Laevasõnade otsija

Laev on aga laeva sõnu
pole kuigi mõnikord unes
kostab kõminat nagu hakkaks
merepõhja vajunud
antero vipunen ärkama
olen oodates kaua
vaadanud pardaid lakkuvaid laineid
nüüd on tummast avali suust
kerkimas kõver kuu
majakaks mida nähes
tõusen ja astun üle reelingu
valguseraja poole

Seni või veel

Ma ei tunne veel sind
ära tahaksin minna
koju oma kõhklused
viia ja õhtul mõelda
järele vaadates päeva
vajumist sireli taha
tuleb praegu veel ööbik
laulma hakkab mu viimane
kevad ei tunne hirmu
seni ei oska ennastki
leida aga mu vaim
ükskord saab valmis

Sõnade tee

Ajaleht kirjutab jälle
meie ei ole üksi
maailmaruumis
aga ma tean seda ammu
kuidas muidu seletan
tunnet mis tähti vaadates
mõnikord tekkib
peale selle ka mõtted
tulevad kusagilt
otsekui saadaks keegi
sõnumeid millest tihti
raske on aru saada
peale selle laused
lähevad kuhugi
aga lausumisega ühes
sigineb teadmine
otsata pikk on sageli
sõnade tee

Suur õitsemine

Eks ole inimesel maa peal võitlust

Öeldakse elu esitab
väljakutseid kas ta on
vaenlane või oled ise
jaganud kõrvakiile

mind ei innusta
lõputa võitlus isegi luuletades
peetakse lahingut silmas
kas see on vabadus

äkki tuksub vastase vajadus
geenides meil on ju Tšingis-khaani
pärand ent tema jaoks oli
ülimaks sinitaevas

mis on kõigile sama
ometi põletame tänase
päevani üksteise lippe ja
kehi mis kandnud on neid
ning mõtteid jumalariigist

Sadamas

I

Õhtuti on juba kaua
valge ja kodus võtavad
kuldnokad lauluga viimast
aga mina värvin Pärnus
laeva ja magan öösel
sealsamas värvilõhnases
kajutis kaubasadam huugab
teisel pool jõge ja aknasse
paistab prožektor sest kuud
polegi taevas kuid unes
purjetab üle punase mere
laev mille mastis ta särab
püha elmo tulede asemel

II

Hommikul roogude varju
kusele minnes möödun
varastest õllejoojatest ilmselt on
noored õhtust saadik kõõlunud
selsamal pingil pärast kui pesen
jõeveega nägu lähevad muulile
mõned tüdrukud võibolla on nad
hoopis soomlased aga ma tunnengi
ennast otsekui välismaal
kuna on kevad ning jälle
hoopis teistmoodi elu

Eesti Aiake ja olümpiamängud

Täna algavad Sotši taliolümpiamängud. Olümpiarajatiste ümbruses liigub parvede kaupa ajakirjanikke ja reportereid, ka eesti omi. Hea oleks, kui nad teaksid, mis neis paigus enne asus ja kõnniksid ringi avatud silmadega. Seepärast esitan järgneva fotoseeria Eesti Aiakese külast, mida olümpiamängud on tundmatuseni muutnud. Vaadake ja jätke meelde - kõik lageda taeva all toimuvad võistlused viiakse läbi Eesti Aiakese maadel ja lähiümbruses. Hea oleks, kui keegi kohalolijaist võtaks vaevaks uurida küla praegust olukorda, seda, mis on järele jäänud lisaks Tammsaare muuseumile. Kahjuks on mul üsna vähe pilte sellest, milline küla veel paarkümmend aastat tagasi välja nägi. 1986. aastal Eesti Rahva Muuseumi leival olles sai rohkem inimesi ja esemeid üles võetud, 1991. aastal polnud mul aga korralikku tehnikat. Aga siiski, kui oleksin ette teadnud, mida aeg toob, oleksin palju hoolikamalt fotokaamerat klõpsutanud. Oma esimesest, lapsepõlves koos vanematega sooritatud reisist isa kodukülla olen kirjutanud põhjalikumalt loos Esimesed mäed - Kaukaasia 1966. Ka selle jutu juures on mõned fotod. Veel tahan öelda, et minu jaoks on Eesti Aiake lahutamatult seotud meie iseseisvusega. Just Eesti Aiakese külje all, üsna selle koha lähedal, kus praegu paikneb kõrgem olümpiaküla, istusin väikeses mägionnis, mida kohalikud palaganiks kutsusid, ja kuulasin raadiost (eestikeelne Ameerika Hääl levis seal suurepäraselt), kuidas maailma riigid üksteise järel Eesti iseseisvust tunnustasid. Öösiti aga jooksid üle näo hiired.

1991. aasta sügisel tehtud pilt Aigba nõlvalt.

Värske Google Earth vaade umbes samasse suunda.

EESTI AIAKESE ESIMENE BRIGAAD.

Nii paistis see täna Googel Earthi vahendusel.

1986. aastal tehtud fotod.

Omaste hauad.

Esmaasuka Tõnis Nahkuri haud koos sellel kasvava nuluga.

Google Street View, ilmselt mitte kõige värskemad vaated esimesest brigaadist.

Nii läks kunagi tee kolmandasse brigaadi.

Nii paistab sama koht eemalt välja Google Street View vahendusel.

ATŠIPSE JÕGI JA KOLMANDA BRIGAADI SILD

1986. aasta fotod.

Google Street View.

KOLMAS BRIGAAD

1986. aasta fotod. Senni Pettai elamu ja ait.

1991. aastal oli see külaosa juba tühi ja esimene laskumisnõlv metsast puhastatud.

TEINE BRIGAAD

1986. aasta fotod, kõrval mõni Google Street View vaade.

Kuhu kaovad pilgud

Kui vaatan kuhugi
ütleme näiteks et sinu
või hoopis tema või kellegi teise
poole aga miskipärast mu pilk
libiseb mööda või saab
kõrvale tõrjutud kuhu see kaob
jah küsin täna targa käest kuhu
lähevad meie sihist hälbinud pilgud
kas äkki tuhande aasta jooksul
tabab mõni neist maailma kaevu
sügavuses vilkuva tähe pinda
mille valgus järgmise tuhande
aasta pärast äratab vaataja
kelle silmist see kunagi lähtus
ehk nõnda käibki uuestisünd
või ülestõusmine surnuist

Küllakutse

Astuge sisse kui oleme kodus
parajasti meil puudub
kontseptsioon kas on õhtu
hommik või öö täitsa vabalt
juhtuda võib et me magame
sama vabalt võime olla
üleval kui te tulete siis saabki
selgeks millisel ajal me elame
ega see pole ju mingi juhuslik
valik isegi tuba on soe ja tuled
lähevad lülitist põlema kapis
võib-olla meil on süüa ja juua
veini võite muidugi alati
kinkida vana tõde on see läheb
loosi igal ajal ükskõik mis
riigikord juhtub ka olema
jätke relvad koju kuid pillid
peaksid kõigil käepärast seisma