Kolmapäev, 23. märts 2011

Esimesed mäed - Kaukaasia 1966

Pikalt kavatsetud Kaukaasia-reis sai teoks 1966. aasta augustis. Mäletan kahte kindlat tingimust – esiteks pidi sõit kindlasti toimuma augustis, sest siis on ploomid ja muud puuviljad valmis, teiseks tuli selle tarbeks kõrvale panna vähemalt kolmsada rubla. Aasta varem kaaluti mu mäletamist mööda ka seda minekut, aga siis vist ei saanud isa ja ema vajalikku reisiraha kokku ning leiti, et lapsed võiksid ka veel enne nii hirmus pikka sõitu aastakese kasvada. Ega mu vanemad suured reisimehed olnudki, vähemalt sel ajal mitte. Nooruses, siis oli isa küll geoloogidega Pamiiris kolanud, aga sõda ja hilisem vangilaager võtsid vist rännulusti ära. Minu ja venna sündimine muidugi ka. Tuleb ju ikka meelde tuletada, et isa oli minu sündides juba 43 aastat vana. Elasime tollal Kingissepa nime kandnud tänaval väikeses 14 ruutmeetri suuruses kööktoas. Aadress – Kingissepa 20 - 10 - on mul tänaseni meeles. Enne vanaema surma mahtusime oma tillukesse toakesse lausa viiekesi. Inimesed olid siis vähenõudlikumad ka. Üsna sageli mahtus meie juurde öömajale veel mõni Nabala või Hiiumaa sugulane, sest elasime kesklinnas ja bussijaama lähedal. Nüüd on selle maja koha peal tänav, aga majatagused kastanid on veel alles. Seal Veerenni ja Liivalaia nurgal, minge vaadake. Ehk õitsevad nad praegu sama kaunilt, kui mu lapsepõlves. Enne mind ja venda ja enne vangilaagrit, siis olid isa ja ema korra isa kodukülas käinud, vist üsna varsti pärast sõda. Ema rääkis ikka, kuidas neile hobustega jaama vastu tuldi ja kuidas nad siis olid pidanud ratsa hirmsat mägiteed pidi sõitma. Aga võib-olla kujutan praegu ette, et jutt käis nii pika ratsasõidu kohta. Ehk sõideti ikka hobuvankriga Eesti Aiakeseni, aga kohapeal, seal vist tollal tõesti ratsutamisest ei pääsenud. Mu isapoolne vanaema elas tollal veel ja sai minia ära näha. Mind ja venda tal enam näha ei lastud, kuigi meie olemasolust pidi ta vist teadma, sest suri alles 1959. aastal. Ja veel olime ema ja Tallinna vanaemaga paaril suvel Hiiumaal käinud ja mõned korrad Nabalas ka. Minu jaoks on mõlemad väga erilised kohad – Nabalas Pihlakal tegin oma esimesed iseseisvad sammud, mida ma ise muidugi ei mäleta, Hiiumaal Kaigutsis aga veetsin koolieelse suve ja õppisin täditütarde käe all kirjatarkust. Ja sellega seotud vaevu mäletan üsna hästi. Aga siis varsti suri vanaema ja enam polnud kedagi, kes oleks terve suve saanud Kaigutsis või Pihlakal lastekarjas olla. Nii tuligi enne Kaukaasiat paar suve lausa linnas mööda saata. Ühel heal päeval aga olid rongipiletid Adlerisse ära ostetud, sugulastele kirjad saadetud ja üle kolmesaja rubla teeraha ka kõrvale pandud. Ärasõidupäeval telliti jaamasõiduks isegi takso, sest eks meil oli üksjagu asju paari üsna suurde kohvrisse ka pakitud. Hea, et sõit läks lõuna poole ja polnud vaja palju sooje rõivaid kaasa võtta. Aga isegi suvine riidekraam kaalus midagi ja laste jaoks tuli ikka õige mitu komplekti asju kohvrisse toppida ja veel kingitusi sugulastele ja kuhugi pidi mahtuma ka natuke söögikraami.

Tollal oli käis Tallinnast Adlerisse otsevagun, mis teel erinevate rongide sappa haagiti. Sõit kestis küll kolm päeva, aga oli üsna mugav. Esimese etapina jõudsime järgmiseks hommikuks Riiga. Seal jäi vagun pea terveks päevaks haruteele seisma. Teadjamad inimesed läksid linna peale, meie istusime oma kupees. Raha kokkuhoiu huvides polnud mu vennal omaette kohta, tema magas ema naril. Seetõttu oli kupees ka üks võõras tädi, kes pidi meie mängusid taluma. Aga ega me nii hirmus palju sõidu ajal ei möllanudki. Mulle näiteks meeldis palju rohkem oma ülemisel naril kõhutada ja aknast välja vaadata. Paari päevaga oli lõug täitsa punane ja valus pidevast padja vastu nühkimisest ja hiljem, kui aken sooja tõttu pidevalt lahti oli, sai nägu diiselveduri suitsust ka üksjagu tahmaseks. Aga tohutult huvitav oli vaadata kõiki neid võõraid paiku. Tollal pakkusid põnevust isegi mööda vilksatavad Donbassi kaevanduste tuled, linnadest ja küladest rääkimata. Hästi vahva oli pikemate peatuste ajal vagunist välja ronida, mööda perrooni jalutada ja vaadata, mida tädid müüa pakkusid. Peamiselt pakuti keedukartuleid, mitmesuguseid pirukaid, kala, kurki ja tomatit, puuvilja. Putkadest sai leiba-saia ja limonaadi, suitsuvorst oli endal kaasas. Mõnes jaamas, kus lühemalt seisti, sai sööki osta otse vaguniaknast. Paaril korral puges põue väike hirm, et äkki sõidab rong ootamatult ära ja keegi, kas ma ise või vend või ema, jääb maha. Aga vedur andis alati valjusti vilet ja vagunisaatjad ei tõstnud oma lippe enne, kui kõik reisijad olid vagunis tagasi.

Kolmandal päeval algasid mäed. Nagu juba varem öeldud, valmistasid esimesed nähtud mäed mulle üsna korraliku pettumuse, sest polnud üldse teravatipulised ja lumised, vaid ümarad ja metsased. Nende vahel sõites küsisin, millal siis päris mäed tulevad. Aga kui raudtee Musta mere rannikule jõudis, oli seal äkki kaldajärsakuid ja tunneleid ja nii palju vaatamist, et lumised tipud läksid meelest. Adlerisse jõudsime õhtupoolikul, võtsime pärast väikest maakuulamist ja arupidamist takso ja kihutasime Mzõmta jõe järsule nõlvale rajatud teed mööda Punaselageda poole. Mäletan järske käänakuid, kaljusid ja all orupõhjas vahutavat vett. Taksojuht lasi iga järsema kurvi eel uhkelt signaali. Kusagil kõndis teed mööda terve lambakari ja me pidime väga aeglaselt sõitma, et loomade vahelt läbi saada. Eesti Aiakeseni oli Adleri jaamast üle 70 kilomeetri. Külani jõudes selgus, et suurvesi oli minema pühkinud sillale viiva tee, kuid meile jäi mulje, et üle kohiseva mägijõe viibki ainult kitsuke laudadest purre. Tegelikult sai pikka purret mööda üle madala vee ning sild jõe sügavama osa kohal oli ikka enam-vähem olemas. Siiski võttis kohvrite ning meie üle jõe toimetamine üksjagu aega, sest teisel kaldal märkasime äkki, et on juba hämar. Selleks ajaks, kui Juhannes Naeltoki maja juurde jõudsime läks päris pimedaks. Pererahvast polnud kodus. Istusime viinamarjaväätide all pingil ja imestasime, kuidas see öö küll nii kiiresti kätte jõudis. Esimesest õhtust meenub mulle roheluses majaesine kui tunnel mida valgustavad loendamatute helendavate putukate lendavad tulesädemed. Aga siis olin imestamiseks juba liiga väsinud.

Järgnevatel päevadel õppisin mägesid vaatama juba nii, et märkasin ka kõrgemaid lumiseid tippe lähemate ja suuremate kuid palju madalamate külgharude taga. Kohtusin mehega, kellel olid minust mõni aastad nooremad lapsed, kuid kes kinnitas, et on mu vend. Hiljem selgus muidugi, et onupoeg on vene keeles ka vend – двоюродный брат. Tolik üritas mind õpetada käredavoolulisest Mzõmtast kala püüdma, kuid pärast seda, kui pidi korduvalt vette ronima, et mõne risu taha haakunud õngekonksu lahti päästa, andis ta alla. Veel meenub ainus tollal veel elus olnud isa vend Ruudi, kõhnavõitu mees, kellel kodus paks (ja minu arvates tige) vene naine. Ruudil oli umbes minuvanune tütar, kellega ma üldse jutule ei saanud, sest ei osanud piisavalt vene keelt. Tüdruk jälle ei saanud minu eestikeelsest jutust tuhkagi aru. Aga ühel õhtul, kui kinos käisime, selgus, et külas on siiski eesti keelt oskavaid nooremaid inimesi. Mina imestasin, et film, mida näidati, oli eestikeelse tekstita. Samas ei väsinud inimesed kogu reisi jooksul imestamast, kuidas meiesugused poisid üldse vene keelt ei oska. Kardan, et mõnel tekkis tõsine mure meie tuleviku pärast.

Meile, linnalastele, pakkusid huvi olid kõikjal otsekui metsikult kasvavad ploomipuud ja allõtšad. Viimastest rääkisime omavahel muidugi kui kollastest ploomidest. Oli teada, et nende ülemäärane söömine teeb kõhu haigeks. Tollal ma loomulikult ei teadnud, et 1930-tel oli Eesti Aiake kuulus mustade ploomide poolest, mida kuivatatult isegi välismaale müüdi. Veel kasvas küla ümbruses palju kreeka pähkleid ja kastaneid, kusjuures viimased ei sarnanenud üldse meie koduste hobukastanitega. Isa juttude põhjal teadsin juba enne sõitu, et sealsete kastanite vili on söödav. Vaatamisväärsuseks olid ka kohalikud lapilised sead, kes vabalt tänavaid mööda ringi liikusid ja ploomidel-kastanitel hea maitsta lasid. Tõeliseks suursündmuseks kujunes matk väikese kose juurde, mis asus ka kusagil 2. brigaadi kohal Aibga nõlval (külaosad kandsid kollektiviseerimise meenutusena nimesid 1., 2. ja 3. brigaad, kusjuures 1. brigaad ehk küla keskus paiknes jõe teisel kaldal ja veidi ülesvoolu, kolmas brigaad aga juba Mzõmta ja Atsiptse ühinemiskohast edasi, kus jõeorg järjest kitsamaks muutub). Mäletan võõraid sinakate siledate tüvedega lehtpuid, nende vahel looklevat rada ning mingit erilist rammusat-kibekat lõhna, mida pidid põhjustama teatud liiki ussikesed, kui neile peale astuti.

Muidugi käisime vaatamas ka isa sünnikohta kusagil künkal praegusest külast palju kõrgemal, kus olid veel alles mõned vanaisa istutatud õunapuud. Kusagil nende juures pidi olema ka üks suur kivi, mille lähedal seisis kunagi maja. Sain teada, et eestlased ei elanudki vanasti ainult all jõeorus, vaid leidsid sobivaid paiku ka orgu ümbritsevatel nõlvadel. Mõni päev pärast kose juures käimist võtsime ette pikema matka piki Mzõmta kallast ülesvoolu, kus asus mineraalveeallikas (kohalike kõnepruugis hapuveeallikas). Sinna oli 14-15 kilomeetrit mööda niisket jõeäärset metsateed. Allika vesi mulle tookord eriti ei maitsenud, pealegi lõhnas see ebameeldivalt. Veel jäi meelde, et mägiojasid kutsuti sorideks, igal neist oli nimi vastavalt selle pere maadele, kus oja voolas. Vesi oli väga külm ja puhas, täiesti maitseta. Meenub ujumine külma veega mägijõe vaiksemas sopis koos hiigelsuure roninastikuga, keda me kõik kartsime.

Pärast paari Eesti Aiakeses oldud nädalat sõitsime tagasi Adlerisse, kus elasime mõned päevad tädi Vanda majas. Käisime rohkesti ujumas ja mängisime tädi Vanda tütarde ning nende sõbrataridega. Muidugi oli meil jälle suhtlemisraskusi, aga kuidagimoodi saime hakkama. Musta mere subtroopiline rannik palmide ja muude eksootiliste taimede ning tohutult soojade pimedate öödega oli omaette elamus, mida nautisime nädala veel Salme külas, kus juba siis elas grusiini uusasukaid eestlastest palju rohkem. Tagasi koju sõitsime Leningradi kaudu, tädi Vanda mees hankis rongipiletid, mida enne kooliaasta algust ühtäkki enam üldse saada polnud. Koolis sain sõpradele jagada söödavaid kastaneid ning muidugi rääkida reisilugusid, suvevaheaja veetmise teemal kirjutatud kirjand aga oli vist mu esimene viiega hinnatud ja klassi ees ette loetud kirjatöö.

Praeguseks on Abhaasia poolel asuvad Salme ja Sulev arvatavasti väga palju muutunud, grusiinide asemel elavad Salmes ilmselt apsuad. Vanast Eesti Aiakesest aga ei ole Sotši 2014. aasta olümpiamängude võistluspaikade ehitamise käigus kuigi palju alles jäänud.



Adler. Ema, isa ja vend.


Vennaga palmide vilus.


Adleri tänav.


Adleri tänav. Kusagil siin elasid meie sugulased.


Punaselagedal.


Ajutine purre Mzõmtal. Üle selle käidi Eesti Aiakese 2. brigaadi.


Mina ja Mzõmta.


Vaade 2. brigaadist Punaselageda suunas.


Külatänav Eesti Aiakese 1. brigaadis.


Mehed. Isa, onu Ruudi, vend, mina ja veel keegi sugulane, vist Juhannes Naeltok, kelle juures elasime.


Isa ja onu Ruudi.


Kose juures kusagil 2. brigaadi taga Aibga nõlval.


Mina ja kosk.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar