Õhtul koju jõudes (kella kuue paiku) nägin virmalisi, mis lehvisid põhjakaarest üle kogu taeva ja tundusid õrnalt punakasroosadena. Nii tabamata valgus. Olen alati imestanud, kuidas virmalisi vaadates tekkib tunne, et tegelikult jääb suurem sära ja tulede mäng nägemata või näeb seda ainult libisemisi silmanurgast. Kustutasin kõik tuled, võtsin fotoka ja tegin mõned põhjamaised pildid. Kahjuks on põhjakaares tugev Luunja tulede kuma, mis nüüd virmalistega kokku sulab. Ja virmalised ise jäid pildile ka kuidagi palju "rasvasematena" kui palja silmaga vaadates. Mõned tähistaeva pildid tegin ka. Ilma spetsiaalseid seadmeid kasutamata tulevad tähed muidugi pildile kriipsukestena, sest maakera ju pöörleb. Pildistamise ajal oli külma -16,5 kraadi (täna hommikul -19,2).
Mul oli tänaseks tekkinud kujutlus, et siin virmaliste juures oli luuletus. Kui seda üle lugeda tahtsin, selgus, et polnudki. Mul on isegi mõned read ähmaselt meeles, umbes nii:
VastaKustutavalgus veikleb
taevas on vaga
tahaks näha tuld
valguse taga :-)