Küpsematus

Juba mu käsi puudutab
küpseid viljapäid kodutee ääres
juba ammu märgivad kuldnokad
traatide peale sügislugude noote
ritsikad saevad kaua suve jalgu
homme peseb augusti seenevihm
kesksuve tolmu mu õlult kuid peast
ikka ei taha lahkuda varakevadine
värskelt rohekas muru ja rõõm
esimeste soojade üle närbub ja pudeneb
päevaliilia uhkeid õisi ja jorjeneid
peagi kägistab hallaöö valge pits
pärast tõmmatakse meie mõtete kohale
sügislehtede sahinal langeb siis
hingepüüdmise võrk