Esmaspäev, 28. märts 2011

Nepaal 2011. Nädal enne.

Päev algas tuisuselt. Ära on tüüdanud näha ikka ühtmoodi suitsevaid hangeharjasid ja sõita kõrgete lumevallide vahel tuisumöllus, teed nägemata. Vist jääb tänavune kevadilma saabumine mul üldse omal nahal tundmata, lendan aprillikuisest Eesti talvest Kathmandu oru hiliskevadesse. Ja sealt Langtangi, kus kolmest tuhandest kõrgemal kevad alles algab. Veidi allpool peaksid rododendronid parajasti olema täies õiteilus. Pikkamööda hakkab ärevus naha vahele pugema. Iga päevaga muretsen järjest rohkem selle üle, kuidas sujub reisi algus. Kuna ma ei tahtnud raisata raha India viisa peale, võib Tallinna lennujaama registreerimisletis sekeldusi tulla. Nad väidavad ju, et ei saa pagasit Tallinnast otse Kathmandusse vormistada, mis peaks nagu tähendama seda, et Delhis tuleb seljakott pagasist välja võtta ja uus registreerimine teha. See muidugi eeldab maale sisenemist. Paari aasta eest sai küll pagasit otse vormistada, aga vahe oli selles, et siis lendas Tallinnast Amsterdami KLM-i lennuk, nüüd tuleb kasutada Estonian Airi oma. Kuigi väidetakse, et lendu teenindavad KLM ja Estonian Air ühiselt, on see vist niisama moe pärast öeldud, kui vana kord enam ei kehti. Ükskõik, mina ju ei pea reisijana kõiki neid detaile teadma. Loogiline oleks arvata, et asjad ei lähe hullemaks, vaid paranevad üha ja reisiminegi muutub lihtsamaks. Ise näen probleemile kolme lahendust: 1) pagas vormistatakse erandkorras siiski Kathmandusse (2006. aastal tehti nii, kui lendasin Pekingi kaudu Ulaanbaatarisse), 2) teen Amsterdamis uue lennule registreerimise koos pagasi lõpuni vormistamisega, 3) saan Delhi lennujaamas ajutise maale sisenemise loa (temporary landing permit), mis maksab 40 $. Siiski olen endiselt veendunud selles, et on nõme vormistada kallis India viisa (koos firmade teenustasuga igal juhul 70 EUR või rohkem) ainult selle tarvis, et lennujaamas korraks pagas kätte saada. Isegi 40 dollarit on selle eest liig mis liig.

Suveaja järgi on kell juba lõunas, väljas sajab ikka lund või lörtsi. Umbes samasugused vastikud ilmad olid 1982. aasta kevadel, kui olin 15. märtsist 1. maini Taagepera lähedal õhutõrjerakettide baasis kordusõppusel. Nõukogude ajal oli komme kutsuda sõjaväes käinud mehi aeg-ajalt uuesti teenistusse. Kui juhtusid valel ajal vales kohas olema ja kutse kätte saama, polnud minekust pääsu. Ja kutse peale polnud üldse kirjutatud, mis asjus sõjakomissariaati tuleb minna. Olin allkirja andnud, läksin kohale ja – hopsti, rändas mu pass raudkappi ning vastu anti kordusõppuse kutse. Kui seltskond üsna joomaseid partisane 15. märtsil Valka jõudis, oli kõva lumesadu koos tuisuga, tänavatel igal pool sügavad hanged. Partisanideks kutsuti kordusõppuste mehi vist ajateenijale sobimatu välimuse pärast – habetunud, pikajuukselised mehed, seljas vananenud mudeli vormirõivad. Mulle tol korral parajaid pükse ja saapaid ei leitudki, nii meenutasin vana gümnastjorka ja koduste säärevarjudega tõepoolest metsameest. Taagepera lähedale Rutomäe baasi jõudsime juba hämaras, nii valguse kui mõistuse mõttes. Et juhtus olema ülestõusmispühade aeg, süütasime lenini toas hulga küünlaid ja üritasime temaatilisi laule joriseda. Seda muidugi loeti vaata et ideoloogiliseks diversiooniks, sest samas kasarmus elasid ka ajateenijad, kelle moraali ja võitlusvõimet 45 päeva elu koos meiesuguste tüüpidega üsna kõvasti kahandas. Ega me ise aru saanudki, miks just raketibaasi sattusime. Mõni mees oli hiljaaegu tulnud mereväest, mõni teeninud tanki peal, mõni olnud ehituspataljonis. Mina ise õhudessandis ja raudteevägedes. Niipalju ühist leidsin, et embleemi tõttu kutsuti kutsuti raudteevägesid vene keeles naljatamisi шпало-ракетные войска. Ilmselt ei teadnud ka väeosa ohvitserid, mis partisanidega peale hakata. Lisaks üldisele väeosaga tutvumisele istusime paar-kolm korda mingites lokaaatoriputkades, aitasime paari raketti kokku monteerida ja jälgisime, kuidas sõdurid aja peale rakette tankisid ja üles seadsid. Põhilise osa ajast koristasime väeosa territooriumilt lund ja jõime, sest Karksi-Nuia oli baasist ainult 10 kilomeetri kaugusel, päeval värava taha hiilida polnud mingi probleem. Mõnel nädalavahetusel lubati meid koju käima ka, siis sai jälle alkoholivarusid uuendada. Lumi püsis sealkandis maas pea terve aprilli. Tartu linn oli juba üsna kevadine, aga meie kühveldasime Rutomäel ikka veel lund. Kui saime palliplatsi puhtaks, viitsisime mõnikord päikeselise ilmaga isegi võrkpalli mängida. Meid kamandama määratud allohvitser lobises ükskord purjuspäi välja, et kahekordse okastraadiga piiratud erivalve all olevas angaaris hoiti õhutõrjerakettide modifitseeritud variante, mis varustatud pikema stardiastme ja väikese tuumapeaga ning mõeldud kasutamiseks hoopis maavägede vastu. Kui õige see jutt oli, ei oska praegu enam öelda, aga mäletan küll, et osasid rakette hoiti tõepoolest teistest eraldi rangema valve all ega pandud kunagi stardiseadmetele. Minu jaoks lõppes üsna mõnus ja muretu elu raketibaasis ühe suurema peoga, mille ajal meil õnnestus ära lõhkuda männimetsa veeres oleva ohvitseride šašlõkiküpsetamise platsi laud, kui ronisime kambaga selle peale „Õllepruulijat“ laulma. Selle eest sain koos kahe kaaslasega viis päeva aresti Valga peavahis. Ega seegi partisanide jaoks halb koht olnud. Juba teisel päeval töötasime Valga raudteejaamas, kolmandal aga sõidutati meid Lätti Smiltene miilitsa juurde puid lõhkuma. Puuhunnik näidati kätte, õllenõu asukoht samuti. Öeldi, et kui töö tehtud, võime kogu õlle ära juua, aga linna peale tolgendama minna ei tohi. Lõunaks tõid lahked võmmid meile restoranist süüa. Puud said lõhutud, õlu joodud ning purjuspäi peavahti tagasi mindud. Nii möödusid arestipäevad üsnagi lõbusalt.

Lisaks halvale ilmale seostub see mälestus praeguse ajaga veel ühel kummalisel viisil. Järgmine kord tuli käskjalg kutsega mu koduukse taha 1986. aasta suvel, kui kõikjalt üle terve N. Liidu saadeti Tšernobõli „kordusõppustele“ kõiki, keda õnnestus kätte saada. Siis olin targem, lasin naisel ukse avada ja öelda, et mind pole kodus. Igaks juhuks otsustasin mõneks ajaks üldse Eestist jalga lasta. Kui avanes võimalus sõita koos Marika Mikkoriga Kaukaasiasse, olin kohe valmis minema. Nii sattusingi täpselt kümme aastat pärast esimest külaskäiku taas mägedesse ja Eesti Aiakesse, augusti teisel poolel ka Sulevi külla, kus ma varem käinud polnud.

Täna sõin lõunat koos Kaittiga. Selgus, et ta on kevadise Nepaali reisi hoopis ära jätnud ja peab sügisesi matkaplaane. Ta kirjeldas lühidalt mind ees ootavaid paiku. Leppisime kokku, et proovime tuleval kevadel käia Bhaktapuris Madhu Krishnat filmimas ning pärast teha retk Dolpa piirkonda. Kaitti kinnitas veel kord, et neil õnnestus mullu sügisel ilma suuremate sekeldusteta sama marsruuti mööda Nepaali lennata. Tallinnas öeldi, et ei saa pagasit Kathmanduni vormistada, kuid pakuti võimalust teha Amsterdamis uus check in.

Lõpuks tuli ka päike välja ja ilm hakkas natuke kevade moodi välja nägema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar