Reede, 22. oktoober 2010

Eestis teadlane olla pole uhke ja hää

Eesti teaduspoliitikas näib domineerivat põhimõte jaga ja valitse. Et teadlased liiga palju suud ei pruugiks ja poliitikuid ei segaks, on nad pandud omavahel võistlema (või võitlema) ellujäämise nimel. Ministeeriumi ametnikud ütlevad küüniliselt: „Pingutage, sest kõik ei mahu marjamaale!” Ja teadlased pingutavad. Kirjutatakse üha uusi uhkeid projekte, lubatakse kõlavaid tulemusi. Ja mässitakse ennast üha rohkem sellesse võrku, mille sümboliks on kujunenud Eesti Teaduse Infosüsteem, mis ämblikuna varitseb võrgu kohal, et lootusetult kinni jäänud mahlast tühjaks imeda. Üks käsi kirjutab taotlusi, teine retsenseerib kolleegide omi. Eesti on väike, tegelikult pole meil vajalikke resursse seadustega sätestatud teadus- ja arendustegevuse elluviimiseks. Ega siis uus teadusasutuste hindamise ring ilmaasjata mitmeks aastaks ei takerdunud. Tundub, et tubli osa teadusele mõeldud rahast kulub välis- ja kodumaistele ekspertidele ning süsteemi kindlustavatele ametnikele. Samas on paljud teadlased ise ekspertideks, ja sageli valdkonnas, milles nad hästi ei orienteeru. Sest meie väikesel maal pole võtta piisaval hulgal kõigi uurimissuundade esindajaid. Aga eesti teaduse imeveski jahvatab sellest hoolimata. Ise küsimus on, mis hinnaga see kõik toimub. Lõputus taotluste-aruannete ringis tiirlev teadlane on sunnitud pingutama jumal teab kelle poolt väljamõeldud nõuete täitmise nimel ning andma üha suuremaid lubadusi, sest kõik meie elus peab ju kasvama ja arenema. Iga kuue aasta tagant tuleb vana küna kummuli lüüa ja alustada uut suurt projekti, muidu pole progressi. Aga selleks, et eesti palkade juures tõepoolest elus püsida ja mingil määral nuusutada ka rahvusvahelist teaduselu, tuleb anda järjest uusi lubadusi, mis viimaks lubaja lõplikult enda alla matavad. Sellise süsteemi juures on paratamatu, et ükskord saabub päev, mil teadlane jõuab arusaamisele, et ei suuda kõike lubatut ellu viia. Ta on ennast tühjaks kirjutanud, sest pole olnud aega uute teadmiste omandamiseks. Kui paljud meist, kallid kolleegid, jõuavad veel lugeda kaasvõitlejate artikleid niisama, puhtast teadasaamise rõõmust, mitte kohustusest retsenseerida või toimetada? Kui paljud suudavad osaleda teaduselus laiemalt, väljaspool oma eriala? Ametnike arvates ei tohikski ehk folkloriste huvitada kirjandus- või kunstiteadlaste tegemised. Eesti humanitaariaga on muidugi veel eri lood, sest teadlaste ja teadussuundade vahelises võitluses paistab kehtivat veel üks printsiip – hoida humanitaare kõigi võimalike vahenditega „marjamaa” servas või tõrjuda nad hoopis aia taha. Seepärast püütakse kõik rahastamispõhimõtted ja teadustegevuse hindamise aluseks olevad kriteeriumid luua nii, et need oleksid humanitaaridele võimalikult ebamugavad, või veel parem – et need juba eos välistaksid humanitaaride osavõtu. Tuletagem siinkohal meelde kasvõi teadusväljaannete indekseerimise põhimõtteid või nn väikesemahulise teaduse infrastruktuuri rahataotlemise põhimõtteid. Kelle muu, kui mitte humanitaaride vastu, on suunatud viimase nõue, et aparatuuri ühiku hind oleks vähemalt 100 000 krooni koos keeluga taotleda raha lauaarvutite jm sarnase humanitaaridele vajaliku aparatuuri ostuks. Teadusväljaannete osas on humanitaarid näidanud küll hämmastavat kohastumisvõimet ning vähendanud eesti kultuurile vajalike, kuid „odavaks hinnatud” monograafiate väljaandmist ning pressinud ennast nii jõuliselt maksimaalseid punkte andvate väljaannete turule, et juba kostab loodusteadlaste leerist hääli selle süsteemi ümbertegemise vajadusest, loomulikult jälle nii, et humanitaarid mängust välja jätta. Kahju, et meie riigis on selline sumomaadlust meenutav eluviis saanud pea ainuvõimalikuks. Ma saan aru, et väga mugav oleks hoida humanitaarteadlasi reeglite mittetäitmise eest pidevalt platsi kõrval, visates neile siiski armulikult oma äranägemise järgi natuke raha, et nad nälga ei sureks, samas vaadates, kuidas nad sellegi pisku nimel üksteisega lahingut löövad. Igatahes rahastati mõnesid humanitaaride teadusteemasid aastaid just otsekui erandkorras. Ja kui viimaks hakkaski tunduma, et jagajate käed annavad kõigile ühtse põhimõtte kohaselt, hakkas järjest enam kostma neid hääli, kes soovisid vanade aegade tagasitulekut ehk seda, et mängureeglid tuleks kehtestada vaid neid endid silmas pidades.

1 kommentaar:

  1. Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on annud inimlastele endi vaevamiseks! (1: 13)

    VastaKustuta