Kuldse peekrina ripub
valgete väljade kohal
hiigelpäike
millest joovad täna
janused silmad
suitseva harjaga
hangede vahel
sirutub minuni
märtsitaeva
seni veel lumine jalg
mida julgevad riivata
alles eile
tuiske sõidelnud huuled
värelus täidab
mõtete avara hoone
millest vastu kevadet
mõneks ajaks
jälle saab pühakoda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar