdev mees koorib puukoorelt niint, punub nööriks, põimib palju nööri kokku, laseb kaldalt vette, tõmbab veekala kaldale. Tütrega mees vaigistab tütre nälja, pojaga mees kustutab poja söögiisu.
34. Maa täitus, rahvas kasvas. Nonii, mismoodi see rahvas elab, mismoodi suureneb? Ta ütleb oma isale ja emale: „Noh, maa kasvatasin, metsloomi sigines, veekalu sigines, inimene kasvas, maa täitus, hakati veekala püüdma, hakati metsloomi püüdma, söögiisu rahuldama, nälga kustutama, keha soojendama. Kuidas edaspidi see rahvas lapsi saab, seda mõtet mulle öelge, seda nõu mulle andke!“ Isa ütleb: „Pojake, mis nõu mul on sulle öelda? Kui nõu küsid, roni isa Numi-Torumi juurde, palu temalt nõu.“
35. Ta läks välja, pani riidesse, puges vereva orava nahka. Ronis jälle seitsmekorruselist hõberedelit mööda üles. Pärast küünelise looma küünejõu lõppemist, pärast hambulise looma hambajõu lõppemist sisenes ta isa Numi-Torumi hõbelattidega seitsme maja asemele. Isa Numi-Torum istub langetatud päi. Ta läks päikesekirja püha laua juurde, heitis maha, tõusis üles, heitis veel maha, kolmandat korda heitis isa Numi-Torumi jalgade peale. Isa Numi-Torum ütleb pärast sajajuukselise juustega pea tõstmist: „Pojake, mis asi sind siia tõi? Millisesse söögipuudusesse sa jõudsid, mis joogivee hätta sattusid?“ Ta ütleb: „Isa Numi-Torum, kas ma siis söögihätta jõudsin, kas ma siis joogivee puudusesse jõudsin? Sinu sõnutud inimesed hakkasid veekala püüdma, hakkasid metsloomi püüdma, söögiisu rahuldavad, nälga kustutavad, külmetavat keha soojendavad. Mil kombel sa edaspidi inimeste pika ajastu kehtestad, mismoodi sa inimeste igavese ajastu olema määrad? Mismoodi saab tütart kasvatav mees tütre, mil kombel saab poega kasvatav naine poja? Seda nõu tulin sinu käest küsima.“
36. Isa Numi-Torum istub kaua langetatud päi. Pärast pea tõstmist ta ütleb: „Pojake, mis nõu ma sulle küll annan? Lasku alla, sobita üks naine ja üks mees kokku, kui inimeste pikk ajastu kätte jõuab, kui inimeste igavene ajastu saabub, siis las jookseb seal tütar, las kõnnib seal poeg!“ Ta laskus alla, jõudis isa-ema juurde, ütleb: „Isa Numi-Torum käskis mul naised ja mehed kokku sobitada, kui inimeste pikk ajastu kätte jõuab las seal jookseb tütar, las seal kõnnib poeg.“ Isa ütleb: „Nagu isa Numi-Torum sulle ütles: kui jõud tuleb, kui vägi tuleb, siis sobita!“
37. Ta pani riidesse ja läks jälle. Ta korraldas kõikjal maa peal ühe naise ja ühe mehe kaaslastena elama. Nad hakkasid tütreid sünnitama, hakkasid poegi sünnitama. Pärast seitset talve elamist, pärast seitsme suve möödumist läks ta välja kogu maa rahvast vaatama. Tütart omav mees kasvatab tütart, poega omav mees elatab poega. Nad ei mahu enam isa Numi-Torumi sõnutud pühale maale. Metsas kasvavaid metsapuid on vähe, mägedes kasvavat mägirohtu on vähe, inimeste poegi on liiga palju, inimeste tütreid on liiga palju. Nad suruvad tiheda sääseparvena, nad pressivad tiheda parmuparvena. Metsloomi püüdev mees ei mahu metsloomi püüdma, kala püüdev mees ei mahu kalapüügi kohta. Ta jõudis koju, räägib isale-emale: „Nonii, isa ja ema, mis nõu teil on? Inimese pojad ei mahu maa peale, ei mahu vee peale. Metsloomi püüdev mees ei mahu metsloomi püüdma, kala püüdval mehel ei jätku kalapüügiks kohta. Mis nõu te mulle annate?“ Isa ütleb; „Meie kaks vanade kätega vanainimest, vanade jalgadega vanainimest, mis seljajõudu meil on sulle anda? Kui tarka sõna küsid, roni isa Numi-Torumi juurde, palu sealt edaspidiseks tarku sõnu, küsi sealt edaspidiseks tarka nõu!“
38. Ta pani riidesse, puges vereva orava nahka, ronis jälle seitsmekorruselist hõberedelit pidi üles. Küünelise looma küünejõud lõppes.Pärast hambulise looma hambajõu lõppemist sisenes ta isa Numi-Torumi hõbetaladega kuue maja asemele. Ta heitsi päikesekirja püha laua juures maha, tõusis püsti, ka teist korda heitis maha, kolmandaks heitis isa Numi-Torumi jalgade peale. Isa Numi-Torum ütleb pea tõstmise järel: „Pojake, mis häda sind on tabanud, mis mure sind on tabanud, et minu juurde jõudsid?“ –„Isa Numi-Torum, mis puudus mind on tabanud, mis häda mind on tabanud? Sinu sõnutud inimesed hakkasid tütreid sünnitama, hakkasid poegi sünnitama. Saaki otsiv mees jäi ilma maata, ei mahu metsloomi püüdma, ei mahu kalapüügi maale. Kala püüdval mehel on kalapüügi kohti väheks jäänud, metsloomi püüdval mehel on metslooma püüdmise tee kitsaks jäänud. Sinu sõnutud metsapuid on vähe, inimesi on palju saanud. Sinu sõnutud mägirohtu on vähe, inimese tütreid on liiga palju kasvanud.“ Siis ütleb Numi-Torum nõnda: „Kuidas ma sul nüüd elada käsin? Lase Kul’-Otõr alla. Kui ta alla jõuab, toob ta tõve, teeb haiguse – las üks pool su rahvast sureb. Las teine pool su rahvast jääb alles, las püüab metsloomi, las püüab veekala. Maa muutub avaraks, vesi muutub avaraks. Las kala püüdval mehel muutub kalapüügi tee avaraks, las metsloomi püüdval mehel muutub metsloomade käimise maa avaraks!“

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 135-159.