15. oktoober, laagris Tinjest veidi edasi (4190 m). Hommikuseks atraktsiooniks oli päästekopter, mis tuli briti haiget meest ära viima. Olime just hommikusöögi lõpetanud ja asjad kokku pakkinud ning saime sündmust rahulikult jälgida. Enne kopteri tulekut jõudsin veel pildistada kitsekarju, mida külast välja orunõlvale aeti. Üsna meie laagri lähedale põllule oli WC paberist moodustatud H täht maandumismärgiks. Kopter tuli piki orgu ida poolt. See oli esimene lennumasin ja üldse mootori jõul liikuv aparaat, mida viimase kahe nädala jooksul nägime. Muidugi tekkis kopteri maandumisel paras tolmutorm. Haige kanti kokkupandava kanderaamiga kopteri juurde ja tõsteti peale, järgnes seljakott. Ja siis kohe minek.
Ka meie hakkasime vaikselt orgu mööda ülespoole liikuma. Kohe peale küla möödusime maaliliste tšörtenite rivist. Taas möödus meist ratsanik ehitud hobusel. Rada lookles üsna igavalt oru vasakul kaldal, jõgi voolas kohati päris püstloodsete seinte vahel kümme-viisteist meetrit madalamal. Siis tuli koht, kus org muutus nii kitsaks, et pidime ronima üles mäenukile. Varjulises kohas oli rada jääs, libisesin, kuid jäin tänu kepile siiski püsti. Aga Alf pani samas kohas käe maha. Üleval oli kena tasane jakikarjamaa laagripaiga kivimüüridega. Sinna istusime korraks puhkama.
Nüüd kõndis meist mööda pidurõivais naine ja kadus alla laskuva raja käänaku taha. Kuhu nad kõik nii ehituna lähevad? Peagi laskusime meiegi tagasi jõe lähedusse. Varsti hakkasid teisel kaldal paistma mingid hooned. Kaart ütles, et tegemist on Pu Gompaga. Palvelipud lehvisid, kuid ühtki inimest polnud näha. Üle jõe viis maaliline puusild, kuid me ei hakanud gompa juurde minema. Karma huvi oli koos meiega 21. oktoobriks Jomsomisse jõuda, seepärast tahtis ta iga päev võimalikult pika maa läbida. Nii marssisime mööda üsna üksluist orgu pidi edasi. Muidugi, kui oleksime mägedes olnud esimest päeva, oleks seegi org vast päris maaliline tundunud, aga nüüd, pärast kahte nädalat oli igav ja üksluine. Ikka umbes 45 kraadi all tõusvad nõlvad mõlemal pool, ikka vahune jõgi vonklemas nende vahel orupõhjas, ikka kiviklibune rada, mis kord jõeni laskus, siis jälle üle mõne künka ronis.
Veel üks ratsanik kappas mööda, hobusel jälle värvilised lindid sabas. Ja kõik need ratsanikud on läinud meiega samas suunas, tagasi pole tulnud ühtegi. Viimaks hakkas paistma üksikuid märke asustuse lähedusest – üksik jakk mäenõlval, palju loomaradasid. Jõgi tegi järsu jõnksu paremale. Rohekas vesi järskude kaljude vahel, vastaskaldal paarile suurele rahnule kirjutatud om mani padme hung. Üsna varsti pärast seda tegime ühe jõkke voolava oja ääres lõunapausi, paraku tuli taas leppida kuivtoiduga.
Varsti org avardus, kõndisime kilomeetreid kiviaedade vahel, kahel pool koristatud põllud ja karjamaad. Mõned varemed, paar elumaja, siin seal muul või hobune, aga mitte ühtki inimest. Unenäoline tunne tekkis niimoodi minnes, ees kauguses paistmas lumised mäeharjad.
Siis äkki oli käänaku taga hulk maju, ühe õues kõrvuti seismas hobune ja mootorratas. Ja tänavat mööda kõndimas uhkeis rõivais naised. Enne, kui jõudsin nendeni, et pilti teha, pöörasid naised teelt kõrvale. Seal, kiviaedade taga platsil suure telgi kõrval istus üle saja pidurõivais inimese. Nende ees laua taga tähtis laama. Nüüd sai selgeks, kuhu kõik need ratsanikud, keda kahe päeva jooksul nägime, olid läinud. Küla nimi peaks olema Phalva. Aga meil polnud kahjuks aega, et sündmust jälgima jääda.
Karma kindlakäelisel juhtimisel astusime edasi, ületasime silla ja olime vartsi uhke tšörtenite grupi juures. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, mõned paistsid üsna vanad. Palvelipud lehvisid mägede taustal. Võimas paik, kus oleks tahtnud veidi istuda. Aga kohalikudki ei istu sellistes kohtades, loevad oma palved ära ja lähevad edasi. Pärast avardus org jälle, paistsid veel mõned kiviaedadega ümbritsetud põllud. Vantsimine muutus tüütuks. Ühe manimüüri juures tuli mulle vastu kolm tüdrukut. Kui nad märkasid, et haaran fotokaamera, kummardusid nad, nagu tahaks ennast kivide taha peita, ise aga naersid.
Jõudsime esimeste Tinje majadeni. Ka siin käis viljapeks. Tõttöelda ei saanud ma algul arugi, et tegemist on Tinjega, sest piltide pealt oli meelde jäänud, et see on suur küla. Siin aga paistis vaid kolm maja, üksik tšörten ja päikesepatareide toitel töötav mobiilside jaam. Aga org tegi just selles kohas käänaku vasemale ning edasi minnes ilmnesid ka küla tegelikud mõõdud.
Tinje on võimas küla kahe oru ühinemiskohas. Eemalt kaedes kuidagi hall, puudeta. No muidugi, kõrgust ju ka parasjagu, 4150 meetrit. Sellises kõrguses ei taha puud enam kasvada. Sammusime vilja peksvaid külamehi ja naisi pildistades edasi ja jäime viimaks ühte külaossa tunnikeseks pidama. Seal käis viljapeks erilise hooga. Aedadega ümbritsetud põllud olid täis kümneid, võib-olla isegi sadu tuhandeid odravihke, mida järjest rabati ja peksti. Samas käis tuulamine. Kui tuul vaibus, kostis kohe vile – nii püüdsid tuulajad tuult meelitada. Filmisin ja pildistasin isu täis, lisaks töösituatsioonidele ka lapsi, kes vaikselt meie juurde kogunesid. Nad ei küsinud pastakaid ega norinud kommi, lihtsalt vaatasid meid.
Edasi pidime minema parempoolsesse orgu. Kiviaedade vahel kulgev tee viis meid kahe võimsa majapidamise vahelt läbi. Majad nagu kindlused, ümbritsetud kuldsete viljavihkudega. Tšörten, jõgi, sild. Väike tõus uude orgu. Siin, lauges oruotsas oli Tinje lennuväli, mida praegu miskipärast ei kasutata. Võib-olla on süüdi suur kõrgus – lühikese lennuga nii kõrgele sattunud inimesel on suur tõenäosus mäehaigeks jääda. Natuke lennurajast edasi seati üles inglaste telke. Meie tahtsime veel palju kaugemale minna, et järgmise päeva pikka kõndimist veidi lühendada. Ent avastasime, et kokk, Madis, Alf ja koer on kadunud. Et nad olid olnud varem kõige eesimesed, oletasime, et nad ei taibanud ära keerata, vaid põrutasid teist orgu mööda otse edasi, Hiina poole. Jäime siis mõne kilomeetri pärast sobivas paigas pidama. Kell oli pool kolm. Tunni pärast jõudis kohale ka Sussaninist kokk koos teiste puudunud meestega.
17. oktoober, Chharka (4300 m). Eilne päev jäi märkmetes taas vahele. Juba hommik oli väga külm, otasime pikisilmi, et päike hakkaks meid soojendama, kuid pidime enne siiski kõndima hakkama, kui selle ära oodata jõudsime. Miskipärast tabas mind esimese kilomeetri jooksul mitu hingeldushoogu, siis aga sain õige käimisrütmi kätte. Varsti tuli teha peatus, et üks kiht rõivaid seljast võtta. Sammusime laugete nõlvadega kõrgorus, mis pakkus päris avaraid vaateid.
Juba tund-poolteist pärast laagrist lahkumist hakkas eemal paistma kiilukujuline tume mägi. Paremalt poolt seda läks rada Dho Tarapi, külla, kus pidi olema suurem klooster, aga kuhu meil polnud plaanis minna. Sinnapoole keeras inglise grupp. Nägime neid eemal poollagunenud tšörteni juures läbi jõe sumamas. Karma ütles rõõmsalt, et meilgi tuleb edaspidi läbi jõe kahlata. Aga kõigepealt marssisime edasi, mööda üksikust karjakasvataja telgist, mööda ka kiilukujulisest mäenukist. Selle järel avanes üsna mõnus org. Muidugi oli kõrgust üksjagu ning seda tuli üha juurde. Möödusime paarist üksikust manimüürist. Vahepeal oli org kitsas, nõlv kiviklibune, seejärel avardus taas. Siis tuli koht, kus enamuse orupõhjast võttis enda alla jõgi ning rada kulges otse selle kaldal. Oli pikk ja väsitav käimine, laagrisse jäime 4460 meetri kõrgusel ojadest ümbritsetud lagendikul karjaseonni kivimüüri lähedal.
Hommikul olid muulad taas kord jalutama läinud, kuid leiti peagi üles. Kivimüüri varjus tossas sõnnikune lõke, mille ümber kandjad ennast soojendasid. Karma ütles, et kuruni on umbes kolm tundi käiku, Chharkani aga viis kuni kuus. Viis tundi, see kõlab Karma suust üldse kahtlaselt sageli. Täna hakkas päike varakult soojendama, selle paistel oli hea asju pakkida. Sama org jätkus ning jätkus ka kerge tõus. Mingil hetkel märkas meie koer orunõlval kitsekarja ja tormas neid taga ajama. Imetlusväärse kergusega jooksis ta sada meetrit üles ja isegi ajas karja kaheks. Aga muidugi ei õnnestunud tal kitsedele ligi jõuda. Maaliline maastik avaras orus jätkus põõsaste ja siia-sinna nende sekka külvatud kividega. Kõrvalorgudest looklesid välja pooleldi külmunud ojad. Vastu tuli jakikaravan. Taas mindi kuhugi kauba järele. Üks karavaniajaja keerutas käies suurt palveveskit.
Ootamatult jõudis kätte jõe ületamise hetk. Vesi oli kohati üsna madal, kalda lähedal ja kivide ümber ka jäätunud. Otsisime kohta, kus saaks jalgu paljaks võtmata üle, kuid ei leidnud. Ainult Laine sooritas ulja hüppe jäistel kividel ning pääses kuiva jalaga. Teised sumasid läbi jääseguse vee. Olin viimane, kes üle läks ja viimane, kes saapad taas jalga sai. Teised olid selle ajaga juba päris kaugele jõudnud. Siinpool jõge ootas meid uus paremale kaarduv org, põhjas punakad, rohekad ja sinakashallid põõsad, paremat nõlva mööda alla laskumas kaljuvöö kui ajahambast puretud kindlusemüür.
Ikka kõrgemale. Kohas, kus org koos jõega täisnurga all paremale pööras, tuli meil otse minna. Siin oli vesi juba enamasti jääs ning jõe ületamine ei valmistanud raskusi. Teisel pool hakkasime kollakaspruuni nõlva mööda üles ronima. Varsti kõndisime piki karavaniradadest triibulist nõlva. Ja meie karavanile tuli taas vastu jakikaravan. Seekord tundusid loomad eriti uhked ja ehitud olevat.
Järgnes pikk-pikk vantsimine mööda maastikku natuke viiest tuhandest madalamal. Selle kohta ei ütlekski enam org, sest nii madalad ja lauged on nõlvad. Väike järvesilm mäenuki all, seejärel juba traavers kurule. Chharka La, meie GPS näitas kõrguseks 5020 meetrit. Seekord oli kurul tugev tuul, mis ei meelitanud vaateid nautima. Kuigi hakkas paistma Dhaulagiri massiiv. Ja eks neid mägesid ole juba üksjagu nähtud ka.
Laskumine tundus lõputa. See polnud järsk, vaid tohutu pikk. Rada keerutas ümber mäenuki, seejärel teise, kolmanda ja nii edasi. Lõppu ei paistnud, küla polnud näha. Siiski, pärastüht järjekordset käänakut kohtasin tüdrukuid, kes olid sõnnikut kütteks korjama tulnud. Vast pole küla enam kaugel, mõtlesin. Ent miski ei muutunud. Ees polnud näha ka ühtki matkakaaslast, siiski märkasin rajatolmus aeg-ajalt tuttavaid jälgi. Päike vajus madalalale. Leidsin ennast lõhe eest, kuhu rada väga järsult laskus selleks, et veelgi järsemalt tõusta. Minu vaatepunktist paistis, et see pole üldse läbitav. Aga kaks tüdrukut jooksis kergejalgselt alla ning ronis minu suunas üles. Nad naersid ja, nähes mind nõutuna seismas, rääkisid midagi. Olgu, teen proovi. Panin fotokaamera kottijuhuks, kui peaksin kukkuma, ja hakkasin laskuma. Kui alla jõudsin, ilmus kusagilt Karma, haaras mu koti ja hakkas ees üles ronima. Muidugi polnud ülesronimine üldse nii keeruline, kui eemalt paistis. Küsisin, kas küla on kaugel. Siinsamas lähedal, vastas Karma. Ent me kõndisime päris kiirel sammul veel tund aega, enne kui küla paistma hakkas. Kõigepealt nagu ikka tšörtenid, seejärel laskumine. Chharka jättis loojangu ajal väga võimsa mulje oma kindlusmajadega. Ajatu arhitektuur, künkal müürina kerkiv küla võis samamoodi välja näha ka viissada aastat tagasi. Läksime sika-saka läbi küla, üle silla ja jõudsime teise külaossa, kus meie telgid olid püsti pandud otse teemaja õue. Jah, siin oli üle hulga aja taas teemaja, mida uhkelt hotelliks nimetati. Ja üle tänava mõnus söögituba, mille keskel pliit, seina ääres aga vaipadega kaetud lavatsid. Tõeline paradiis, isegi lamp põles laes (akutoitel). Olin teel olnud täpselt üheksa tundi ning jõin nüüd kaks tassi tiibeti teed. Siin, kõrgel, saad aru, miks tee sisse jakivõid pannakse. Jood teed ja kuiva ning tuulega pragunenud huuled muutuvad kohe pehmemaks. Pärast teed tuli mustangi kohv, mida tehakse jakivõist, suhkrust, kohvist ja raksist. Vett ei pandagi. Päris äkiline kraam, jood paar tassi seda ja oledki purjus. Aga Karma manitseb, et kuna oleme Dolpas, tuleks öelda dolpa kohv, mitte mustangi oma.
18. oktoober, üks paljudest Yak Kharkadest (jakikarjamaadest), 4765 m. Täna saime liikuma tavalisest hiljem. See võimaldas mul käia hommikul Chharkat pildistamas ja filmimas. Rahvas tegi parajasti hommikusi toimetusi – kitsekarjad aeti välja, naised ja tüdrukud läksid kandekorvidega sõnnikut korjama, mehed labidatega tont teab kuhu. Päikesekiired juba ulatasid orgu, aga paljad käed hakkasid aparaate hoides ikka külmetama. Majakatustest tõusis suitsu.
Teele saime kaheksa paiku, kõndisime mööda külatänavat otse päikese poole. Küla sai otsa, rada jätkus jõe kaldal. Veidi aja pärast, küla veel paistis, tuli sild, teisel pool näis rada järsult mäkke tõusma hakkavat. Õnneks selgus, et käidavam rada jätkus jõe kaldal. Jätkus umbes samasugune org kui eilegi. Siiski ilmestasid maastikku väga kõrged pilveribid. Umbes tund-poolteist pärast teeleasumist jõudsime rippsillani, teisel pool kõrgus kaljune nõlv, mida mööda nägime rada siksakis tõusmas. Varsti ronisimegi seda mööda üles. Kui kaljude vahelt välja saime, avanesid lauged rohumaad, mis praegu küll kollakat värvi olid.
Rada keerutaski üleval, kitsaks muutunud oru kohal. Karma hoiatas, et meil tuleb ületada suur maalihke või kivivaringu koht. See jõudiski kätte umbes poolteise või kahe tunni pärast. Meie õnneks püsisid kivid hästi paigal, pealegi oli nõlva juba märgatav rada sisse käidud. Matk jätkus üsna kitsaks tõmbunud orus, millest suurema osa võttis enda alla jõgi. Enne nii kõrgele jõudmist, kus orust madal ja lai nõgu sai, tuli kohati üsna käreda voolu serva mööda kõndida.
Aga siis taandusid ja madaldusid nõlvad ja meile avanesid suurepärased kõrged karjamaad. Läbinud neist paar esimest, jäime laagrisse kolmanda juures 4765 meetri kõrgusel. Ainult kollaseks tõmbunud rohi ja sammal ning eemal mõned põõsapuhmad.
Shimen. Hommikune kitsekari.
Päästekopter maandub.
Tšörtenid Shimeni lähedal.
Ka meie hakkasime vaikselt orgu mööda ülespoole liikuma. Kohe peale küla möödusime maaliliste tšörtenite rivist. Taas möödus meist ratsanik ehitud hobusel. Rada lookles üsna igavalt oru vasakul kaldal, jõgi voolas kohati päris püstloodsete seinte vahel kümme-viisteist meetrit madalamal. Siis tuli koht, kus org muutus nii kitsaks, et pidime ronima üles mäenukile. Varjulises kohas oli rada jääs, libisesin, kuid jäin tänu kepile siiski püsti. Aga Alf pani samas kohas käe maha. Üleval oli kena tasane jakikarjamaa laagripaiga kivimüüridega. Sinna istusime korraks puhkama.
Org tundus üsna igav.
Jakikarjamaa mäenukil.
Nüüd kõndis meist mööda pidurõivais naine ja kadus alla laskuva raja käänaku taha. Kuhu nad kõik nii ehituna lähevad? Peagi laskusime meiegi tagasi jõe lähedusse. Varsti hakkasid teisel kaldal paistma mingid hooned. Kaart ütles, et tegemist on Pu Gompaga. Palvelipud lehvisid, kuid ühtki inimest polnud näha. Üle jõe viis maaliline puusild, kuid me ei hakanud gompa juurde minema. Karma huvi oli koos meiega 21. oktoobriks Jomsomisse jõuda, seepärast tahtis ta iga päev võimalikult pika maa läbida. Nii marssisime mööda üsna üksluist orgu pidi edasi. Muidugi, kui oleksime mägedes olnud esimest päeva, oleks seegi org vast päris maaliline tundunud, aga nüüd, pärast kahte nädalat oli igav ja üksluine. Ikka umbes 45 kraadi all tõusvad nõlvad mõlemal pool, ikka vahune jõgi vonklemas nende vahel orupõhjas, ikka kiviklibune rada, mis kord jõeni laskus, siis jälle üle mõne künka ronis.
Pu Gompa juurde viiv sild.
Igav org jätkub.
Viimaks ometi midagi uut!
Veel üks ratsanik kappas mööda, hobusel jälle värvilised lindid sabas. Ja kõik need ratsanikud on läinud meiega samas suunas, tagasi pole tulnud ühtegi. Viimaks hakkas paistma üksikuid märke asustuse lähedusest – üksik jakk mäenõlval, palju loomaradasid. Jõgi tegi järsu jõnksu paremale. Rohekas vesi järskude kaljude vahel, vastaskaldal paarile suurele rahnule kirjutatud om mani padme hung. Üsna varsti pärast seda tegime ühe jõkke voolava oja ääres lõunapausi, paraku tuli taas leppida kuivtoiduga.
Varsti org avardus, kõndisime kilomeetreid kiviaedade vahel, kahel pool koristatud põllud ja karjamaad. Mõned varemed, paar elumaja, siin seal muul või hobune, aga mitte ühtki inimest. Unenäoline tunne tekkis niimoodi minnes, ees kauguses paistmas lumised mäeharjad.
Lõputud kiviaiad.
Siis äkki oli käänaku taga hulk maju, ühe õues kõrvuti seismas hobune ja mootorratas. Ja tänavat mööda kõndimas uhkeis rõivais naised. Enne, kui jõudsin nendeni, et pilti teha, pöörasid naised teelt kõrvale. Seal, kiviaedade taga platsil suure telgi kõrval istus üle saja pidurõivais inimese. Nende ees laua taga tähtis laama. Nüüd sai selgeks, kuhu kõik need ratsanikud, keda kahe päeva jooksul nägime, olid läinud. Küla nimi peaks olema Phalva. Aga meil polnud kahjuks aega, et sündmust jälgima jääda.
Millised kostüümid!
Siia nad kõik ratsutasidki!
Karma kindlakäelisel juhtimisel astusime edasi, ületasime silla ja olime vartsi uhke tšörtenite grupi juures. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, mõned paistsid üsna vanad. Palvelipud lehvisid mägede taustal. Võimas paik, kus oleks tahtnud veidi istuda. Aga kohalikudki ei istu sellistes kohtades, loevad oma palved ära ja lähevad edasi. Pärast avardus org jälle, paistsid veel mõned kiviaedadega ümbritsetud põllud. Vantsimine muutus tüütuks. Ühe manimüüri juures tuli mulle vastu kolm tüdrukut. Kui nad märkasid, et haaran fotokaamera, kummardusid nad, nagu tahaks ennast kivide taha peita, ise aga naersid.
Tšörtenid Phalva lähedal.
Org avardus taas.
Häbelikud tüdrukud.
Jõudsime esimeste Tinje majadeni. Ka siin käis viljapeks. Tõttöelda ei saanud ma algul arugi, et tegemist on Tinjega, sest piltide pealt oli meelde jäänud, et see on suur küla. Siin aga paistis vaid kolm maja, üksik tšörten ja päikesepatareide toitel töötav mobiilside jaam. Aga org tegi just selles kohas käänaku vasemale ning edasi minnes ilmnesid ka küla tegelikud mõõdud.
Viljapeks Tinjes.
Odravihud 4200 meetri kõrgusel.
Viljapeks.
Peks ja tuulamine.
Tinje on võimas küla kahe oru ühinemiskohas. Eemalt kaedes kuidagi hall, puudeta. No muidugi, kõrgust ju ka parasjagu, 4150 meetrit. Sellises kõrguses ei taha puud enam kasvada. Sammusime vilja peksvaid külamehi ja naisi pildistades edasi ja jäime viimaks ühte külaossa tunnikeseks pidama. Seal käis viljapeks erilise hooga. Aedadega ümbritsetud põllud olid täis kümneid, võib-olla isegi sadu tuhandeid odravihke, mida järjest rabati ja peksti. Samas käis tuulamine. Kui tuul vaibus, kostis kohe vile – nii püüdsid tuulajad tuult meelitada. Filmisin ja pildistasin isu täis, lisaks töösituatsioonidele ka lapsi, kes vaikselt meie juurde kogunesid. Nad ei küsinud pastakaid ega norinud kommi, lihtsalt vaatasid meid.
Tinje lapsed.
Ajatu vaade.
Kodu nagu kindlus.
Edasi pidime minema parempoolsesse orgu. Kiviaedade vahel kulgev tee viis meid kahe võimsa majapidamise vahelt läbi. Majad nagu kindlused, ümbritsetud kuldsete viljavihkudega. Tšörten, jõgi, sild. Väike tõus uude orgu. Siin, lauges oruotsas oli Tinje lennuväli, mida praegu miskipärast ei kasutata. Võib-olla on süüdi suur kõrgus – lühikese lennuga nii kõrgele sattunud inimesel on suur tõenäosus mäehaigeks jääda. Natuke lennurajast edasi seati üles inglaste telke. Meie tahtsime veel palju kaugemale minna, et järgmise päeva pikka kõndimist veidi lühendada. Ent avastasime, et kokk, Madis, Alf ja koer on kadunud. Et nad olid olnud varem kõige eesimesed, oletasime, et nad ei taibanud ära keerata, vaid põrutasid teist orgu mööda otse edasi, Hiina poole. Jäime siis mõne kilomeetri pärast sobivas paigas pidama. Kell oli pool kolm. Tunni pärast jõudis kohale ka Sussaninist kokk koos teiste puudunud meestega.
Inglaste laagrist mööda.
17. oktoober, Chharka (4300 m). Eilne päev jäi märkmetes taas vahele. Juba hommik oli väga külm, otasime pikisilmi, et päike hakkaks meid soojendama, kuid pidime enne siiski kõndima hakkama, kui selle ära oodata jõudsime. Miskipärast tabas mind esimese kilomeetri jooksul mitu hingeldushoogu, siis aga sain õige käimisrütmi kätte. Varsti tuli teha peatus, et üks kiht rõivaid seljast võtta. Sammusime laugete nõlvadega kõrgorus, mis pakkus päris avaraid vaateid.
Avar org.
Ees paistab mägi, millest paremal keerab rada Dho Tarapi, vasakult läheme meie Chharka poole.
Juba tund-poolteist pärast laagrist lahkumist hakkas eemal paistma kiilukujuline tume mägi. Paremalt poolt seda läks rada Dho Tarapi, külla, kus pidi olema suurem klooster, aga kuhu meil polnud plaanis minna. Sinnapoole keeras inglise grupp. Nägime neid eemal poollagunenud tšörteni juures läbi jõe sumamas. Karma ütles rõõmsalt, et meilgi tuleb edaspidi läbi jõe kahlata. Aga kõigepealt marssisime edasi, mööda üksikust karjakasvataja telgist, mööda ka kiilukujulisest mäenukist. Selle järel avanes üsna mõnus org. Muidugi oli kõrgust üksjagu ning seda tuli üha juurde. Möödusime paarist üksikust manimüürist. Vahepeal oli org kitsas, nõlv kiviklibune, seejärel avardus taas. Siis tuli koht, kus enamuse orupõhjast võttis enda alla jõgi ning rada kulges otse selle kaldal. Oli pikk ja väsitav käimine, laagrisse jäime 4460 meetri kõrgusel ojadest ümbritsetud lagendikul karjaseonni kivimüüri lähedal.
Meie karavan.
Laager 4460 m.
Hommikul olid muulad taas kord jalutama läinud, kuid leiti peagi üles. Kivimüüri varjus tossas sõnnikune lõke, mille ümber kandjad ennast soojendasid. Karma ütles, et kuruni on umbes kolm tundi käiku, Chharkani aga viis kuni kuus. Viis tundi, see kõlab Karma suust üldse kahtlaselt sageli. Täna hakkas päike varakult soojendama, selle paistel oli hea asju pakkida. Sama org jätkus ning jätkus ka kerge tõus. Mingil hetkel märkas meie koer orunõlval kitsekarja ja tormas neid taga ajama. Imetlusväärse kergusega jooksis ta sada meetrit üles ja isegi ajas karja kaheks. Aga muidugi ei õnnestunud tal kitsedele ligi jõuda. Maaliline maastik avaras orus jätkus põõsaste ja siia-sinna nende sekka külvatud kividega. Kõrvalorgudest looklesid välja pooleldi külmunud ojad. Vastu tuli jakikaravan. Taas mindi kuhugi kauba järele. Üks karavaniajaja keerutas käies suurt palveveskit.
Ootamatult jõudis kätte jõe ületamise hetk. Vesi oli kohati üsna madal, kalda lähedal ja kivide ümber ka jäätunud. Otsisime kohta, kus saaks jalgu paljaks võtmata üle, kuid ei leidnud. Ainult Laine sooritas ulja hüppe jäistel kividel ning pääses kuiva jalaga. Teised sumasid läbi jääseguse vee. Olin viimane, kes üle läks ja viimane, kes saapad taas jalga sai. Teised olid selle ajaga juba päris kaugele jõudnud. Siinpool jõge ootas meid uus paremale kaarduv org, põhjas punakad, rohekad ja sinakashallid põõsad, paremat nõlva mööda alla laskumas kaljuvöö kui ajahambast puretud kindlusemüür.
Ikka kõrgemale. Kohas, kus org koos jõega täisnurga all paremale pööras, tuli meil otse minna. Siin oli vesi juba enamasti jääs ning jõe ületamine ei valmistanud raskusi. Teisel pool hakkasime kollakaspruuni nõlva mööda üles ronima. Varsti kõndisime piki karavaniradadest triibulist nõlva. Ja meie karavanile tuli taas vastu jakikaravan. Seekord tundusid loomad eriti uhked ja ehitud olevat.
Karavanid kohtuvad. Aga see pole veel kuru.
Järgnes pikk-pikk vantsimine mööda maastikku natuke viiest tuhandest madalamal. Selle kohta ei ütlekski enam org, sest nii madalad ja lauged on nõlvad. Väike järvesilm mäenuki all, seejärel juba traavers kurule. Chharka La, meie GPS näitas kõrguseks 5020 meetrit. Seekord oli kurul tugev tuul, mis ei meelitanud vaateid nautima. Kuigi hakkas paistma Dhaulagiri massiiv. Ja eks neid mägesid ole juba üksjagu nähtud ka.
Kõrgorg enne kuru.
Chharka La 5020 m.
Laskumine tundus lõputa. See polnud järsk, vaid tohutu pikk. Rada keerutas ümber mäenuki, seejärel teise, kolmanda ja nii edasi. Lõppu ei paistnud, küla polnud näha. Siiski, pärastüht järjekordset käänakut kohtasin tüdrukuid, kes olid sõnnikut kütteks korjama tulnud. Vast pole küla enam kaugel, mõtlesin. Ent miski ei muutunud. Ees polnud näha ka ühtki matkakaaslast, siiski märkasin rajatolmus aeg-ajalt tuttavaid jälgi. Päike vajus madalalale. Leidsin ennast lõhe eest, kuhu rada väga järsult laskus selleks, et veelgi järsemalt tõusta. Minu vaatepunktist paistis, et see pole üldse läbitav. Aga kaks tüdrukut jooksis kergejalgselt alla ning ronis minu suunas üles. Nad naersid ja, nähes mind nõutuna seismas, rääkisid midagi. Olgu, teen proovi. Panin fotokaamera kottijuhuks, kui peaksin kukkuma, ja hakkasin laskuma. Kui alla jõudsin, ilmus kusagilt Karma, haaras mu koti ja hakkas ees üles ronima. Muidugi polnud ülesronimine üldse nii keeruline, kui eemalt paistis. Küsisin, kas küla on kaugel. Siinsamas lähedal, vastas Karma. Ent me kõndisime päris kiirel sammul veel tund aega, enne kui küla paistma hakkas. Kõigepealt nagu ikka tšörtenid, seejärel laskumine. Chharka jättis loojangu ajal väga võimsa mulje oma kindlusmajadega. Ajatu arhitektuur, künkal müürina kerkiv küla võis samamoodi välja näha ka viissada aastat tagasi. Läksime sika-saka läbi küla, üle silla ja jõudsime teise külaossa, kus meie telgid olid püsti pandud otse teemaja õue. Jah, siin oli üle hulga aja taas teemaja, mida uhkelt hotelliks nimetati. Ja üle tänava mõnus söögituba, mille keskel pliit, seina ääres aga vaipadega kaetud lavatsid. Tõeline paradiis, isegi lamp põles laes (akutoitel). Olin teel olnud täpselt üheksa tundi ning jõin nüüd kaks tassi tiibeti teed. Siin, kõrgel, saad aru, miks tee sisse jakivõid pannakse. Jood teed ja kuiva ning tuulega pragunenud huuled muutuvad kohe pehmemaks. Pärast teed tuli mustangi kohv, mida tehakse jakivõist, suhkrust, kohvist ja raksist. Vett ei pandagi. Päris äkiline kraam, jood paar tassi seda ja oledki purjus. Aga Karma manitseb, et kuna oleme Dolpas, tuleks öelda dolpa kohv, mitte mustangi oma.
18. oktoober, üks paljudest Yak Kharkadest (jakikarjamaadest), 4765 m. Täna saime liikuma tavalisest hiljem. See võimaldas mul käia hommikul Chharkat pildistamas ja filmimas. Rahvas tegi parajasti hommikusi toimetusi – kitsekarjad aeti välja, naised ja tüdrukud läksid kandekorvidega sõnnikut korjama, mehed labidatega tont teab kuhu. Päikesekiired juba ulatasid orgu, aga paljad käed hakkasid aparaate hoides ikka külmetama. Majakatustest tõusis suitsu.
Chharka või Chharka bot.
Küla kui kindlus.
Taas teele.
Teele saime kaheksa paiku, kõndisime mööda külatänavat otse päikese poole. Küla sai otsa, rada jätkus jõe kaldal. Veidi aja pärast, küla veel paistis, tuli sild, teisel pool näis rada järsult mäkke tõusma hakkavat. Õnneks selgus, et käidavam rada jätkus jõe kaldal. Jätkus umbes samasugune org kui eilegi. Siiski ilmestasid maastikku väga kõrged pilveribid. Umbes tund-poolteist pärast teeleasumist jõudsime rippsillani, teisel pool kõrgus kaljune nõlv, mida mööda nägime rada siksakis tõusmas. Varsti ronisimegi seda mööda üles. Kui kaljude vahelt välja saime, avanesid lauged rohumaad, mis praegu küll kollakat värvi olid.
Pilved annavad maastikule uue ilme.
Rippsild ja selle järel 20 minutit ronimist.
Üleval oli päris mõnus käia.
Rada keerutaski üleval, kitsaks muutunud oru kohal. Karma hoiatas, et meil tuleb ületada suur maalihke või kivivaringu koht. See jõudiski kätte umbes poolteise või kahe tunni pärast. Meie õnneks püsisid kivid hästi paigal, pealegi oli nõlva juba märgatav rada sisse käidud. Matk jätkus üsna kitsaks tõmbunud orus, millest suurema osa võttis enda alla jõgi. Enne nii kõrgele jõudmist, kus orust madal ja lai nõgu sai, tuli kohati üsna käreda voolu serva mööda kõndida.
Aga siis taandusid ja madaldusid nõlvad ja meile avanesid suurepärased kõrged karjamaad. Läbinud neist paar esimest, jäime laagrisse kolmanda juures 4765 meetri kõrgusel. Ainult kollaseks tõmbunud rohi ja sammal ning eemal mõned põõsapuhmad.
Laager Yak Kharka III (4765 m). See oli matka kõrgeim ööbimispaik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar