Põhjatuul

Päev nagu väsinud hauasammas
vajub järjest sügavamale maasse
koidiku külmad käed
tulevad homme võtavad astrid
otse mu näppude vahelt

ustava vahimehena
toomingas seisab alasti
põhjakaarest puhuvas tuules
nagu mu mõttedki
juba lõdisevad sõnadeks saades