Esmaspäev, 21. märts 2011

Nepaal 2011. Kaks nädalat enne.

Öösel algas kalendrikevad, aga ilm on endiselt vinduvalt talvine. Siiski pole looduse virgumine enam kaugel, inimloomad on juba hakkanud kevadiselt sagima. Mitmeid mu kolleege on näiteks haaranud projektikirjutamise tuhin. Seekord pannakse erinevate käigusolevate tegevuskavade kildudest kokku tippkeskust. Hoolimata sellest, et ennustatav rahasaamise võimalus jääb üldise hinnangu kohaselt alla viie protsendi, leidub neid, kes ka sellise lootusetu väljavaate juures on nõus vaeva nägema. Mina pole järjekordse teadusbürokraatliku näpuharjutuse suhtes kuigi helgelt meelestatud. Üleüldse ei tahaks enam ühtki projekti kirjutada. Järgmisel aastal saab kümme aastat Eesti Rahvaluule Arhiivi teadusjuhiks tulemisest. Aga projektikirjanikuks sain juba enne seda. Teadlasekarjääri jooksul olen kirjutatud kaks sihtfinantseeritava teadusteema projekti, kaks grandiprojekti ja hulga aruandeid nende täitmise kohta. Lisaks veel taotlused kogude rahastamiseks, helisalvestuste digitaliseerimiseks, raamatute väljaandmiseks ja näituste korraldamiseks. Osa neist viimastest on olnud küll päris isiklikud ettevõtmised, aga mis sellest, ühtmoodi on ikka tulnud virtuaalset paberit määrida. Kui vanajumal peaks võtma bürokraate nuhelda, pole minulgi põrgus kirjutajaameti pidamisest pääsu. Siis tuleb loota, et ilma isikukoodita kedagi põrguväravast sisse ei lasta ja ehk on kuraditel juba ka päris mõnus tarkvara kõigi hukkaläinud hingede üle arvestuse pidamiseks juurutatud.

Täna kohtasin Kaubamajas Aldot, töökaaslast Eesti Rahva Muuseumi päevilt, kes praegu ajalehtedele ja ajakirjadele pilte tehes leiba teenib. Ja tema, kujutate ette, ütles, et oleks ta mu Nepaali reisist varem teada saanud, oleks ta kindlasti oma tegemised nõnda korraldanud, et saanuks minuga koos tulla. Enda meelest kirjutasin ja rääkisin kõikjal, et otsin reisikaaslasi, kuid paraku ei jõudnud mu hüüded temani. Infoühiskonnas summutab müra sageli kasuliku informatsiooni, asjalikud sõnumid vilksatavad korraks arvutiekraanil ja kaovad siis lõputusse muusikapalade, naljakate videoklippide, fotode ja „mulle meeldib see“ stiilis teadaannete voolu. Ka mina ei märganud mullu sügisel Facebookis Kaitti postitusi. 20. oktoobril kuulutas ta: „Kes tahab tulla novembris Nepaali, andke teada. Käiks Himaalaja peaaheliku all seitsme-kaheksatuhandelisi kaemas ja tunneks üldse ennast hästi. Tiibet on ka kiviga visata. Emotsioonid garanteeritud“. Ja 2. novembril täpsustas: „Nepaali Manaslu ringile. Ühel pool Ganesh Himal (7422m) teisel pool Manaslu (8156m). Ja natuke Annapurna ringi jääb ka matka sisse. Veel on võimalus ühineda :).“ Nii juhtuski, et sellal, kui mina püüdsin sama suhtlusvõrgustiku kaudu kindlaks teha Kaitti tänavusi reisiplaane, oli ta hoopis mägedes. Ning siis ma ostsingi lennupiletid ära, arvates, et olen oma Nepaali-igatsusega päris omapead jäänud. Sest muidu oli meil plaan minna aprillis nepaali uusaasta paiku Bhaktapuri newari kunstnikku Madhu Krishna Chitrakari filmima. Mägedesse muidugi ka, sellest poleks nagunii pääsu olnud. Aga nüüd lähen ma üksi ja Kaitti tuleb mingi seltskonnaga 12. aprillil ja käib vist Annapurna baaslaagris ja Chitwanis, sest elevantidega džunglis sõitmine meelitab rahvast rohkem, kui pikk ja kurnav mägimatk. Ja tagasi Eestisse jõuab ta päev pärast mind. Selline lugu.


Madhu Krishna Chitrakar oma tööde taustal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar