Kolmapäev, 16. märts 2011

Nepaal 2011. Kaheksateist päeva enne.

Vaatan aknast välja. Päikesepaisteline karge märtsihommik, külma oma seitse kraadi. Kogu elav loodus on kevade ootel nagu stardijoone taga. Kõik me märkame praegu linde, eriti lõunast tulnuid. Nemad on need tõelised elu ja ülestõusmise sõnumi toojad. Ja esimesi lumeroosi või lumikellukese tõusmeid imetleme hardalt. Otsekui ei kordukski see kõik aastast aastasse, otsekui oleks tänavune kevade tulemine hoopis eriline. Aga meil, põhjamaa inimestel, on vist veres mingi eriline kevadelembus, mis aitab igal aastal valguse ja soojuse võitu üha uue pilguga vaadata. Lõpuks pole kevadeid meile ju lõputult antud, ainult napp loetud hulk. Ja päevi pole kevadetes ka just ülearu palju. Enne kui jõuad laulmise, kasvamise, lehtimise ja õitsemisega harjuda, on juba jaanilaupäev käes. Pärast jaanipäeva aga on varsti sügis käes ja siis juba jõulud. Miks siis ei malda ma neidki väheseid hetki kodus olla, miks tiksub mõttes kogu aeg, kui mitme nädala ja päeva pärast asun teele siit põhjamaisest varakevadest lõunamaa palju küpsemasse aega? Kes ja millal istutas minu vastuvõtlikku pinnasesse rahutuse esimese võrse? Vaatan raagus kaski Kirjandusmuuseumi akna taga ja imestan, miks paljud mu sõbrad ja tuttavad ei tunne sedasama rahutust endas kasvamas. Sest kui nad tunneksid, siis ei suudaks nad selle survele vastu panna, vaid lendaksid igal kevadel eri suundades laiali, igaüks oma unistuste maale. Sest igaühel on oma paik siin päikese all, kuhu igatsetakse rohkem, kui kuhugi mujale. Võib-olla on teiste rahutus teistsugune, kutsub neid kaugete maade asemel hoopis Taevaskotta või Meenikunno rappa? Või paadiretkele alles jäiselt hingavail jõgedel? Järve või mere äärde, kus on kevadel sisemaast palju külmem? Mina tunnen tavaliselt veebruari keskpaiku, et ei jaksa enam kuidagi kevade saabumist oodata. Kuigi päevad lähevad üha valgemaks, muutun mina üha väsinumaks ja kärsitumaks. Iga lumesadu, iga tuisuilma, iga külmalainet võtan nagu suurt ülekohut, põen nende pärast vaimus ja lõpuks jään ka päriselt haigeks. Ja tahan kuhugi ära. See äratahtmine, soojusele ja kevadele vastu minna ihkamine pole alati niisugune olnud. Siiski mäletan, kui vaimustav oli olla 1989. aasta aprillikuus Tšehhimaa kevades, kus parajasti õitsesid kõik kirsi-, ploomi- ja õunapuud. Ja milline nauding oli 2005. aasta märtsis astuda talvisest Eestist Malta paarikümnekraadilisse soojusesse. Õieti sealt saigi alguse mu suur kevadine minnatahtmine.

Nepaal oli minu jaoks selline lapsepõlveunistus, millest tegelikult ei julgenud unistadagi. Oludes, kus isegi Soome tundus mingi muinasjutumaana, kuhu pääsevad ainult väga üksikud erilised inimesed, võis ju korduvalt lugeda Tenzing Norgai ja James Ramsey Ullmani „Lumetiigrit“, kuid see mõjus pigem sõnumina maailmast, kuhu endal kunagi pole võimalik pääseda muud moodi, kui ainult vaimus. Siiski uskusin juba seitsme-kaheksa aastase lapsena, et mul on mägedega eriline side. Mõnikord rääkis mägedest isa, kes oli sündinud Kaukaasias Mzõmta orus Eesti Aiakese külas. Kui olime vennaga juba nii vanad, et maailma asjadest veidi aru saada, palusime sageli isa, et ta jutustaks oma lapsepõlvest ja noorusajast, mis möödusid keset meile muinasjutulistena tundunud mägesid. Järgnenud lood olid erinevad, puudutasid mõnikord kodusõja keerulisi aegu ja kõige vanema onu surma (kelle järgi mulle muide nimi on pandud), vanaisa talu koos kõige seal leiduvaga, lumerohkeid talvesid ja sooje suvesid ning ploomide-pähklite rohkeid sügiseid, karu- ja metsseajahi juhtumusi ja muud sarnast. Hiljem lisandusid jutud geoloogidega Pamiiris ekspeditsioonil veedetud sõjaeelsest ajast. Isa oligi sõja puhkedes Pamiiris, mobiliseeriti sealt, sattus Eesti laskurkorpusesse ning ühes sellega viimaks Eestisse, kus meie vennaga siis viisteist kuni kakskümmend aastat pärast sõja lõppu ta lugusid huviga kuulasime ja Kaukaasiast unistasime. Ja mitte ainult Kaukaasiast – kuna üks isa õdedest, tädi Liisi, oli geoloog ja geoloogiga abielus, siis viibis ta pidevalt põnevatel (nii mulle lapsena tundus) ekspeditsioonidel Siberis, näiteks Bratskisse rajatava hüdroelektrijaama piirkonnas, kuhu talle umbes esimese-teise klassi jütsina pikki kirjasid kirjutasin, uurides, kas poleks kuidagi võimalik suvevaheajaks nende juurde sõita. Usun, et just sellised lapsepõlveseigad on mõjutanud mu hilisemaid valikuid ja otsustusi, mis mind muuhulgas ka kaksteist või kolmteist aastat hiljem tõepoolest esmakordselt Siberisse viisid. Aga praegu pole aeg sellest kõnelda, praegu tuleb rääkida hoopis Nepaalist ja Himaalajast. Enne eelmist Nepaali reisi kirjutasin 21. veebruaril 2009 oma blogis:

Arvatavasti on ni, et see, kes on kordki näinud Himaalaja lumiseid tippe, ei pääse enam nende lummusest ja igatseb üha tagasi, ükskõik kui järsud ja rasked mägirajad ronides ka ei tunduks. Mäed tekitavad sõltuvuse, millest on raske vabaneda. Mäletan, kuidas ma unistasin mägedest esimese Kaukaasia reisi eel. Olin siis seitsmene ja polnud oma silmaga näinud isegi Munamäge. Ja siis ma ootasin ja nägin unes lumiseid tippe, teravaid kui saehambad. Reaalsus kusagil Krasnodari kandis valmistas väikese pettumuse - mäed olid esialgu metsased ja madalad, nii et ma neid õigeteks mägedeks pidada ei suutnud. Hiljem, teel Punaselagedale, nägin küll järske kaljuseuinu, kuristikku ja all vahutavat jõge, kuid lumiseid tippe ikka polnud. Eesti Aiakeses selgus, et mägesid tuleb vaatama õppida. Sealt juba paistsid mõnes valged sakid, aga nad olid nii kaugel ja tundusid nii väikesed ning tähtsusetud lähemate küngaste taga. Isa näitas neid mulle ja nimetas kummaliselt kõlavaid nimesid - Tshugush, Agepsta...

Himaalajates käisin esimest korda alles 2007. aasta hilissügisel. See oli kogu Nepaali tutvustav reis, mis viis kolmeks päevaks matkama ka Annapurna lähistele radadele marsruudil Kaanre - Pothana -Landruk - Ghandruk - Nayapul. Pokharast sõitsime välja vastu õhtut, matka esimesed tunnid möödusid udus ja rahvas virises, et miks ennast ronimisega vaevata, kui midagi pole näha. Ent järgmisel varahommikul Pothanas tervitasid mäed meid enne päikesetõusu täies hiilguses - Annapurna lõunatipp, Hiunchuli ja müstiline kalasaba Machapuchare kõrgusid muljetavaldava rivina ja ootasid, et päikesekiirte puudutused süütaksid leegitsema nende lume.



Siis ei torisenud enam keegi, kõigil jätkus silmi ja kõrvu vaid mägede jaoks. Jah, ka kõrvu, sest mulle on alati tundunud, et mägedes õhk heliseb. Selles on lisaks kaugusest kostvale mägijõe kohinale alati veel mingeid salapäraseid hääli ja helinaid, mis avaruse tunnet võimendavad. Sealsamas varahommikuses karges õhus, Annapurna lumine lõunasein silme ees, otsustasin, et pean kindlasti tulema tagasi, et sooritada ligi kolm nädalat kestev matk ümber selle hiilgava jumalanna. Samas pelgasin, kuidas peab tervis vastu nii pikale rännakule, mille käigus tuleb tõusta 5416 m kõrgusele Thorong La kurule ja viibida üle nädala ülalpool 3000 meetri piiri. Otsustasin kõigepealt proovida kõrguse mõju ilma suure ronimiseta. 2008. aasta augustis saigi käidud kloostrireisil Ladakhis, oldud kaks nädalat 3100 - 3400 meetri kõrgusel ning ületatud autodega 5359 meetri kõrgune Khardung La kuru.



Tervis pidas nii hästi vastu, et tundsin ennas Ladakhis isegi paremini kui Eestis. Kahe nädala jooksul käisidme Induse, Nubra ja Shyoki orgudes kokku seitsmeteistkümnes budistlikus kloostris, kohtasime tülkut ja imetlesime Ladakhi mägismaa karmi ilu. Järgmisel kevadel olin jälle Nepaalis ja matkasin 30. aprillist 15. maini oma unistuste marsruudil Besisaharist Nayapuli kõigi Annapurnade tagant läbi Marsyangdi Khola ja Kali Gandaki orgude nõlvu mööda kulgeval rajal.



Matka eredaimad hetked jäid päevadesse Chamest Tukucheni, ehk siis kõrgustevahemikku 2600 – 5416 m. Jällegi pidas tervis hästi vastu, vaid ühe väga külma öö 4800 meetri kõrgusel veetsin unetult, sedagi peamiselt põhjusel, et ootamatult magamiskotita jäänult olin sunnitud pugema kahe raske madratsisarnase teki alla, sulejope seljas. Nädala sellest kuusteist päeva kestnud retkest käisin läbi vaid kandja ja teejuhiga kolmekesi.

Võib-olla andis just see koduste teekaaslasteta veedetud nädal mulle julgust proovida nüüd omal käel Himaalajas ringi seigelda. Siiski pean meeles, et Nepaal on väga vaene maa ning selleks, et kohalik rahvas ka veidi teenida saaks, kasutan seegi kord kandja ja teejuhi abi. Pealegi pole mõistlik ihuüksi mägedes ringi hulkudes inimesi ja loomi kiusatsse viia. Mullu 21. aprillil asus Syabru Besist Kyanjin Gompa poole teele 23. aastane ameerika neiu Aubrey Sacco, kes pärast kolledži lõpetamist juba viiendat kuud Aasias ringi reisis. Ta läks Langtangi orgu ilma ühegi saatjata ning kadus järgmisel päeval Lama hotelli ja Ghora Tabela vahel jäljetult. Hilisemad otsingud politsei ja sõjaväe osavõtul ei andnud mingeid tulemusi ning seni pole õnnestunud leida isegi ühtki Aubreyle kuulunud eset. Plaani kohaselt peaksin Syabru Besist Lama hotellini kõndima 8. aprillil ehk siis paar nädalat varasemal ajal. Võib-olla teatakse nüüd tema saatusest midagi rohkemat?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar