Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Uinun homsesse

Kui katkeb hingeniit
mis alles eile sidus
mu mälestusi ühtseks elulooks
ja peeglist vaatab vastu võõras nägu
veel kahvatum kui kriit
siis veidraid värsiridu
lööb klahvistikul pime sõrmejooks
ma sõnu näen kuid justkui läbi hägu

ons talvel murtud selg
või kasvueas veel hanged
kõik samaväärne tundub õhtu eel
kui hallil ookeanil purjetab mu maja
ja kompassil on purunenud telg
me üle mõni üksik täht kui langeb
siis sosistan oh soovi veel ja veel
ning uinu homsesse sa narr sa luuletaja

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar