Eelmisel nädalal rajati meile uus elektriliin. Töö oli esialgu planeeritud 2. kvartalisse, kuid miskipärast peeti paremaks liin just kõige sügavama lumega üles vedada. Esmaspäeval oli põllult liini alt lumi ära lükatud ja teisipäeval läks töö lahti. Viltused postid seati õigeks ja uus kaabel nende külge. Kahe päevaga oli uus õhuliin valmis ja meil stabiilsem vool majas. Täna käisin piki liini kõndimas, käia oli sama hea, kui teed mööda. Mitmekümnest kohast jätkatud paljaste traatide asemel on nüüd vaid ühe korraliku jätkukohaga kaabel. Põhimõtteliselt saaksime selle kaudu ka kolm faasi kätte, kuid lisavõimsuse eest tuleb kõvasti raha välja anda.
Põllult avanesid uued ja huvitavad vaated, avarust tundus veel rohkem olevat.
Keset põldu jookseb kitsas põõsaste ja puude rida endise Tatra talu suunas. Jälgede järgi võib arvata, et see pakub varju tervele hulgale loomadele.
Pilvede vahelt hakkas järjest rohkem sinist läbi kumama. Ilm keerab jälle külmema palge ette.
Pärast jalutuskäiku otsustasin lund katustelt alla ajada. Maja katuseharjani ma muidugi ei jõudnud, seepärast jäi üles veel üsna arvestatav kogus lund, mis ähvardab mingil hetkel laviinina alla tulla.
Garaažiga oli lugu lihtsam, ronisin katusele ja ajasin võimalikult palju lund alla. Selle, mis katuse servale pidama jäi, kraapisin hange otsas seistes ära.
Nüüd kõrgub garaaži kõrval vägev hang, millist siin kunagi varem pole olnud.
Aed on täis kutsumata külaliste jälgi. Puud paistavad siiski enam-vähem terved olevat.
Mullu suvel vana toominga alla veetud pink hakkab juba uppuma. Kui hea oli selle peal suvel istuda!
seal ribas, mis tatra oru poole läheb, on peaaegu alati kitselised sees ja küllap rebaseid.
VastaKustutaka metssiga on sealkandis uidanud, aga pikemaks peatuseks on talle see metsaribakene siiski liig kitsuke.