Öö üleval

Ühe unustuse
tahan kaasa võtta
minnes vana kuuga
üle kõrrepõllu
taevas kõrge
tähed teravad
vari pikem
õhtust enesest

aga mälestused
mida ma ei kanna
jäägu harutada
häile sõpradele
lõkketule ääres
lauldes algab see
mis on suurem meist
ja mahutab meid kõiki

koidu ajal kokku
saame sealpool
valget uduseina
puhta südamega
teretades päeva
mis on sama sügav
nagu hommikune uni